Te vastu Teda võtke
Veidi enam kui nädal tagasi süüdati Templiväljakul jõulutuled. Sellega jätkati 53 aastat kestnud traditsiooni, mis tähendab paljudele pühadeaja algust. Jõulude ajal pühitseme Jeesuse Kristuse, sõna otseses mõttes Jumala Poja ja maailma Päästja sündi, elu ja valgust. Me leiame lootust Tema sündi saatnud teadaandest: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel.”1 Muusika, elevuses lapsed, kingid, mida antakse ja saadakse, jõulupuu, kaunistused ja tuled kuuluvad kõik rõõmsa pühadeaja juurde.
Millised armsad mälestused teile jõuludele mõeldes meenuvad? Aasta lõpus meenuvad mulle alati mälestused seoses jõulude tähistamisega lapsepõlves.
Mäletan siiani paljusid kingitusi. Mäletan jalgpalli ja korvpalli, mänguasju ja riideid. Enamikku neist kingitustest pole enam alles ega meeles. Riided on läbi kantud ja väikeseks jäänud. Kuid see, mida ma enamikust jõuludest kõige rohkem mäletan – minu kõige liigutavamad ja armsamad mälestused –, ei ole seotud sellega, mida ma sain, vaid mida ma andsin.
Lubage mul selgitada. Igal aastal kogunesid meie koguduse noored jõulueelsel laupäeval kirikusse. Me täitsime korvid apelsinide, banaanide, isetehtud küpsiste ja kookidega, et viia need läheduses elavatele leskedele. Me läksime nende koju, laulsime jõululaule ja andsime üle jõulukorvid. Mäletan siiani nende tänulikke naeratusi. Osa neist – õde Swartz, Zbinden, Groll ja Kackler – olid esimese või teise põlvkonna immigrandid, kelle tänusõnad kõlasid tugeva aktsendiga inglise keeles. Ma ei unusta kunagi sooja tunnet, mida see mu südames tekitas.
Kui meist Lesaga lapsevanemad said, alustasime traditsiooni teha jõulukingid mõnele puudust kannatavale perele, nagu ka paljud teist teevad. Sageli saime selle pere nime koos laste vanustega teada kohalikult heategevusorganisatsioonilt. Veetsime palju aega ja pingutasime selleks, et leida neile just õiged kingid. Meie pojad paistsid nautivat seda sama palju, kui oma jõulukingituste kättesaamist. Selline teenimise peretraditsioon aitas meie südametes süvendada tõelist jõuluvaimu.
Minu töökarjäär oli seotud treeningvahendite arenduse, tootmise ja turustamisega üle maailma. Treeningvahendid, nagu lint- ja velotrenažöörid ning elliptilised seadmed on loodud peamiselt südame tugevdamiseks. Tõepoolest, tegime oma firmas palju tööd selleks, et meie treeningvahendite kasutajad võiksid pulsisagedust mõõtes oma südameseisundit ja -tegevust täpselt jälgida. Tänapäeval kannavad paljud meist randme ümber tehnoloogiavidinaid, mis jälgivad meie südant ja innustavad südame tugevdamiseks liikuma.
Mis oleks, kui saaksime mõõta oma südame vaimset seisundit – näiteks vaimse südamemonitoriga? Mida teie südamemonitor näitaks? Kui vaimselt terve teie süda on? Jõuluaeg tundub olevat ideaalne selleks, et hinnata tähelepanelikult oma südame seisundit.
Näiteks võite endalt küsida: „Kas minu süda on Päästja vastuvõtmiseks valmis?” Jõulude ajal laulame sageli „Te vastu Teda võtke”.2 Kuidas saate oma südames Kristuse vastuvõtmiseks ruumi teha, eriti sel kiirel, kuid kaunil pühadeajal?
Pühakirjad on tulvil kirjeldusi, mis võivad meil oma südame seisundit hinnata aidata. Mõnes salmis on kirjas sõnad „puhtad”3, „tasased”4, „vagad”5, „murtud”6 ja „kahetsev”7. Need ja paljud teised sõnad kõikjal pühakirjades aitavad meil heita pilgu Päästja südamesse. Selleks, et Ta oma südamesse vastu võtta, peab meie süda olema tõepoolest sama puhas ja alandlik kui Temal.
Parafraseerides Pauluse sõnu: me võime püüda, et Jeesuse Kristuse sõnad ja omadused oleksid kirjutatud nagu „kiri ‥ meie südamesse, kõigile inimestele tuttav ja loetav, ‥ Kristuse kiri, ‥ kirjutatud mitte tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilauakestele, vaid lihastele südamelauakestele.8 See nõuab enamat kui vaid meeldivaid jõulutervitusi, mis üle meie huulte pudenevad. Issand hoiatas meid nende eest, kes „austavad mind oma huultega, aga nende süda on minust kaugel”.9 Sellel jõuluajal ja kogu aasta jooksul näitavad meie lahked ja head teod kõige paremini meie armastust Päästja vastu, mis on kirjutatud meie südamesse.
