Kingitus Isalt: vastu võetud või tagasi lükatud
Milline kaunis muusika ja imeline kõne õde Eubankilt. Kui imeline oli see lunastava armu koidik! Kätte on jõudnud detsember. Õhk on külm ja juba on veidi lundki sadanud. Enamikule tähendab see, et jõulud on peagi saabumas. Kuid minu jaoks on jõulud teistsugused.
Kogu minu elu jooksul siin maa peal on jõulude lähenemist kuulutanud pikad palavad päevad ja soojad ööd. Seda sellepärast, et Austraalias on detsembris suvi. Ja Lääne-Aafrikas, kus me koos naisega viimased viis aastat oleme elanud, on alati palav.
Seega toob detsember tavaliselt endaga kaasa rannapäevad, surfamise ja grillimise. Jõulude ajal on meie kodu täidetud mangolõhna ja naeruhelidega. Kuid jõuluvaim on kõikjal ühesugune. Olgu Sidneys, Salt Lake Citys või Sierra Leones, olgu Nuku’alofas, Newfoundlandis või Nigeerias – meie Päästja sünd inspireerib inimesi head tegema.
Enamikes kohtades teevad inimesed jõuluvaimu tähistamiseks üksteisele kingitusi, käivad külas ja teevad lahkeid tegusid. Meie sõpradel Samoal on tavaks panna jõuludejärgsel päeval kastidesse toitu ja maiustusi ning anda need mitte ainult oma koguduses, vaid ka kogukonnas kõige suuremas hädas olevatele peredele. Neil on ka ligi hektari suurune köögiviljaaed, mille enamik saaki antakse abivajajatele.
Minu väga hea sõber Lääne-Aafrikast Senegalist rääkis mulle, et tema kodukülas Elevandiluurannikul minnakse igal jõululaupäeval oma juhtide juurde mitte kingituste, vaid kõigi seni lahendamata tülidega. Juhid veedavad seejärel peredega kogu ülejäänud päeva, et tülid lahendada. Külaelanikud nõuavad, et jõulude ajal valitseks igas kodus rahu ja harmoonia, sest nad tähistavad Kristuse sündi – Tema sündi, kes tuli just selleks, et tuua maailma rahu.
Varem sel aastal kohtusime noore misjonäri, õde Jeanne Ingabire’iga Rwandast, kes teenib misjonil Libeerias. Ta jutustas mulle südantlõhestava loo sellest, millist mõju avaldas talle 1994. aastal Rwandas toimunud genotsiid. Tema isa pärines Hutu suguharust, kes vihkasid väga Tutsi suguharu liikmeid. Kuid tema ema oli Tutsi suguharu liige. Selleks et päästa oma naise ja tütarde elu, peitis see vapper isa oma pere kaugele eemale ära ja naasis üksi oma kodukülla. Tema naine ja tütred ei näinud teda enam iialgi ja jäid vaevu ellu. Üheksa aastat hiljem pöördusid nad lõpuks tagasi, et osaleda valitsuse organiseeritud lepituskoosolekul, kus nad said teada, et nende abikaasa ja isa tapeti pärast kodukülla naasmist. Uskumatu, kuid õde Ingabire’i ema andestas koos oma lastega neile, kes olid võtnud nende abikaasa ja isa elu.
Ajal, mil Joseph Smith oleks võinud olla vihane, kuna ta oli 1838. aasta jõulude ajal mitmeks kuuks süütult Liberty vanglasse lukustatud, ilmutas Issand talle Õpetuse ja Lepingute 121. osa. Selles ilmutuses aitab Issand Joseph Smithil üle saada pettumusest, mis selle osa algusest ilmneb, ja õpetab prohvetile, et lahkus, pikameelsus, vagadus, tasadus ja armastus on kristlikud omadused, mis on jüngriks olemisel väga olulised.
Jõuludega seoses meenuvad mulle perega seotud kallid mälestused. Siiski pole kõik mälestused ilusad. Mäletan, kuidas sain pisikese poisina oma isalt kalli rohelise võidusõiduauto mudeli. Meie pere oli üsna vaene ja mulle meeldis see kink väga. Kuid ühel päeval vihastusin ma mingi väikse asja peale nii väga, et viskasin selle automudeli läbi meie aia kasvavasse paksu visteeriapõõsasse. Ma kahetsesin oma tegu kohe. Mitte üksnes seda, et olin oma mänguasja ära visanud, vaid kuna see tegu sümboliseeris minu jaoks oma isa armastuse tagasi lükkamist. Ma otsisin ja otsisin oma autot, kuid asjata. Talve saabudes langetas põõsas lehed ja ma otsisin uuesti, kuid tulutult. Tunnen siiani oma isa solvamise pärast valu. See teeb ikka veel haiget.
