7. peatükk
Ammon leiab Lehhi-Nefi maa, kus Limhi on kuningas. Limhi rahvas on laamanlaste käes orjuses. Limhi jutustab nende ajalugu. Prohvet (Abinadi) oli tunnistanud, et Kristus on kõigi asjade Jumal ja Isa. Need, kes külvavad roojasust, lõikavad keeristuult, ja need, kes panevad oma lootuse Issandale, vabastatakse. Ligikaudu 121 eKr.
1 Ja nüüd, sündis, et pärast seda, kui kuningas Moosial oli olnud kolm aastat pidev rahu, tuli tal soov saada teada nendest inimestest, kes läksid elama Lehhi-Nefi maale ehk Lehhi-Nefi linna; sest ta rahvas ei olnud neist midagi kuulnud sest ajast saadik, kui nad lahkusid Sarahemla maalt; seepärast, nad väsitasid teda oma küsimustega.
2 Ja sündis, et kuningas Moosia lubas, et kuusteist nende tugevatest meestest võiksid minna Lehhi-Nefi maale, et koguda teateid oma vendade kohta.
3 Ja sündis, et järgmisel päeval nad alustasid oma matka ja nendega oli kaasas üks Ammon, kes oli tugev ja vägev mees ja Sarahemla järglane, ja ta oli ka nende juht.
4 Ja nüüd, nad ei teadnud, millises suunas nad peaksid kõnnumaal matkama, et jõuda Lehhi-Nefi maale; seepärast nad ekslesid kõnnumaal mitmeid päevi; nad ekslesid koguni nelikümmend päeva.
5 Ja kui nad olid ekselnud nelikümmend päeva, jõudsid nad ühele künkale, mis asub Siilomi maast põhja pool, ja nad püstitasid sinna oma telgid.
6 Ja Ammon võttis kolm oma venda, ja nende nimed olid Amaleki, Heelem ja Hem, ning nad läksid alla Nefi maale.
7 Ja vaata, nad kohtasid nende inimeste kuningat, kes elasid Nefi maal ja Siilomi maal; ja kuninga valvurid piirasid nad ümber ja võtsid ja sidusid nad kinni ning nad pandi vanglasse.
8 Ja sündis, et kui nad olid kaks päeva vanglas olnud, toodi nad taas kuninga ette ja vabastati köidikuist; ja nad seisid kuninga ees ja said loa või pigem käsu, et nad peavad vastama küsimustele, mida ta neile esitab.
9 Ja ta ütles neile: Vaata, ma olen Limhi, Noa poeg, kes oli Seenifi poeg, kes tuli Sarahemla maalt, et pärida seda maad, mis oli nende isade maa, kes tehti kuningaks rahva hääle kaudu.
10 Ja nüüd, ma soovin teada seda põhjust, mistõttu te olite nii julged linnamüüride lähedale tulema, kui mina ise olin oma valvuritega väravast väljas?
11 Ja nüüd, ma olen lasknud teid elus hoida sel põhjusel, et ma saaksin teid küsitleda, muidu oleksin ma lasknud oma valvuritel teid surmata. Teil on luba rääkida.
12 Ja nüüd, kui Ammon nägi, et tal on lubatud rääkida, ta läks ja kummardus kuninga ees ja uuesti tõustes ta ütles: Oo kuningas, ma olen tänasel päeval väga tänulik Jumala ees, et ma olen veel elus ja mul on lubatud rääkida; ja ma katsun rääkida julgelt;
13 sest ma olen kindel, et kui te oleksite mind tundnud, ei oleks te lasknud mul kanda neid köidikuid. Sest mina olen Ammon ja ma olen Sarahemla järglane ja olen tulnud Sarahemla maalt, et pärida meie vendade järele, kelle Seenif tõi sellelt maalt välja.
14 Ja nüüd, sündis, et pärast seda, kui Limhi oli kuulnud Ammoni sõnu, oli ta ülimalt rõõmus ja ta ütles: Nüüd, ma tean kindlalt, et mu vennad, kes olid Sarahemla maal, on ikka veel elus. Ja nüüd, ma rõõmustan ning homme lasen ma ka oma rahval rõõmustada.
15 Sest vaata, me oleme laamanlaste käes orjuses ja maksustatud maksudega, mis on rasked kanda. Ja vaata, nüüd, meie vennad vabastavad meid orjusest ehk laamanlaste käest ja me saame neile orjadeks, sest on parem, kui me oleme nefilaste orjad, kui maksta andamit laamanlaste kuningale.
16 Ja nüüd, kuningas Limhi andis oma valvuritele käsu, et nad ei seoks enam Ammonit ega tema vendi kinni, vaid ta lasi neil minna künkale, mis oli põhja pool Siilomit, ja tuua oma vennad linna, et nad saaksid süüa ja juua ning end vaevarikkast teekonnast välja puhata, sest nad olid kannatanud palju; nad olid kannatanud nälga, janu ja kurnatust.
