Kestev taastamine
Taastamine sai alguse 200 aastat tagasi pühas metsasalus ja see jätkub tänapäeval ning meie teiega saame olla selles osalised.
Minu südamesoovid (esimene nägemus). Autor Walter Rane.
Praegu on imeline ja põnev aeg maa peal olla. Me saame oma õnnistuseks osa suurtest aegade täiuse evangeeliumi ajajärgu sündmustest, mis valmistavad ette Issanda teiseks tulemiseks.1 Me mitte ainult ei näe pealt nende suurepäraste sündmuste ilmnemist, vaid saame olla neis osalised.2
Vahel räägime evangeeliumi taastamisest, nagu leidnuks see aset ühekorraga. Sellele protsessile pani kakssada aastat tagasi alguse esimene nägemus, kuid loomulikult ei lõppenud taastamine sellega. Issanda töö Joseph Smithi ja tema kaaslaste vahendusel jätkus Mormoni Raamatu tõlkimise, preesterluse taastamise, Kiriku rajamise, misjonäride läkitamise, templite ehitamise ning Abiühingu asutamisega jne. Need taastamisega seotud sündmused said alguse 1820. aastal ja jätkusid Joseph Smithi elu lõpuni.
Ükskõik kui imelisi asju Jumal Joseph Smithi kaudu ilmutas, ei lõppenud taastamine Josephi eluajal. Talle järgnenud prohvetite kaudu on templitöö üha edasi arenenud. Lisaks oleme saanud veel pühakirju, ja pühakirju tõlgitakse paljudesse keeltesse, evangeeliumi viiakse kogu maailma, organiseeritud on Pühapäevakool, Noored Naised, Algühing ja preesterluse kvoorumid ning Kiriku organisatsioonis ja tegevuspoliitikas on tehtud arvukaid kohandusi.
„Me oleme taastamise protsessi tunnistajateks,” on öelnud president Russell M. Nelson. „Kui arvate, et Kirik on täielikult taastatud, siis te olete näinud kõigest algust. Palju enam on tulemas. ‥ Oodake järgmise aastani. Ja siis veel järgmise aastani. Võtke vitamiine. Puhake end välja. Saab olema põnev.”3
Kooskõlas president Nelsoni teadaandega, et taastamine kestab, oleme näinud Kirikus mitmesuguseid tähelepanuväärseid kohandusi alates ajast, mil temast sai selle president. Nende kohanduste seas on preesterluse kvoorumite ümberkorraldamine, kodu- ja külastusõpetuse asendamine teenimisega ning kodukeskse, Kiriku toel aset leidva evangeeliumi uurimise algatamine.4 Sellest ajast peale on tehtud veel muidki kohandusi ja neid tuleb veelgi.
Lääne-Aafrika näide
Minu tunnistusele taastamise kestmisest on avaldanud mõju viis aastat, mil teenisin Aafrika läänepiirkonna juhatuses. Mul on olnud evangeeliumi kohta tunnistus noorest mehest peale. Kuid Aafrikas elades puutusin kokku osa esimeste seas evangeeliumi vastu võtnud lääneaafriklastega. Nägin samuti, kuidas Kirik levis kiiresti üle mandri, moodustati sadu kogudusi ja vaiu, templid ja kogudusehooned olid pilgeni täis ustavaid liikmeid ning tublid naised ja mehed võtsid kogu südamest vastu taastatud evangeeliumi. Nägin oma silme ees täitumas Joseph Smithi prohvetlikku kuulutust, et Kirik „täidab maailma”.5
Kaks sellist ustavat liiget, James Ewudzie ja Frederick Antwi, olid mulle ühel päeval abiks Ghanas Accra templis. Aastaid enne seda, kui viimse aja pühade misjonärid Ghanasse saabusid, oli James kuulunud umbes tuhandeliikmelisse rühma, kes kasutas oma kiriku teenistustel Mormoni Raamatut ja teisi Kiriku materjale. Nad palvetasid selle päeva nimel, mil Kirik tuleb Ghanasse. Ta rändas koos teiste noorte meestega Ghanas ringi ja õpetas evangeeliumi meie materjalide järgi. Kui misjonärid 1978. aastal kohale jõudsid, ristiti ta kohe esimesel päeval, mil Ghanas toimusid viimse aja pühade ristimised.
Fred Antwi, Kiriku teerajaja Ghanas
Fredi liikmeks saamise algusaegadel käis ta ühe hõimupealikust sugulase matusel. Seal sai ta teada, et pereplaani järgi pidi saama temast uus pealik. Teades, et sellises seisuses peab ta tegema asju, mis on vastuolus tema evangeelsete tõekspidamistega, kihutas ta minema ja pööras selja seisusele, mis oleks toonud talle tuntust ja rikkust.
Kui kord Accra tempel pühitseti, võtsid nii James kui ka Fred igal nädalal ette ühes suunas neli tundi kestva teekonna, et olla templitöötajad. Nendega talitusi tehes tunnetasin vastupandamatult mind ümbritsenud ajalugu. Mõistes seda Kiriku ajalugu Aafrikas, mida nad kahekesi esindasid, tundus, otsekui oleksid minuga neid talitusi tegemas John Taylor või Wilford Woodruff või teised Kiriku algusaegade liikmed.
