Jumala Poeg, armastuse puhas valgus
Tahan jagada teiega kahte minu elus aset leidnud lugu, mis on minu meeles püsinud palju aastaid ja isegi praegu õpetavad mulle vajalikke õppetunde.
Esimene juhtus, kui olin 6-aastane. Meie Hunteri 5. koguduses oli muusikajuhatajaks õde Beverly Whitley. Nüüdseks olen mõistnud, et ta ei olnud isegi mitte 40-aastane, kuid tal olid teismelised lapsed ja meile Algühingus tundus ta väga küps ning tark. Temaga oli lõbus ja ta kohtles meid täiskasvanute miniversioonidena ning see meeldis meile. Me imetlesime teda ja soovisime talle meele järele olla. Ta ütles meile, et laulaksime nii kõva häälega, et meie teises ruumis olevad vanemad meid kuuleksid. Mitte karjuda, aga tõesti laulda. Ja me laulsime kogu oma südamest. Samuti õpetas ta meile laulu Kiriku lauluraamatust, öeldes, et ta teab, et oleme piisavalt küpsed muusikud, et õppida keerulised sõnad pähe. Ja siis ta selgitas meile kõikide sõnade tähenduse, et me saaksime neist aru. Ta õpetas meile, et igal laulul on meie endi jaoks eriline sõnum ning kui me mõtleme sõnade üle, siis leiame just meie elu jaoks mõeldud sõnumi.
Sama aasta jõulude aegu proovisin rakendada õde Whitley õpetatut ja õppisin pähe kõik „Püha öö” salmid. Nüüd vabandan juba ette tõlkijate ees, sest tean, et see saab olema keeruline. 6-aastasena mõtlesin palju kolmanda salmi sõnade üle, kuid ei mõistnud ingliskeelses versioonis olevat kirjavahemärkide kasutamist. Selle asemel, et ingliskeelse versiooni kohaselt laulda „Jumala Poeg, armastuse puhas valgus” mõistetuna nii, et Jeesus on puhtast armastusest tuleneva valguse väljendus, siis mina sain sellest kirjavahemärkide kasutuse tõttu aru, et Jumala Poeg armastab puhast valgust ehk Ta imetleb kõike, mis pärineb puhtast valgusest. Mõeldes nagu õde Whitley, proovisin välja nuputada, kuidas mina võiksin nagu Jeesus „armastada puhast valgust”.
Teine lugu leidis aset, kui olin 9-aastane. Sarnaselt paljudele lastele käisin klaveritundides. Mul ei olnud eriti annet, ning ehk minu julgustamiseks palus piiskop, kas esitaksin jõululaupäeval sakramendikoosolekul klaveril jõululaulu. Otsustasin esitada „Püha öö”. Minu klaveriõpetaja aitas mul valmistuda. Mu vanemad kuulasid, kuidas mängisin seda sõna otseses mõttes 100 korda meie keldris oleval mustal pianiinol. Keegi tegi ettepaneku, et ehk võiksin laulu pähe õppida ja mitte noote kasutada, kuid ma muretsesin nii väga selle pärast, et pidin mängima oma terve koguduse ees, et ei suutnud nooti pähe õppida. Seega mõtlesin välja plaani. Võtaksin noodid endaga kaasa, kuid selle asemel, et need klaverile panna, asetan need endale sülle. Vaataksin alla oma kätele ja näeksin noote, kuid tunduks, nagu oleksin noodid pähe õppinud. See plaan toimis hästi umbes 20 sekundit. Asetasin noodid oma taftriidest jõuluseelikule ja alustasin mängimist, kuid seelikuriie oli libe ning keset esimest salmi libisesid noodid seelikult maha ja kadusid täielikult klaveri alla. Ma olin plindris. Nootide kättesaamiseks puudus võimalus ja mu peas valitses tühjus. Otsustasin hambad ristis edasi mängida ja teha seda nii hästi, kui suutsin. See oli täielik katastroof.