Hinnates oma südameseisundit, on mind inspireerinud ja olnud suureks eeskujuks nende inimeste süda ja ohverdus, kes aitasid Jeesuse Kristuse Kirikut selle taastamise algusaegadel rajada. Sooviksin jagada jõululugu Mary Wood Littletonist, varajasest viimse aja pühast, kes pöördus usule Inglismaal Imminghamis.
Mary ja ta abikaasa Paul ei arvanud kunagi, et nad lahkuvad oma kodust Inglismaal. Kuid nad kuulsid taastatud evangeeliumi sõnumit ja said tunnistuse selle õigsusest. Nad said ristitud ja kõigest kaks kuud hiljem purjetasid Mary ja Paul koos lastega Ameerikasse, et pühadega ühineda. Nad saabusid New Yorki 20. detsembril 1844. Viis päeva hiljem sõitsid nad postitõllaga Illinoisi osariiki Nauvoo linna. Kujutage ette – nad tähistasid oma esimest jõulupüha Ameerikas, sõites külma ilmaga konarlikel ja kehvadel teedel.
Kõigist neist muutustest hoolimata hoidis Mary südames lootust, et ta pere tähistab ühel päeval jõule nii, nagu nad tegid seda Inglismaal – pärgade, jõuluvana ja jõululaulude esitamisega. Kahjuks polnud nende teised jõulud Ameerikas 1845. aastal sugugi paremad – nad veetsid selle vankrikastis, mille Paul oli nende ajutiseks koduks kohandanud, samal ajal kui perel oli raskusi enda Nauvoos sisseseadmisega. Taas ütles Mary lootusrikka südamega: „Järgmisel aastal on jõulud teistsugused.”
Järgmisel, 1846. aastal, pere kolmandate jõulude ajal Ameerikas, olid Mary ja lapsed Winter Quartersis, valmistudes kevadiseks pikaks teekonnaks läände. Rahvajõugud olid nad Nauvoost minema ajanud ja Paul oli sadu kilomeetreid eemal mormoonide pataljoniga läände kõndimas. Taas polnud ei jõululaulude esitamist ega jõuluvana. Selle asemel nad paastusid ja palvetasid siiralt Mary kaheksa-aastase poja eest, kes oli tõsise alatoitumise tõttu peaaegu suremas. Poiss jäi ellu, kuid 25 teist surid Winter Quartersis just tol esimesel jõulupühal.
Alles neljandate jõulude ajal Ameerikas tähistasid äsja Soolajärve orgu jõudnud Mary ja tema pere koos suhteliselt rahulikke jõule. Isegi siis ei olnud tema pühad sellised, nagu Inglismaal. Kuid mingil moel olid need pühad isegi paremad. Hingamispäeval toimunud jõulude tähistamise ajal, päev pärast 1847. aasta jõulusid, kogunesid pühad palveks, et avaldada tänu ja laulda Siionisse pääsemise eest ülistuslaule Jumalale. Üks laul oli „Tulge kõik pühad” südamlikus esituses. Sellest teerajajate rännakul kirjutatud kirikulaulust oli saanud nende varajastest teerajajatest pühade usu hümn. Hiljem jäi laul „Tulge kõik pühad” teerajajate jõuluaja tähistamise lemmikkirikulauluks, isegi jõululaulude esitamisel.10
Ma usun, et Mary aastate jooksul kogetud raskused tegid midagi, mis muutis tema südant. Ta paistis nüüd jõule paremini mõistvat, koos uute jõulutraditsioonide ja uue lauluga tema südames. Ta oli tõepoolest saanud endale ohverdava südame, keskendudes oma lootuses Jeesusele Kristusele ja armastusele Tema vastu.
Jõuluaeg tundub olevat sobiv aeg, mil mõtiskleda, kui terve on meie süda vaimselt, ja seepärast ma lõpetan lihtsa soovitusega, mis võib aidata meil oma vaimset südant jälgida ja tugevdada: ma kutsun meid kõiki üles, et otsustaksime teha midagi, mis näitab väliselt meie seesmisi tundeid Päästja Jeesuse Kristuse vastu. See võiks olla kingitus, mille Talle sel aastal teeme.
Me oleme täna Mary Littletoni sarnaselt Jeesuse Kristuse ustavate järgijatena kokku kogunenud, et Teda kummardada. Kuulakem nüüd tähelepanelikult, kui koor ühineb inglikooridega selles imekaunis ja kutsuvas kirikulaulus, kus kutsutakse kõiki usklikke tulema ja vaatama „last, kes rõõmuks sündin’d meile”. Pole tähtis, kus me maailmas elame, igaüks meist võib tulla kiidulaule lauldes Petlemma, isegi kui vaid oma südames, et Teda imetleda ja austada.11
Ma tunnistan Jeesusest Kristusest, maailma Päästjast. Olgu Kristuse Vaim kirjutatud meie südamesse kogu pühadeaja ja uuel aastal, on minu palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.