Oh kummardagem Teda – ja kiitkem päästmisplaani!
Nagu paljudele teist meeldib ka minu kenale abikaasale Craigile ja mulle jõulumuusika. Kui me peaksime oma lemmikutest edetabeli koostama, siis esimesel kohal oleks kindlasti laul „Oh tulge, kõik usklikud”. Selle kiituslaulu sõnad kutsuvad meid vaatama ja kummardama meie Päästjat Jeesust Kristust, kes rõõmuks sündind meile.1 Olen kindel, et surelikkusele eelnenud elus vaimudena päästmisplaanist õppides me mitte ainult ei vaadanud ega kummardanud, vaid tõstsime ka rõõmukisa, kui Ta ennast vabatahtlikult ja alandlikult maailma Päästjaks pakkus.2 Viie kõige sügavmõttelisema sõnaga, mis kunagi on lausutud, ütles Ta alandlikult: „Siin ma olen, saada mind!”3
Nagu ka president Monson on tihti teinud, manitses apostel Paulus meid olema „alati valmis andma vastust igaühele, kes [meilt] nõuab seletust lootuse kohta, mis [meis] on”.4 Kui ma jagan mõnd isiklikku jõulumälestust, siis ma loodan, et mõistate, miks mul on lootus Päästjale, Jumalale, meie Igavesele Isale, kes nõnda on „maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud”,5 ja Isa täiuslikule ja imelisele õnneplaanile.
Jõulumälestus number üks
Kui ma olin 14-aastane, elas meie pere Uus-Meremaal. Minu isa oli kolmekümnendates eluaastates noor mees, kui ta kutsuti sinna misjonijuhatajaks.
Saabusid jõulud, ja koos oma viie õe-vennaga harjusime ikka veel uue koduga eemal meie päriskodust. Minu – lapsiku teismelise – jaoks oli raske olla eemal kodust, sõpradest ja perest. Ma mossitasin, igatsesin taga koduseid jõuluhelisid ja pidupäeva – muusikat, jõulutulesid, jõulupuud, lund ja eriti perekonda. Ma igatsesin oma armsaid nõbusid, tädisid ja onusid, kes pidid peagi saama kokku vanaisa Kjari juures Salt Lake Citys iga-aastasel Kjari pere jõulupeol.
Oli 1996. a jõululaupäev. Ma olin vastumeelselt koos oma pere ja misjonäridega misjonikodus peetaval pereõhtul, olles veendunud, et see koosviibimine saab parimal juhul olla väga vilets asemik Kjari perepeole, mille järele ma nii väga igatsesin. Ma ei mäleta täpselt, millal telefon helises, kuid see kõne muutis hetkega minu teismelise südant, täites mind kaastundega mu kalli isa vastu ja kahetsusega, et olin varasemalt olnud nii enesekeskne.
Helistas minu onu Joe, kes teavitas, et armastatud, lahkel, töökal, lepinguid pidaval vanaisa Kjaril oli olnud suur rabandus ning viibis teadvusetult haiglas. Minu meelde tulvasid mälestused pilte klõpsivast, musikaalsest, toredast patriarhist, keda me kõik nii väga armastasime. Isa oli silmanähtavalt vapustatud, kui ta telefoni juurest naasis, kuid ta võttis ennast kokku, ajas selja sirgu ja jagas oma tulihingelist tunnistust Isa plaanist ja usust Päästja olulisse rolli selles plaanis. Tema tunnistus puudutas minu valutavat südant.
Kahjuks ei elanud vanaisa insulti üle. Ta suri kiiresti järgmisel päeval. See oli jõulupäev Uus-Meremaal, kuid Salt Lake Citys oli see vanaisa lemmikpäev – jõululaupäev. Tema surm oli minu esimene kogemus seoses kellegi lähedase ja kalli kaotusega. Kuigi ma leinasin tema kaotust, õnnistas ja lohutas mind teadmine imelisest päästmisplaanist. Ma tundsin kindlalt, et näen vanaisa taas, kui elan samamoodi kui tema. Ma ei arva, et mõistsin tol hetkel oma elus täiuslikult Päästja ja Tema lepitava ohverduse olulist osa, mis teeb võimalikuks ühinemise mu armastatutega ühel päeval. Kuid ma teadsin küllaldaselt, et sellest plaanist rõõmu tunda. Ma teadsin küllalt, et tunda rõõmu Temast, kelle sündi me tähistame.
Pärast seda ammu möödunud jõuluaega olen ma õppinud rohkem meie Päästja Jeesuse Kristuse kohta. President Harold B. Lee on õpetanud: „Jumala Poeg ‥ tuli siia kui Ainusündinud Poeg, et täita missioon, olla maailma algusest tapetud Tall, et tuua päästet kogu inimkonnale. Andes oma elu, avas Ta ukse ‥ ja näitas meile rada, mille kaudu võime saada igavese elu. ‥ Just selline oli Jeesus kogu oma hiilguses.”6
Jõulumälestus number kaks
1984. a jõulud on veel üks ere mälestus, mis suurendas märkimisväärselt minu tänulikkust Päästja ning hiilgava päästmisplaani eest. Ma olin 32-aastane, abielus oma armastatud ustava kaasaga, ja emaks neljale kallile väikesele lapsele vanuses neli kuni kümme aastat. Kuus nädalat enne jõule saime arstilt teate, mis kõigutas meie maailma, kui ta teatas vähi diagnoosist. Me Craigiga vaatasime uskmatult teineteist, pisaratega võideldes ja tuleviku pärast muretsedes. Sellele järgnes kohe sulnis „rahu, mis on ülem kõigest mõistusest”,7 meie usu pärast Jeesusesse Kristusesse ja Isa plaani.