Ma mängisin valesid noote ning nägin kuidas inimesed publikus grimassitasid. Komberdasin läbi teise salmi. Jätsin kolmanda salmi ära ja kiirustasin näost punasena nuttu kurku surudes mööda vahekäiku minema. Mu vanemad sosistasid: „Mis juhtus? Sa oskasid seda laulu nii hästi.” Ma ei suutnud Kirikust koju jõudmist ära oodata. Ma ei tahtnud kedagi näha ega kellegagi rääkida. Tundsin alandust ja piinlikkust. Kui koosolek lõppes, lähenes mulle mu eakas pühapäevakooli õpetaja õde Alma Heaton. Ma proovisin kõrvale põigelda, kuid ta haaras mu käest kinni. Selle asemel, et mulle öelda kui hea see oli, mille me kõik teadsime olevat vale, ütles ta midagi, mida mäletan kogu oma elu. Ta ütles: „Sharon, ei ole oluline, kuidas see välja kukkus. Kõik nägid, kui kõvasti sa püüdsid, ja me armastame sind hoolimata sellest, kas sa oskad klaverit mängida või mitte.”
See oli aus tõde. Aga see ei teinud nii palju haiget, nagu ma olin arvanud. Oli tõde, et olin palju harjutanud ja nad armastasid mind, isegi kui ei osanud klaverit mängida. Ma naeratasin natuke ja ta tegi mulle ühe vanatädi kallistuse ning järsku kõik oligi taas korras.
Beverly Whitley ja Alma Heaton ei teinud midagi erakordset. Nad ei kirjutanud tol õhtul oma päevikusse midagi. Mitte keegi nende perekonnast ei tea neid lugusid. Nad lihtsalt õpetasid väikestele lastele, kuidas laulda ja evangeeliumist aru saada. Mis võiks olla veel lihtsam? Välja arvatud, et see ei olnud. Kui küsite minult, kuidas võib näha, et inimene „armastab puhast valgust”, siis seda võis näha Beverly Whitley tegudes. Seda võis näha Alma Heatoni tegudes. Mõlemad neist tundsid ära puhta valguse väikeses lapses, kes püüdis kogu hingest, ja armastasid teda selle eest, isegi kui lapse pingutused ei tulnud välja täiuslikuna.
Meie Taevane Isa on täpselt selline. Ta näeb, kuidas meie, Tema pisikesed lapsed, püüame. Meie pingutused ei ole alati edukad, kuid Ta teab, kui kõvasti me püüame, mõnikord hambad ristis ja keset katastroofi jätkates, ning Ta armastab meid seepärast. Kogu meie ebakõlas, häälest ära, äratundmatu muusika jaoks saatis Ta oma kauni Ainusündinud Poja, kes on armastuse puhas valgus. Jeesus Kristus parandab iga vale noodi ja lunastab iga viltu läinud ülemtooni, kui me Tema poole pöördume ja Tema abi palume. Jeesuse Kristuse sünni, lepituse ja surma tõttu saame kõik magada taevases rahus.1
Kui õnnelik ma olen, et sellel jõuluajal saame laulda laule, millel on maailma Päästjalt eriline sõnum neile, kelle süda valutab. Luban teile sama, mida õde Whitley lubas Algühingule. Kui mõtlete sellel aastaajal lauldavatele sõnadele, siis leiate just teie jaoks mõeldud jumaliku sõnumi, mis teid üles tõstab ning lohutab. Siin on üks, mille ma sellel jõuluajal leidsin. Muretsesin kõikide nende inimeste pärast, kelleni meie humanitaarabi ei jõua ja kuidas mõned riigid muudavad meie jaoks raskeks kannatavate vendade ja õdedeni jõudmise. Ja siis vaid täna hommikul Abiühingus panin tähele laulu, mida me laulsime:
„Sa hoia ka lapsi ja õnnista neid
ning valmista ette ja taeva vii meid.”2
Ma tunnistan, et Jumala Poeg armastab puhast valgust. Ta on armastuse puhas valgus. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.