Lääne-Aafrikas nähtu, kogetu ja tunnetatu oli osasaamine sellest, mille juhtumisest rääkis Issand Eenokile: „Ja ma saadan taevast alla õigemeelsuse ja maa seest välja tõe – tunnistama minu Ainusündinust, ‥ ja ma lasen õigemeelsusel ja tõel söösta tulvana üle terve maa, et koguda maa neljast ilmakaarest kokku minu äravalitud” (Ms 7:62).
Nägin, kuidas õigemeelsus ja tõde sööstsid üle Aafrika mandri ning äravalitud selles maailmaosas kokku koguti. Minu tunnistus taastamisest tugevnes, kuna nägin, kuidas see tähtis taastamise osa minu silme ees aset leidis.
Lisaks sellele nägin veel midagi taastamise kestmise kohta: nägin Aafrika liikmete seas elavdunud usku ja vaimujõudu. Olen kuulnud, kuidas vanem David A. Bednar Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on öelnud: „Kirtland, [kus viimse aja pühad 1830ndatel aastatel elasid], ei asu pelgalt Ohio osariigis. See asub ka Aafrikas.” Paljud inimesed liituvad Aafrikas Kirikuga omaenda vägevate vaimsete kogemuste põhjal. Need uued liikmed toovad kaasa vaimujõudu ja vajadust täiendava evangeeliumiõppe järele. Nende jaoks jätkub taastamine isiklikust seisukohast. Mida enam nad Kirikust õpivad, seda enam muutuvad evangeeliumitõed neile nähtavaks. Sama kehtib meie kõigi puhul, kui jätkame evangeelsete teadmiste laiendamist.
Kolm võimalust kestvale taastamisele kaasa aidata
Jumal on andnud meile suurepärase võimaluse selles töös olulist osa mängida. Issand ütles, et Kiriku „kehal [on] vaja igat liiget” (ÕL 84:110). Kõik Kiriku liikmed saavad oma õnnistuseks selles kestvas taastamises kaasa lüüa. Kuidas me seda teeme?
Üks võimalus kaasa lüüa on sõlmida ja pidada pühi lepinguid. Talitustel, sealhulgas templitalitustel, puudub eesmärk, kui päriselt ei sõlmita ning seejärel ei peeta nende talitustega seotud lepinguid. Endine Abiühingu üldjuhataja õde Bonnie Parkin on õpetanud: „Lepingute sõlmimine näitab, et süda on teenistusvalmis, lepingute pidamine näitab, et süda on ustav.”6
Lepinguid sõlmides ja pidades ei valmistu me ainuüksi igaveseks eluks, vaid aitame ka ette valmistada ja tugevdada neid, kelle kohta Issand ütleb „minu lepingurahvas” (ÕL 42:36). Me sõlmime Jumalaga lepinguid ja hakkame kuuluma Tema lepingurahva hulka ristimise, liikmeks kinnitamise, sakramendi, Melkisedeki preesterluse ja templitalituste kaudu.
Teine võimalus kestvas taastamises kaasa lüüa on täita meile antud kutseid ja ülesandeid. See on see, kuidas Kirik edasi liigub. Pühendunud õpetajad õpetavad evangeeliumi lastele, noortele ja täiskasvanutele. Teenivad õed ja vennad hoolivad igast ainsamast Kiriku liikmest. Juhatused ja piiskopkonnad annavad juhiseid vaiadele, ringkondadele, kogudustele, kvoorumitele, ühingutele, klassidele ja rühmadele. Noorte juhid hoolivad noortest naistest ja noortest meestest. Asjurid ja sekretärid panevad kirja olulise info, mis tähendatakse seejärel üles taevas, ning hulk teisi täidab olulist rolli, et inimesi igaveseks eluks ja Päästja teiseks tulemiseks ette valmistada.
Ghana noored seisavad järjekorras, et Accra templisse siseneda
Kolmas võimalus, kuidas me saame kestvas taastamises kaasa lüüa, on aidata Iisraeli kokku koguda. Sel on olnud Kiriku algusaegadest peale selles töös võtmeosa. President Nelson on õpetanud, et meil on võimalus ja kohustus kummalgi pool eesriiet toimuvale kogumisele kaasa aidata. Kiriku presidendina teatas president Nelson lühidalt oma esimese üldkonverentsi lõppsõnas: „Meie sõnum maailmale on lihtne ja siiras: me kutsume kõiki Jumala lapsi mõlemal pool eesriiet tulema nende Päästja juurde, võtma vastu püha templi õnnistused, tundma kestvat õnne ja saama igavese elu vääriliseks.”7
Iisraeli kokkukogumine siin pool eesriiet tähendab misjonitööd. Igaüks meist, kes saab teenida põhimisjonil, peaks seda võimalust hoolikalt kaaluma. Pean seda suureks õnnistuseks, et sain teenida misjonil Itaalias ajal, mil sealne Kirik oli veel väga noor. Meie kogudused kogunesid üürisaalides ja lootsime, et ühel päeval on seal vaiad ja vaiakogudused. Jälgisin, kuidas vaprad teerajajad tulid Kirikusse ja sel suurepärasel maal Iisraeli kokkukogumisele alust rajasid.
