Vägev südamemuutus
Tänu Jeesuse Kristuse lepitusele saab meid mitte ainult puhastada patust, vaid ravida ka patususest.
Aadama langemisega saabusid maailma haigused ja patt. Nii üks kui teine võib osutuda omaenda mõjualal saatuslikuks. Haigustest pole ehk miski nii levinud või laastav kui vähktõbi. Mõnes riigis tekib rohkem kui ühel kolmandikul elanikkonnast mingit liiki vähkkasvaja ja see on pea neljandiku surmajuhtumite põhjustaja.1 Vähk algab sageli ühest rakust, mis on nii väike, et seda näeb vaid mikroskoobiga. Kuid see võib kasvada ja levida kiiresti.
Selleks et vähktõbi taanduks, saavad patsiendid ravi. Täielik remissioon tähendab seda, et haigusest ei jää järele ühtegi tuvastatavat märki. Kuid spetsialistid märgivad kärmelt, et kuigi patsiendi vähktõbi võib olla kadunud, ei pruugi see tähendada, et ta on terve.2 Seetõttu pakub remissioon küll kergendust ja lootust, kuid vähihaiged loodavad alati remissioonist enamat – nad loodavad saada terveks. Ühe allika põhjal tähendab „kellegi vähktõvest terveks kuulutamine ootamist, et näha, kas vähk tuleb tagasi. Seega on aeg oluline tegur. Kui remissioon on kestnud mõned aastad, võib patsient olla vähktõvest terveks saanud. Teatud vähkkasvajad võivad pärast mitme aasta pikkust remissiooni tagasi tulla.”3
Haigus ja patt
Ükskõik kui laastavalt vähktõbi kehale ka ei mõju, mõjub patt hingele veelgi laastavamalt. Patt saab tavaliselt alguse millesti väikesest – mõnikord vaevu märgatavast –, kuid võib kiiresti kasvada. See nakatab, seejärel sandistab ja siis tapab hinge. See on peamine, või tegelikult ainuke kõige loodu vaimse surma põhjustaja. Paturavi on meeleparandus. Tõelisel meeleparandusel on patustaja remissioonile ehk pattude andekssaamisele sajaprotsendiline mõju. Selline andekssaamine pakub hingele leevendust ja rõõmu. Kuid patu andekssaamine ning selle sümptomitest ja mõjust vabanemine ei pruugi tähendada, et patustaja on täiesti terve. Langenud inimese südames on midagi sellist, mis lubab patustada või on patualdis. Nõnda siis saab patt uuesti juhtuda ka pärast aastatepikkust remissiooni. Remissioon ehk teisisõnu pattude andekssaamise kestmajäämine on täieliku tervenemise puhul ülioluline.
Puhas ja terve
See analoogia aitab meil mõista, et peame vaimselt mitte ainult patust puhtaks saama, vaid ka patususest tervenema. See sõda, mis paneb meie tahet tegema head, vastupidiselt meie loomusele teha halba, võib olla väsitav. Ustavana oleme võidukad mitte lihtsalt seetõttu, et oma tahte loomusele peale surusime, vaid kuna alistasime oma tahte Jumalale ja Tema muutis meie loomust.
Kuningas Benjamin on õpetanud: „Sest loomupärane inimene on Jumala vaenlane ja on seda olnud Aadama langemisest saadik ning saab olema igavesest ajast igavesti, kui ta ei alistu Püha Vaimu kutsele ega jäta maha loomupärast inimest ‥ Issanda Kristuse lepituse kaudu” (Mo 3:19). Vastuseks sellele ja teistele õpetustele palvetas Benjamini rahvas: „Oo, halasta ja kasuta Kristuse lepitavat verd, et me võiksime saada andeks oma patud ja et meie südamed võiksid saada puhastatud” (Mo 4:2; rõhutus lisatud). Kui nad olid palvetanud, vastas Issand nende kaheosalisele palvele. Esmalt „tuli nende peale Issanda Vaim ja nad täitusid rõõmuga, saades andeks oma patud ja saades meelerahu” (Mo 4:3).
Nähes, et tema rahvas oli „saa[nud] andeks”, õhutas kuningas Benjamin neid täielikult tervenema, õpetades neile, kuidas andekssaamine kestma jääks (vt Mo 4:11–30). „Kui te teete seda,” lubas ta, „rõõmustate te alati ja täitute Jumala armastusega ning saate alati oma patud andeks” (Mo 4:12).
Rahvas uskus ja kohustus täitma kuningas Benjamini sõnu, mille peale Issand vastas nende palve teisele osale – et „[nende] südamed võiksid saada puhastatud”. Rahvas hüüdis tänu ja kiitusega: „Kõigeväelise Issanda Vaim ‥ on põhjustanud meis ehk meie südametes vägeva muutuse, nii et meil ei ole enam mingit tahet teha halba, vaid teha pidevalt head” (Mo 5:2). Kuningas Benjamin selgitas, et see vägev muutus tähendab seda, et nad on sündinud Jumalast (vt Mo 5:7).
„Kuidas on see sündinud?”
