Helde Andja
Kas pole mitte võrratu au veeta see kaunis õhtu meie kalli prohveti, president Thomas S. Monsoni seltsis?
Jõulud on haruldane aeg, mil näeme teisi uue pilguga, mil avame oma südame pisut rohkem ümbritsevale ilule ja oleme teiste suhtes veidi lahkemad ja kaastundlikumad.
Kui meil veab, siis saame täiskasvanutena hetkeks taas aimu, mis tunne on olla laps.
Mõte sellest, et keegi, keda armastame, teeb meie jaoks midagi erilist, ja meie elevus selle erilise asja üle, mida kavatseme teha neile, soojendab meie südant ja täidab meid armastuse ja ootusärevusega. Lisage sellele säravad tuled, vaimustavad kaunistused ja Kristuse sünni ülev vaatepilt ning polegi midagi imestada, et jõuluaega nii kalliks peetakse.
Ja muidugi ärme unusta ka muusikat. Jõululaulude sügavale tähendusele ja hardusele pole võrdväärset. Olgu nende viis kas rõõmus, mõtlik või nostalgiline – jõuludes on midagi sellist, mis inspireerib suurepärast muusikat. Need võrratud jõuluviisid ülendavad meie vaimu ja tuletavad meelde, mis on meie rõõmu põhjus.
Täna oleme õnnega koos, et meil on võimalus kuulata Templiväljaku orkestri ja Mormooni Tabernaakli koori taevaseid esitusi.
Selle koosseisu esitatud muusika on nii ülev, et mulle meeldib kujutleda, et taeva inglid jäävad seda aeg-ajalt kuulatama ja koguni laulavad kaasa.
Jõulukellade kaja
Koor laulis äsja ühe kauneima jõululaulu, mis eales kirjutatud, lummava „Jõulukellade kaja”, mis kanti Ameerika Ühendriikides esimest korda ette 1921. aastal.
Algselt polnudki see üldse jõululaul. See põhineb sadu aastaid vanal Ukraina rahvalaulul „Štšedrik”, mida on tihti tõlgitud kui „Helde andja”.
Ukraina perekonnad laulsid seda uue aasta alguse puhul. Selle laulu algsed sõnad jutustavad varblasest, kes lendab ühe pere koju ja ennustab neile uueks aastaks suurt õnne.1
Mulle meeldib tunne, mida see lugu tekitab.
Mulle meeldib selle sõnumi lootusrikkus ja elurõõm.
Kas see polegi mitte jõulude sõnum? Isegi kui maailm võib tunduda üsna pime – kui miski ei laabu, kui meie südant täidab pettumus ja mure, isegi kui oleme kurvad –, laulame „rõõm kogu maal” ja „rahu inimeste seas”,2 tänu Kristusele, kes tuli „ paistma meile, kes istume pimeduses ja surma varjus”.3
Aeg olla helde
Kui asjakohane, et see armastatud jõululaul, mida just kuulsime, kandis algselt pealkirja „Helde andja”. Jõulud on ju ikkagi aeg, mil olla helde.
Selles vaimus otsime mõnikord tundide viisi oma sõpradele ja pereliikmetele täiuslikku kingitust. Püüame olla abivalmimad ja rõõmsameelsemad. Tunneme soovi veeta rohkem aega nendega, kes on meile kallid. Me muutume tähelepanelikumaks nende suhtes, kes kannatavad puudust, ja oleme lahkemini nõus neid aitama. See kõik peegeldab meie ebatäiuslikul, ent südamlikul moel heldust, mida näitas üles Päästja, kelle sünnile me austust avaldada püüame.
Kuid me teame, et liigagi tihti mattub jõuluvaim ostlemise, arvete ja tihedate päevaplaanide metsiku rägastiku alla või kaob nende sees sootuks ära.
Ma ei taha õhutada Grinchi moodi käitumist, kuid lubage mul öelda, et mu kõige kallimad jõulumälestused on seotud kingituste tegemisega, rahvamurrus kaotsiminekuga ja nii suurte kui ka väikeste üritustega, mis sel aastaajal inimesi kokku toovad.
Muidugi on mitmeid põhjuseid sedasorti asjadest rõõmu tunda. Kuid muidugi pole see veel kõik.
Seepärast kutsun ma igaüht meist üles leidma sel jõuluajal oma hinges vaikne hetk, et tunnustada ja tänada südamest meie Heldet Andjat.
Mõtisklegem oma Taevase Isa kaastundlikule, armastavale ja piiritule halastusele.
Kui ostame kingitusi, neid üle anname ja ise kinke vastu võtame, leidkem samuti aega, et mõtiskleda vaikselt nende külluslike kingituste peale, mida Jumal meile, oma lastele, rikkalikult jaganud on.
Tänulikkuse and
Ilmselt on inimestele loomuomane pidada asju – isegi hindamatuid asju – enesestmõistetavaks. See on üks õppetunde, mille saame Jeesuse päevil jutustatud kümne pidalitõbise loost. Pidalitõbised, kes kannatasid raske haiguse käes, mis nad sõpradest, perekonnast ja elust enesest eraldas, palusid Jumala Pojalt tervenemist ja leidsid selle.
Nagu te teate, läksid üheksa pidalitõbist pärast selle hiilgava ime sündimist oma teed, rõõmustades hea õnne üle.
Ainult üks tuli tagasi.
Ainult üks kümnest võttis aega, et tänada. Ainult üks kümnest, „nähes enese terveks saanud olevat, läks tagasi ja andis Jumalale suure häälega au ja heitis tema jalge ette silmili maha ja tänas teda”.4
Selline alandlik ja siiras tänu võib näida tänapäeval sama harvaesinev kui selles loos, kuid kui selle leiame, puudutab see meie südant ja innustab loetlema ka oma õnnistusi.
