1 Ja mina, Issand Jumal, rääkisin Moosesele, öeldes: See Saatan, keda sa käskisid minu Ainusündinu nimel, on seesama, kes oli algusest peale, ja ta tuli minu ette, öeldes: Vaata, siin ma olen, saada mind, mina olen siis su poeg ja ma lunastan kogu inimkonna, nii et ükski hing ei lähe kaduma, ja ma tõesti teen seda, mispärast anna mulle oma au.

2 Aga vaata, minu Armastatud Poeg, kes oli minu Armastatu ja Väljavalitu algusest peale, ütles minule: Isa, sinu tahe sündigu ja hiilgus olgu igavesti sinu.

3 Mispärast, kuna Saatan hakkas minule vastu ja püüdis hävitada inimese valikuvabadust, mille mina, Issand Jumal, olin temale andnud, ja samuti, et ma annaksin talle minu enda väe, lasin ma ta oma Ainusündinu väega alla heita;

4 ja temast sai Saatan, jah, nimelt kurat, kõikide valede isa, eksitama ja pimestama inimesi ning juhtima neid oma tahte järgi vangistusse, nimelt kõiki neid, kes ei võta kuulda minu häält.

5 Ja nüüd madu oli kavalam kõigist väljaloomadest, kelle mina, Issand Jumal, olin teinud.

6 Ja Saatan pani selle maole südamesse (sest et ta oli juhtinud paljusid enda järele), ja ta püüdis ka petta Eevat, sest Saatan ei tundnud Jumala meelt, mispärast ta püüdis hävitada maailma.

7 Ja ta ütles naisele: Tõesti, kas Jumal ütles, et te ei tohi süüa kõikidest rohuaias olevatest puudest? (Ja ta rääkis mao suu läbi.)

8 Ja naine ütles maole: Me võime süüa mõningate rohuaias olevate puude vilju,

9 aga selle puu, mida sa rohuaia keskel näed, selle vilja kohta ütles Jumal: Te ei tohi sellest süüa ega seda puudutada, et te ei sureks.

10 Ja madu ütles naisele: Te ei sure mitte,

11 sest Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, avanevad teie silmad ja te olete siis nagu jumalad, tundes head ja kurja.

12 Ja kui naine nägi, et see puu on toiduks hea ja et see sai silmale meeldivaks ja et puu muutus ihaldatavaks, sest pidi ta targaks tegema, võttis ta selle vilja ja sõi seda ja andis samuti oma mehele, kes oli temaga, ning temagi sõi.

13 Ja nende mõlema silmad avanesid ja nad said teada, et nad on olnud alasti. Ja nad põimisid kokku viigilehti ning tegid endile põlled.

14 Ja jalutades päeva jahenedes rohuaias, kuulsid nad Issanda Jumala häält, ja Aadam ja tema naine läksid peitma ennast Issanda Jumala eest rohuaia puude varju.

15 Ja mina, Issand Jumal, hüüdsin Aadamat ja ütlesin temale: Kuhu sa lähed?

16 Ja tema ütles: Ma kuulsin sinu häält rohuaias ja ma kartsin, sest ma nägin, et ma olen alasti, ja ma peitsin end.

17 Ja mina, Issand Jumal, ütlesin Aadamale: Kes sulle ütles, et sa oled alasti? Kas sa oled söönud sellest puust, millest ma sul süüa keelasin, sest et seda tehes tuleb sul tõesti surra?

18 Ja mees ütles: Naine, kelle sa mulle andsid ja käskisid, et ta peab jääma minuga, tema andis mulle selle puu vilja ja ma sõin seda.

19 Ja mina, Issand Jumal, ütlesin naisele: Mida sa teinud oled? Ja naine ütles: Madu pettis mind ja ma sõin.

20 Ja mina, Issand Jumal, ütlesin maole: Et sa seda tegid, siis saad sa olema neetud enam kui kõik kariloomad ja enam kui kõik väljaloomad; sa pead roomama oma kõhu peal ja sööma põrmu kõik oma elupäevad;

21 ja ma panen vaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele; ja see purustab sinu pea ning sina salvad tema kanda.

22 Naisele ütlesin mina, Issand Jumal: Ma teen väga suureks sinu lapsekandmise vaeva. Vaevaga tood sa ilmale lapsi, ja sa ihaldad oma meest, ja tema valitseb sinu üle.

23 Ja Aadamale ütlesin mina, Issand Jumal: Kuna sa oled kuulda võtnud oma naise häält ja oled söönud puu vilja, mille kohta ma sulle käsu andsin, öeldes: Sa ei tohi seda süüa, maa olgu sinu pärast neetud; vaevaga tuleb sul sellest süüa kõik sinu elupäevad.

24 Ja kibuvitsu ning ohakaid kasvatab see sinule ning sul tuleb süüa põllutaimi.

25 Palehigis pead sa leiba sööma, kuni sa taas põrmuks saad, sest sa tõesti sured – sest sellest oled sa võetud: sest põrm sa olid ja põrmuks pead sa taas saama!

26 Ja Aadam pani oma naisele nimeks Eeva, sest ta oli kõige elava ema; sest sellise nime andsin mina, Issand Jumal, esimesele kõigist naistest, keda on palju.

27 Aadamale ja ka tema naisele valmistasin mina, Issand Jumal, nahast rõivad ning panin nad riidesse.

28 Ja mina, Issand Jumal, ütlesin oma Ainusündinule: Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie seast, tundes head ja kurja; ja nüüd, et ta ei sirutaks oma kätt ja ei võtaks ka elupuu vilja ning sööks ja elaks igavesti,

29 seepärast saadan mina, Issand Jumal, ta Eedeni aiast välja viljelema maad, millest ta võetud on,

30 sest nii tõesti kui mina, Issand Jumal, elan, ei või minu sõnad minna tühja, sest nii nagu need minu suust väljuvad, nii peavad need täide minema!

31 Nõnda ma ajasin inimese välja, ja et kaitsta teed elupuu juurde, panin ma Eedeni rohuaiast ida poole keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga, mis pöördub igasse suunda.

32 (Ja need on need sõnad, mis ma rääkisin oma teenijale Moosesele, ja need on tõesed, just nagu ma tahan, ja ma olen need rääkinud sinule. Vaata, et sa ei näita neid ühelegi inimesele, kuni ma sind käsin, peale nende, kes usuvad. Aamen.)