Üks neist oli Agnese Galdiolo. Tundsime kõik vägevalt Vaimu, kui misjonärid talle õppetunde õpetasid. Kuid isegi seda Vaimu tundes teadis ta, et ta pere on rangelt tema ristimise vastu. Teatud hetkel täitus ta aga Vaimuga ja oli nõus laskma end ristida, kuid muutis planeeritud ristimispäeva hommikul meelt. Ta tuli varakult üürisaali, kus ta pidi saama ristitud, ja ütles meile, et perekonna surve tõttu ei saa ta seda teha.
Enne lahkumist oli ta nõus meiega mõned minutid rääkima. Läksime klassiruumi, kus tegime ettepaneku üheskoos palvetada. Kui olime põlvili laskunud, palusime temal palve öelda. Pärast palvet tõusis ta pisarsilmil püsti ja ütles: „Hea küll, ma saan ristitud.” Ja mõne minuti pärast ta ristiti. Järgmisel aastal abiellus ta Sebastiano Carusoga ja nad kasvatasid üles neli last, kes kõik on teeninud misjonil ja jätkanud pärast seda Kirikus teenimist.
Vanem ja õde Curtis mõne Caruso pere liikmega
Ka Agnese ja Sebastiano teenisid misjonil, kus Sebastiano oli misjonijuhataja. Kui ma teenisin 25 aastat pärast oma esimest misjonit Itaalias veel teiselgi misjonil, oli mul võimalik näha, mida Carusod ja teised teerajajad olid seal Jumala kuningriigi laiendamiseks teinud. Tegin koos oma misjonäridega Kiriku ehitamiseks tööd, unistades, et ühel päeval ehitatakse Itaaliasse tempel. Kujutage ette, millist rõõmu see mulle valmistab, et meil on nüüd Itaalias Rooma tempel.
Vaid vähesed rõõmud on võrreldavad misjonitöö rõõmuga. Kui suur õnnistus on sündida ajal, mil saame aidata koguda Iisraeli ja seeläbi rõõmuga kestvas taastamises kaasa lüüa.
Misjonitöö rõõmu ei tunne loomulikult ainult põhimisjonärid. Igaüks meist saab aidata kaasa oma õdede ja vendade usulepööramisele või aktiveerimisele, kui töötame käsikäes põhimisjonäridega. Meil on võimalus Iisraeli kokku koguda, kui kutsume teisi tulema ja vaatama ning oleme osaduses nendega, keda õpetatakse.
Teispool eesriiet aitame koguda Iisraeli templi- ja pereajalootööga. Selle töö tegemine on olnud aastaid meie kohustus. Enne Joseph Smithi surma tegid pühad ristimisi surnute heaks ning vähesed said omaenda templianni ja nad pitseeriti. Nauvoo templi valmides tehti tõsisemalt algust elusolijate templiandidga. Utah’ osariigi templites alustati ka esivanemate templiandide ja ristimistega.
Eliza R. Snow, kellel oli selles taastamise protsessis võtmeosa, mõistis selle taastamise osa tähtsust. Ta veetis palju aega templianni kojas ja oli seal abiks talituste tegemisel.8 Ühe Abiühingu külastuse käigus õpetas ta 1869. aastal oma õdedele: „Olen mõtisklenud selle suure töö üle, mida me peame tegema, nimelt elavate ja surnute päästmisele kaasaaitamise üle. Tahame olla ‥ Jumalatele ja pühadele sobivad kaaslased.”9
Ja loomulikult on ligipääs templitalitustele vapustaval kombel suurenenud seoses paljude templite ehitamisega kõikjal maailmas, millele tuleb lisa.
Tänu meie kasutuses olevatele vahenditele võib templi- ja pereajalootöö kuuluda igapäevaselt kestvas taastamises osalemise juurde. Olen olnud juba aastaid pereajalootööst huvitatud ja sellega hõivatud, kuid tänu veebitööriistadele on mind saatnud perenimede templisse viimisel suurem edu. Mul on pühad mälestused sellest, kui ma istusin Ghanas meie korteris ja otsisin oma Euroopast pärit esivanemaid, kelle nimed saime koos naisega viia Ghana Accra templisse. Sama rõõmuküllane võimalus on avanenud meile ka teistes kohtades, kuhu meid on saadetud.
Prohvet Joseph Smithi kaudu hakkas Jumal „täide saat[ma] kõikide nende asjade taastami[st], mis on maailma algusest peale kõigi pühade prohvetite suu läbi ‥ räägitud” (ÕL 27:6). See taastamine on jätkunud praegusajani, mil Jumal „ilmutab praegu” ja „ilmutab veel palju suuri ja tähtsaid Jumala kuningriiki puutuvaid asju” (UA 1:9). Olen sügavalt tänulik, et saame selles kestvas taastamises kaasa lüüa.