„Ärge kartke!
Kallid vennad ja õed, me oleme täna kokku tulnud ühisest armastusest jõulude ja jõuluaja vastu. Kas on midagi paremat kui kaunis jõulumuusika ja laulud, pere ja sõprade koosviibimised, naeratavad näod ja laste elurõõm? Jõuluajal on jumalik võime tuua kokku meie pered, sõbrad ja kogukonnad. Me ootame innuga kingituste vahetamist ja pühadesöömaaja nautimist.
Inglise kirjaniku Charles Dickensi raamatus „Jõululaul” võtab Scrooge’i vennapoeg selle püha aja imepärasuse kokku järgmiste sõnadega: „Minule igatahes on see alati, iga kord kui see saabub, olnud ilus aeg, halastuse, headuse ja andeksandmise aeg, ainus aeg pika kalendriaasta jooksul, mil inimesed paistavad ühel meelel ja ilma igasuguse sunnita avavat oma muidu ligipääsmatud südamed ja mõtlevad teistest. Ja seepärast ‥, kuigi jõulud ei ole kunagi mu tasku ei kulda ega hõbedat poetanud, usun ma ometi, et nad on andnud mulle midagi muud, ja annavad ka edaspidi, nii et Jumal õnnistagu jõulusid!” (A Christmas Carol [1858], lk 5–6)
Lapsevanema ja nüüd ka vanavanemana on mulle meenunud jõulude maagilisus, kui olen näinud oma lapsi ja nüüd nende lapsi pühitsemas Päästja sündi ja meie pere kokkutulekutel üksteise seltsi nautimas. Olen kindel, et olete samuti nagu mina vaadanud süütuse ehedat rõõmu, millega lapsed neid armastatud pühi ootavad ja naudivad. Nende rõõmu nähes meenuvad meile kõigile õnnelikud möödunud jõulud. Taas kord oli Dickens see, kes täheldas: „Mõnikord on hea laps olla, ja see pole kunagi parem kui jõuluajal, kui ka selle suur Alusepanija ise laps oli.” (A Christmas Carol [1858], lk 67)
Ma kasvasin Los Angelese lähistel, kus meie kodu ümbritsesid apelsiniaiad. Ühel õhtul igal jõuluajal kutsusid mu vanemad peret, sõpru ja naabreid jõululaule laulma ja suupisteid sööma. See oli imeline traditsioon meie kõigi jaoks ja laulmine tundus kestvat tunde. Meie, lapsed, laulsime nii kaua, kuni tundsime, et peame, ja siis hiilisime apelsiniaeda mängima.
Koos abikaasa Kathiga kasvatasime ka oma lapsed üles Lõuna-Kalifornias ranniku lähedal. Seal õõtsuvad jõulude ajal palmipuud õrna tuule käes. Igal aastal ootavad meie lapsed sadamasse minekut, et vaadata igaaastast jõulude laevaparaadi. Me vaatasime imetledes, kuidas sajad kaunid jahtlaevad, tuledes ja värvides säramas, sõitsid ümber sadama.
Nüüd, kui elame Salt Lake Citys, on meil Kathyga saanud traditsiooniks viia lapsed ja lapselapsed kohalikku teatrisse vaatama näidendit „Jõululaul”. Igal aastal, kui vaatame, kuidas Ebenezer Scrooge teeb läbi imelise muutuse südametust erakust õnnelikuks, jõulurõõmu täis naabriks, tunneme õhutust iseenda sisemisest Scrooge’ist lahti ütelda. Me tunneme õhutust natuke paremini järgida Päästja kõikiarmastavat eeskuju.
Jõuluaja muutust toova vaimu juured on Jeesuse Kristuse lunastavas väes, mis muudab meie elu paremaks. Luuka evangeeliumis on kirjas kahe tuhande aasta eest Petlemmas aset leidnud Jumala Poja sünni kirjeldus.
„Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu üles kirjutada kogu maailm. ‥
Ja kõik läksid endid laskma kirja panna, igaüks oma linna.
Siis läks ka Joosep Galileast Naatsareti linnast üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemaks. ‥
Ennast laskma kirja panna ühes Maarja, oma kihlatud naisega, kes oli käima peal.