Sain teada ühest sellisest juhtumist seoses ühe Aafrikas elava mehega. Puude tõttu polnud see mees kunagi kõndinud. Ta oli sunnitud veetma enamiku ajast oma vanemate kodus. Ta ei saanud teha tööd, ta ei saanud sõpradega välja minna, ta ei saanud teha isegi neid lihtsaid asju, mida meie peame enesestmõistetavaks.
Ent siis kuulis ta millestki imelisest! Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik tõi tema kodu lähedal toimuvale üritusele suure hulga ratastoole.
Ta palus ühte sõpra, et too ta sinna viiks. Seal vaatas ta, kuidas kümned puuetega mehed, naised ja lapsed uutesse säravatesse ratastoolidesse tõsteti.
Oo, kuidas ka tema oleks tahtnud ühes neist istuda! Kui erinev ta elu oleks selleks ainumaks hetkeks, kui ta saaks omal jõul liikuda!
Ta ootas rivi lõpus, kuni viimaks saabus tema kord.
Kaks meest tõstsid ta tooli ja esimest korda elus sai ta vabalt liikuda!
Algul tegi ta seda kõhklevalt. Ent ratastooli tunnetama hakates muutus ta julgemaks.
Ta pööras, keeras ja tuhises. Ta tuiskas mööda oma sõbrast, ise kaht kätt lehvitades.
Ta lausa lendas!
Ilme ta näol väljendas rõõmu.
Mõne aja pärast veeres ta tooliga tagasi teiste juurde ja näitas rahulolevalt valmisolekut toolist välja tulla.
„Mis sa teed?” küsis ta sõber.
Mees naeratas ja kehitas õlgu. „Nüüd on kellegi teise kord,” ütles ta.
Kiriku humanitaarabimisjonär põlvitas ta kõrvale ja ütles: „See ratastool on sinu oma.”
Mees ei suutnud seda uskuda. Ta oli eeldanud, et see üritus oli korraldatud, näitamaks, mis tunne on ratastooliga sõita.
„On see tõesti minu oma?” küsis ta.
„Jah.”
„Aga mul ei ole raha.”
„See on sinu. See on kingitus inimestelt, kes sind armastavad.”
Kui ta toimunut lõpuks mõistis, vaatas mees alandlikult kordamööda oma sõpra
ja misjonäri.
Ta püüdis pisaraid tagasi hoida, kuid asjatult. Ta nuttis ja naeris üheaegselt suurest rõõmust, mida tundis.
Ka sõber ja misjonär nutsid koos temaga.
„Tänan teid!” sosistas ta.
Ta embas mõlemaid, sättis end toolis sisse ja asus laia naeratusega taas liikvele.
„Ma oskan lennata!” hõiskas ta, kui asfaldil edasi-tagasi kiirustas.
See mees mõistis, mida tähendab tänulikkus.
Jumala arm
Kas oleme kunagi tundnud sellist puhast piiritut tänu? Ma palvetan, et peaksime sel jõuluajal ja kogu aasta meeles oma Heldet Andjat – meie Jumalat, meie Isa, meie armastatud Karjast ja Nõuandjat.
Tema on tõeline kingituste tegija!
Tema on Helde Andja!
Kui meie, Tema lapsed, palume leiba, ei anna Ta meile kivi.5 Ta kingib meile ande, mis on nii ülevad ja hinnalised, et ületavad meie mõistmis- ja kujutlusvõime. Ta annab meile:
-
Rahu.
-
Rõõmu.
-
Küllust.
-
Kaitset.
-
Eluks vajalikku.
-
Heatahtlikkust.
-
Lootust.
-
Kindlustunnet.
-
Armastust.
-
Päästet.
-
Igavest elu.
Nende jõulude ajal tähistame kõikidest kingitustest suurimat, mis teeb võimalikuks kõik muud kingitused – Petlemma lapsukese sündi. Tänu Temale „haual ei ole võitu ja surma astel on alla neelatud Kristuses. Tema on maailma valgus ja elu; jah, valgus, mis on lõputu, mida ei saa kunagi pimendada”.6
Ma tänan rõõmuga Jumalat Tema helduse eest.
Tema päästab meid üksildusest, tühjusest ja vääritusest.
Tema avab meie silmad ja kõrvad. Tema muudab pimeduse valguseks, mure lootuseks, üksilduse armastuseks.
Tema päästab meid möödaniku orjusest ja isekusest ning avab meile tee eesmärgipärasesse olevikku ja õnnistusterohkesse tulevikku.
Tema on see, keda me kummardame.
Tema on meie Jumal.
Tema on Helde Andja.
Tema on see, kes armastab oma lapsi nii täielikult, et andis oma Ainusündinud Poja, et kõik, kes Teda järgivad, ei saaks hukka, vaid et neil oleks igavene elu.7
Tänu Jeesusele Kristusele ei pea me end kunagi võõrastena tundma. Kui Ta tagasi tuleb, tõuseme koos õigemeelsetega üles! Ja tänu Tema täiuslikule elule ja igavesele ohverdusele võime seista ühel päeval koos taevainglitega ja võtame nendega ühes vastu igavese anni.8
Pidagem jõuluajal meeles oma heldet Taevast Isa ja tänagem südamest Kõikvõimsat Jumalat, kes on andnud kõigile oma lastele tiivad, millega lennata. See on minu alandlik ja siiras palve ning südamest tulev õnnistus kõikidele sel jõuluajal ja alati, meie armastatud Päästja Jeesuse Kristuse nimel, aamen.