17 Ja nüüd, sündis, et järgmisel päeval saatis kuningas Limhi kogu oma rahvale läkituse, et nad seeläbi koguneksid templi juurde, et kuulda sõnu, mida ta neile räägib.
18 Ja sündis, et kui nad olid end kokku kogunud, rääkis ta neile sel viisil, öeldes: Oo teie, mu rahvas, tõstke pea ja leidke tröösti, sest vaata, aeg on lähedal või ei ole väga kaugel, kui me ei ole enam oma vaenlaste võimu all vaatamata meie paljudele pingutustele, mis on olnud asjata; ometi ma usun, et meil on teha veel üks otsustav pingutus.
19 Seepärast, tõstke oma pea ja rõõmustage ning pange oma lootus Jumalale, sellele Jumalale, kes oli Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobi Jumal; ja samuti see Jumal, kes tõi Iisraeli lapsed Egiptusemaalt välja ja lasi neid kõndida mööda kuiva maad läbi Punase mere ning toitis neid mannaga, et nad kõnnumaal ei hukkuks; ja palju muid asju tegi ta nende heaks.
20 Ja taas, seesama Jumal on toonud meie isad välja Jeruusalemma maalt ja on üleval pidanud ja hoidnud oma rahvast kuni praeguse ajani välja; ja vaata, meie süütegude ja jäleduste pärast on ta saatnud meid orjusesse.
21 Ja te kõik olete täna tunnistajad, et Seenif, kes pandi selle rahva üle kuningaks, kuna ta oli liiga agar oma esiisade maad pärima, seepärast lasi ta end petta kuningas Laamani kavalusel ja osavusel, kes oli astunud lepingusse kuningas Seenifiga ja oli loovutanud osa oma maast ehk nimelt Lehhi-Nefi linna ja Siilomi linna ning nende ümberkaudse maa –
22 ja kõike seda ta tegi sel ainsal põhjusel, et panna see rahvas oma võimu alla ehk orjusesse. Ja vaata, praegusel ajal maksame me laamanlaste kuningale andamit: pool meie maisi ja meie odra ja koguni kogu meie kõiksugu teravilja kogusest ja pool meie pudulojuste ja veisekarjade juurdekasvust; ja koguni poole kõigest, mis meil on või mis on meie valduses, nõuab laamanlaste kuningas meilt või meie elu.
23 Ja nüüd, kas seda ei ole raske kanda? Ja kas ei ole see meie kannatus suur? Nüüd, vaata, kui suur põhjus on meil leinamiseks!
24 Jah, ma ütlen teile, meil on tõepoolest suur põhjus leinata, sest vaata, kui paljud meie vendadest on tapetud ja nende verd on valatud asjata ja kõik see on süütegude pärast.
25 Sest kui see rahvas ei oleks langenud üleastumiste küüsi, ei oleks Issand lasknud sellel suurel kurjusel nende peale tulla. Ent vaata, nad ei võtnud kuulda tema sõnu, vaid nende keskel tõusid tülid kuni selleni välja, et nad valasid endi seas verd.
26 Ja Issanda prohveti on nad tapnud; jah, Jumala valitud mehe, kes rääkis neile nende pahelisusest ja jäledustest ja kuulutas prohvetlikult paljudest asjadest, mis on tulemas; jah, nimelt Kristuse tulemisest.
27 Ja kuna ta ütles neile, et Kristus on Jumal, kõigi asjade Isa, ja ütles, et ta võtab endale inimese kuju ja see on see kuju, mille järgi inimene alguses loodi ehk teiste sõnadega ta ütles, et inimene loodi Jumala kuju järgi ja et Jumal tuleb alla inimlaste keskele ja võtab enda peale liha ja vere ja käib mööda maa pinda ringi –
28 ja nüüd, kuna ta seda ütles, surmasid nad tema ja tegid veel palju muid asju, mis tõi nende peale Jumala viha. Seepärast, kes imestab, et nad on orjuses ja et neid on tabanud valusad kannatused?
29 Sest vaata, Issand on ütelnud: Ma ei aita oma rahvast nende üleastumise päeval, vaid ma tõkestan nende teed, et neid ei saada edu ja nende teod on kui komistuskivi nende ees.
30 Ja taas ta ütleb: Kui mu rahvas külvab roojasust, siis nad lõikavad selle aganaid keeristuules ja selle mõju on mürk.
31 Ja taas ta ütleb: Kui mu rahvas külvab roojasust, siis nad lõikavad idatuult, mis toob silmapilkset hävitust.
32 Ja nüüd, vaata, Issanda lubadus on täidetud ning te olete löödud ja vaevatud.
33 Aga kui te pöördute Issanda poole kogu südamest ja panete oma lootuse temale ja teenite teda kogu oma meele usinusega, kui te teete seda, vabastab ta teid orjusest omaenda tahtmist ja heaksarvamist mööda.