Aga nende seal olles sai aeg täis, et Maarja pidi maha saama,
ja ta tõi ilmale oma esimese poja ja mähkis ta mähkmetesse ja asetas ta sõime, sest neil polnud muud aset majas.
Ja seal paigus oli karjaseid väljal õitsil pidamas valvet öösel oma karja juures.
Ja Issanda ingel astus nende ette ja Issanda auhiilgus paistis nende ümber, ja nemad kartsid üliväga.
Ja ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale:
sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!
Ja see olgu teile tunnuseks: te leiate lapse mähitud ja sõimes magavat!”
Ja äkitselt oli ingliga ühes taeva sõjaväe hulk; need kiitsid Jumalat ning ütlesid:
„Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel!”” (Lk 2:1, 3–14)
Ingel aimas karjaste hirmu, kui ta neile ilmus ja ütles: „Ärge kartke!” Hämmastav Jumala hiilgus, mis kiirgas ootamatutest taevastest sõnumitoojatest, oli tõepoolest nende südamesse hirmu toonud. Kuid uudis, mida ingel oli jagama tulnud, polnud midagi, mille pärast hirmu tunda. Ta oli tulnud imet kuulutama, tooma ülimat head sõnumit teatamaks neile, et inimkonna lunastus oli alanud. Ükski teine sõnum, ei enne ega pärast, pole toonud rõõmsamaid uudiseid. Isa Ainusündinu oli alustamas oma maist teekonda. „Sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!” Need olid tõepoolest suured rõõmusõnumid.
Me kõik seisame oma elus silmitsi hetkedega, kui õnn, mida ingel kuulutas, tundub saavutamatu ja kaugena. Me kõik kogeme elus nõrkusi ja kannatusi – haigusi, ebaõnnestumisi, probleeme, pettumusi ja lõpuks surma. Samas kui paljusid inimesi on õnnistatud füüsilise turvalisusega, leidub tänapäeval neid, kellel see puudub. Paljud seisavad silmitsi suurte eluraskustega ja nendega kaasneva füüsilise ja emotsionaalse pingega.
Ja ikkagi, hoolimata eluraskustest on Issanda sõnum meile kõigile tänapäeval sama kui kaks tuhat aastat tagasi lambaid valvavatele karjastele: „Ärge kartke!” Ehk on ingli ettekirjutus mitte karta meile tänapäeval palju asjakohasem kui karjastele sel esimesel jõuluööl. Kas pidi see sõnum samuti aitama meil mõista, et tänu Päästjale ei saa hirm kunagi võitu? Et selle ülima hirmu toetamine pole kunagi õigustatud? Et tuletada meile meelde, et ükski maine probleem ei pea kestma jääma ja me kõik võime saada lunastatud?
Parim jõulukink saab alati olla see, mille andis meile Päästja: Tema täiuslik rahu. Ta ütles: „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!” (Jh 14:27) Isegi maailmas, kus rahu paistab kättesaamatu, võib Päästja rahuand elada meie südames meie olukorrale vaatamata. Kui me võtame vastu Päästja kutse Teda järgida, on kestev hirm igaveseks välja aetud. Meie tulevik on kindel. Need on samad suured rõõmusõnumid, mis saavad osaks kõigile inimestele. Prohvet Jesaja tuletas meile meelde: „Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!” (Js 41:10)
Tänu Päästjale, kes kahe tuhande aasta eest Petlemmas sündis, on meil lootust – ja veel enamgi. Meil on lepitus, vabastus, võit ja võidurõõm. „Küll kurjus kaob ja võidab hea” (Kord kostus jõulukella hääl. Kiriku lauluraamat). Pole ime, et ühtäkki olid Päästja sündi kuulutanud ingliga koos taevased väed laulmas nii: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel!” Ükski sõnum ei või kunagi tuua suuremat rahu. Üheski sõnumis pole kunagi olnud rohkem rahumeelsust inimeste suhtes.
Olgu see jõuluaeg teile ja teie armastatuile täis rahu ja rõõmu, sest meile sündis sel päeval Taaveti linnas Päästja Jeesus Kristus. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.