See on võrreldav sellega, kuidas me mõnikord lükkame tagasi meie Taevase Isa armastuse ja Tema kingitused meile, millest suurim on see, et Ta saatis oma Poja meie eest kannatama ja meid lepitama. Kui kahetsusväärne, kui me Tema lepitava ohverduse ehk Tema evangeeliumi lepingud ja talitused tagasi lükkame!
Oh, et me võiksime alati olla rohkem nende sarnased, kes teevad tööd selleks, et näidata teistele armastust. Paljud on hiljuti teinud tööd selleks, et aidata Florida ning Põhja- ja Lõuna-Carolina elanikke, kellele on saanud osaks hävitavad tormid ning aidata inimesi, kes kannatavad California metsapõlengute pärast või et tulla üle maailma appi neile, kellele on saanud osaks samalaadsed kannatused.
25. detsembril 1974 hävitati Austraalia Põhjaterritooriumi pealinn. Tolle esimese jõulupüha hommikul tabas tsüklon Tracy Darwini linna. Paljud hukkusid ja enamik Darwini elanikke jäi kodutuks. Pildid hiljutisest laastamistööst Floridas meenutasid Darwinis toimunut. Kuid jõuluvaim sai meeleheitest võitu. Inimesed annetasid üle kogu Austraalia ning paljud jätsid kõik sinnapaika ja sõitsid Darwinisse, et aidata seda üles ehitada.
Aastaid tagasi, kui meie vanim tütar oli kõigest kaheaastane, murdis ta vahetult enne jõule jala ja veetis, jalg fikseeritult, mitu nädalat haiglas. Need olid ühed väga rasked jõulud. Üks vähekindlustatud pere meie kogudusest tuli teda esimesel jõulupühal vaatama. Igaühel selle pere väikestest lastest oli kaasas alles tolsamal hommikul saadud lemmikkingitus, et see omalt poolt meie tütrele kinkida. Olime koos mu naise Kayga laste ja nende vanemate ehedast ja siirast lahkusest pisarateni liigutatud.
See on tõeline jõuluvaim – aidata teisi. Sest Päästja pärandi kõige tähtsam osa oli see, kuidas Ta teenis seda ühte. See on kahtlemata põhimõte, mille Tema Kiriku liikmed Aafrikas on omaks võtnud ja mida nad rakendavad, ning see on see, mida Ta meilt kõigilt nõuab.
Juhataja M. Russell Ballard on öelnud, et lepitus on ülim, mida Päästja tegi just nimelt meist igaühe eest. Juhataja Ballard on öelnud:
„Kui me tõesti mõistaksime lepitust ja iga hinge igavest väärtust, otsiksime me üles ‥ Jumala iga ‥ eksiteele sattunud lapse. Me aitaksime neil mõista seda armastust, mis Kristusel nende vastu on. Me teeksime kõik mis võimalik, et aidata neil ette valmistuda evangeeliumi päästvate talituste saamiseks.
Tõepoolest, kui Kristuse lepitus oleks koguduse juhtide meelest kõige olulisem, ei jäetaks kunagi unarusse ühtki uut või Kirikusse tagasi toodud liiget. ‥
Lepituse omapära seisneb selles, et see oli piiritu ja igavene, siiski rakendub see isiklikult, ühele inimesele korraga. ‥
Vennad ja õed, ärge mitte kunagi alahinnake seda, kui hinnaline on igaüks.”1
Kas poleks tore, kui me kõik järgiksime seda nõuannet ja meie armastatud prohvetit, president Russell M. Nelsonit – et elada kahe suurima käsu järgi veelgi kõrgemal ja pühamal viisil. Ja kui te olete skeptilised selles osas, kas te seda tehes kedagi mõjutate, siis mõelge sellele Aafrika vanasõnale: „Kui sa arvad, et oled liiga väike, et midagi muuta, siis pole sa kunagi veetnud ööd sääsega.”
Meil pole vaja reisida Pühale maale selleks, et midagi muuta või Päästjaga lähedasemaks saada. Jõulud on aeg, mil saame keskenduda sellele, mida me teisi pidevalt armastades ja aidates Päästjale kingime. Siis pole keegi meist Petlemmast väga kaugel. See oleneb meist, kas Kristus on osa meie elust – kas võtame vastu kingitused, mida Ta meile pakub ja anname Talle kingiks oma südame. Ma armastan Teda ja tunnistan Tema igavesest armastusest meie kõigi vastu, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.