Kuigi Craig teenis tol ajal meie koguduse piiskopina, otsustasime jagada seda uudist vaid oma perega, et hoida elu oma väikeste laste jaoks võimalikult normaalsena. Nende kuue jõuludele eelnenud nädala jooksul sõitsin ma peaaegu igapäevaselt, läbi lume ja jää, haiglas ravi saamas, samas kui meie isetud emad ja õed kordamööda kodus abiks olid. See oli proovilepanev aeg, kuid ma mõtlen nende jõulude peale ega suuda leida sõnu, et kirjeldada oma sügavat tänu meie Päästja Jeesuse Kristuse lepitava ohverduse ja „suure Looja halastava plaani”8 eest.
Mõistes ehk paremini kui kunagi varem, kui õrn on elu, sai meie Taevase Isa õnneplaan minu jaoks isiklikumaks kui kunagi varem. Tol aastal olid jõulud teistmoodi. Kui väga ma ka kõike jõuludega seotut ei armasta, olid ainsad asjad, mis paistsid mulle korda minevat, minu igavene abielu, minu pere ja minu usk ja tunnistus Taevase Isa, Jeesuse Kristuse ja plaani kohta.
Ühel päeval kodus puhates, muretsedes meie nelja väikese lapse tuleviku üle, lehitsesin ma ajakirja Friend ja mulle jäi silma üks muusikapala. Istusin klaveri taha ja nutsin, kui laulsin ja tundsin, kuidas laulu sõnum minu hella südant läbistab. Ma teadsin, et pean õpetama seda laulu mitte ainult sajale Algühingu lapsele meie koguduses, kus ma Algühingu muusikajuhina teenisin, vaid veelgi enam, nendele neljale armsale lapsele, kes meie kodus elasid.
„Kuis Isa räägib maailmal’, mis arm on ja mis hool?
Ta saatis Poja hiilgava me sekka sündima.
Kuis Isa näitab maailmal’, mis teed neil tuleb käia?
Ta saatis oma Poja meil’, et suunda näidata.
Kuis Isa räägib maailmal’, mis ohverdus, mis surm!
Me eest Poeg elu ohverdas ning tõusis üles taas.
Mis Taeva Isa ootab meilt? Ma pühakirjast loen:
„Sa usu, looda, armasta ja ela nagu Poeg!”
Pean elama nagu Ta Poeg.” 9
See inspireeritud laul aitas mul näha, kuidas ma võin näidata Taevasele Isale oma tänu Tema Poja ja Tema plaani eest. Ma tundsin, et isegi kui mulle ei anta võimalust näha meie lapsi suureks kasvamas, siis kui nad mõistaksid ja teaksid selle püha laulu õpetust ja elaksid selle järgi, võiksid nad saada tõelisteks Jeesuse Kristuse jüngriteks.
Meie kodus valitses tol aastal eriline vaim, õnnistades meid rahu ja armastusega üksteise vastu, mida ma kunagi ei unusta. Tundus, nagu oleks meie lastele tol jõuluajal antud eriliselt aimu pühadusest. Kunagi varem ega pärast neid jõule pole nad esitanud jõululoo näidendit sellise aupaklikkuse, aukartuse ja armastusega, mis oli suurem kui nende vanus võinuks lubada. Neis pingelistes oludes tundus, et tundsime teravamalt vaimseid õhutusi, kui mõtisklesime oma Päästja Jeesuse Kristuse ja meie Taevase Isa imelise päästmisplaani üle ja väljendasime tänu selle eest.
Olen tihti imestanud, kuidas saavad inimesed elada ilma lootuseta, mis tuleb, kui mõistame päästmisplaani ja Päästja lepituse keskset rolli selles plaanis. Lisan tänulikult oma tunnistuse meie armastatud prohveti, president Thomas S. Monsoni tunnistusele, kes ütles vägevalt: „Ma tunnistan Temast, Jeesusest Kristusest, kes päästis meist igaühe lõputust surmast, tunnistan, et Ta on tõe õpetaja – kuid Ta on enam kui õpetaja. Ta on täiusliku elu eeskuju – kuid Ta on enam kui eeskuju. Ta on suurepärane ravitseja – kuid Ta on enam kui ravitseja. Tema, kes päästis inimkonna kadunud hinged, on sõna otseses mõttes maailma Päästja, Jumala Poeg, Rahuvürst, Iisraeli Püha, nimelt ülestõusnud Issand, kes kuulutas: „Mina olen esimene ja viimane; mina olen see, kes elab, mina olen see, kes surmati; mina olen teie eestkostja Isa ees.” [ÕL 110:4].”10
Kui mõtleme Tema mõistetamatule kannatusele meie eest, on kõige kurvemad sõnad, mida Päästja kunagi on lausunud, need: „Kas ka teie tahate ära minna?”11 Kui meil on raske, võime teha valiku kas Temast ära pöörduda ja kanda oma kannatusi üksinda või hoopis pöörduda Tema ja Isa plaani poole ning leida, et me ei pea „taluma mingisuguseid kannatusi, muidu kui et need poleks neelatud rõõmust Kristuses”.12 Minu palve meile kõigile on võtta vastu selle püha jõululaulu kutse „oh kummardagem Teda” ja meie Taevast Isa Tema imelise ja täiusliku plaani eest! Jeesuse Kristuse nimel, aamen.