Prohvet Alma õpetas, et me peame meelt parandama ja ka uuesti sündima – sündima Jumalast, südames muutuma (vt Al 5:49). Kui me jätkuvalt meelt parandame, võtab Issand ära kõik meie patud ja võtab ära selle, mis meis loomupäraselt pattu esile kutsub või lubab patul meis eksisteerida. Kuid Enose sõnadesse panduna: „Issand, kuidas on see sündinud?” (En 1:7) Vastus on lihtne, kuid ometi sügavmõtteline ja igavene. Issand on kuulutanud neile, kes on saanud terveks mistahes füüsilisest või vaimsest seisundist: „Sinu usk on sind terveks teinud” (vt En 1:8; vt ka Mk 5:34).
Alma koges südames vägevat muutust „vastavalt tema usule” ning tema järgijate süda muutus, kui nad „panid oma lootuse tõelisele ja elavale Jumalale” (Al 5:12, 13). Kuningas Benjamini rahva süda „muutu[s] usu läbi [Päästja] nimesse” (Mo 5:7).
Kui meie tahame sellist usku, et saaksime kogu südamest Issandat usaldada, peame tegema seda, mis viib usuni, ja seejärel tegema seda, milleni viib usk. Seoses südamemuutusega on Issand rõhutanud paljude usuni viivate asjade seas paastumist, palvet ja Jumala sõna. Ja kuigi usk viib paljude asjadeni, on meeleparandus selle esikvili.
Mõtisklege kahe järgmise Heelamani raamatu salmi üle, mis neile põhimõtetele valgust heidavad. Kõigepealt loeme inimestest, kes „paastusid ja palvetasid sageli ning kasvasid ‥ üha kindlamaks usus Kristusesse, ‥ kuni selleni välja, et nende südamed said puhastatud ja pühitsetud, milline pühitsemine tuleb sellest, et nad andsid oma südamed Jumalale” (Hl 3:35). Seejärel annab laamanlasest prohvet Saamuel meile teada: „Pühakirj[ad], jah, pühade prohvetite prohvetlik[ud] kuulutus[ed] ‥ juhivad ‥ uskuma Issandasse ja meeleparandusele, milline usk ning meeleparandus toovad ‥ südamete muutuse” (Hl 15:7).
Jumalast sõltumine
Siinkohal peaksime peatuma ja tunnistama, et see vägev muutus, millest me räägime, kutsutakse meis esile ja me ise seda esile ei kutsu. Me oleme võimelised meelt parandama, käitumist, suhtumist ning isegi oma soove ja tõekspidamisi muutma, kuid oma loomuse muutmine käib meil üle jõu ja võimete. Selle vägeva muutuse osas sõltume me täielikult Kõikvõimsast Jumalast. Tema puhastab armulikult meie südant ja muudab meie loomust „pärast kõike, mida me saame teha” (2Ne 25:23). Ta kutsub ainiti ja kindlalt: „Paranda[ge] meelt ning tul[ge] minu juurde kogu südamest ja ma teen [teid] terveks” (3Ne 18:32; rõhutus lisatud).
Patususest tervenemise mõjul meid „muudet[akse meie] lihalikust ja langenud seisundist õigemeelsuse seisundisse, ‥ saades tema poegadeks ja tütardeks; ja nõnda saavad [meist] uued olevused” (Mo 27:25, 26). Meie palgeilt särab Kristuse valgus. Lisaks öeldakse meile pühakirjades, et „ükski Jumalast sündinu ei tee pattu” (1Jh 5:18). See pole nii sellepärast, nagu me poleks võimelised patustama, vaid kuna patustamine pole meile enam loomuomane. See on tõepoolest vägev muutus.
Tuleks meeles pidada, et vägev südamemuutus on aja jooksul toimuv protsess, mitte mingi ajahetk. See muutus on tavaliselt järkjärguline, mõnikord vaevumärgatav, kuid see on tõeline, see on vägev ja see on vajalik.
Kui te pole veel kogenud sellist vägevat muutust, siis tahaksin teilt küsida, kas te olete meelt parandanud ja patud andeks saanud? Kas te uurite pühakirju? Kas te paastute ja palvetate sageli, et võiksite kasvada üha kindlamaks usus Kristusesse? Kas teil on piisavalt usku, et kogu südamest Issandat usaldada? Kas te püsite selles usus kindlana? Kas te jälgite oma mõtteid, sõnu ja tegusid ning täidate Jumala käske? Seda tehes rõõmustate te alati ja täitute Jumala armastusega ning saate alati oma patud andeks. Ja kui teie andekssaamine jääb kestma, saate te terveks, paranete ja muutute!
Jeesusel Kristusel on vägi puhastada meid patust ja ravida meid patususest. Ta on vägev päästma ja sel eesmärgil ka vägev muutma. Kui me rakendame usku, tehes kõik muudatused, milleks me oleme võimelised, ja allutame seeläbi oma südame Temale, rakendab Tema meis oma väge, et seda vägevat südamemuutust esile kutsuda (vt Al 5:14).