Tänapäeva inglite väed
Tere, kallid vennad ja õed! Tunnen, et mind on õnnistatud võimalusega kõneleda teile täna, kui tähistame inimajaloo kõige hiilgavamat hetke – Jumala Poja maailma tulekut. Kristuse sünd, elu ja lepitus on meie Taevase Isa kingitused meile kõigile.
Kui me sel rõõmsal jõuluajal Päästja sündi tähistame, tungib Jumala jätkuv ja lõputu armastus rikkalikumalt meie hinge, aidates pöörata südame meie pere, sõprade ja ligimeste poole ning aidates meil olla tundlikumad nende suhtes, kes võivad tunda end üksi, üksildasena või kes vajavad tröösti ja rahu.
Mulle on alati avaldanud muljet, kuidas Jeesuse sündi ümbritsevaid sündmusi kirjeldades jagab Luuka evangeelium mitmeid näiteid trööstist ja rahust, mida said inimesed, kes leidsid end just sellistest olukordadest. Nendeks näideteks on see, kui meie armastav Taevane Isa saatis oma inglid öösel külastama karjaseid, kes olid teistest sotsiaalselt eraldatud, et teatada Tema Poja sünnist, ning see, kui karjased külastasid omakorda Maarjat ja Joosepit, kes hoolitsesid vastsündinud lapse eest kaugel eemal oma kodust Galileast.
Joosepi ja Maarja pikk teekond Naatsaretist Petlemma, et ennast kirja panna, ei olnud lihtne kokkusattumus, sest sajandeid olid muistsed prohvetid kuulutanud, et maailma Päästja sünnib Petlemmas, Taaveti linnas.1 Me näeme, et meie Taevane Isa oli kõigest teadlik ja seotud iga Tema Ainusündinud Poja sündi ümbritseva üksikasjaga. „Aga nende seal olles sai aeg täis, et Maarja pidi maha saama.”2
Kui ma mõtlen karjaste ning noore Maarja ja Joosepi sotsiaalsetele oludele, siis mõtlen, kuidas inglite vägede ilmumine karjastele väljal ja karjaste saabumine sinna, kus Maarja ja Joosep peatusid, tõi nende inimeste ellu tröösti, rahu ja rõõmu.
Karjased võisid inglite külaskäigust saada vajalikku tröösti, et Jumal on neist teadlik ja väärtustab neid väljavalitud tunnistajatena, kes nägid vastsündinud Jumala talle. Maarjale ja Joosepile võisid karjased tuua vajalikku lohutust mõistmisega, et teisedki teadsid jumalikust imest, millest nad osa said.3
Kindlasti on meie seas tänapäeva karjased – mehed ja naised, kes töötavad õhtul hilja ja vara hommikul, et elatist teenida. Nende tänapäevaste karjaste seas võivad olla turvamehed, haiglapersonal ja erakorralise meditsiini töötajad, öö läbi lahti olevate toidupoodide töölised, bensiinijaama töötajad ja uudisteülekande meeskonnad. Mõnikord tunnevad inimesed, kes öösiti töötavad, ennast äralõigatuna sotsiaalsest läbikäimisest nendega, kes töötavad päevase töögraafiku järgi. Lisaks neile on tänapäeva Joosepid ja Maarjad, kes on kolinud kaugele oma kodumaalt ja püüavad kohaneda uue eluga, tähistades olulisi päevi, nagu jõulud, sünnipäevad, abielud ja surmad.
Jõulude lähenedes mõtlen, kas me ei võiks olla rohkem inglite vägede sarnased, kes külastavad tänapäeva karjaseid, et viia neile häid uudiseid Kristusest ning rahu ja tröösti. Ja ma mõtlen, kas võiksime olla rohkem karjastesarnased, võttes vastu kutse külastada ja teenida tänapäeva Joosepeid ja Maarjaid meie naabrus- ja kogukondades, kinnitades neile, et Jumal armastab neid, vaatab nende üle ning hoolitseb nende eest.
Minu pere ja mina oleme kogenud mitmel erineval korral selliseid tröösti ja rahu tundeid, mida meie ellu tõid tänapäeva inglite väed. Täna sooviksin meenutada üht sellist olukorda. 2003. aastal kolisime oma kodumaalt Utah’ osariiki Ameerika Ühendriikides. Tol talvel kogesime üht suuremat lumetormi, mida Utah on mitme aasta jooksul näinud. Me polnud kogu elu jooksul midagi sellist kohanud, sest kasvasime kesk palmipuid ja liivarandu. Meie uus kodu asus Bountifuli linnas mäepealse tänava nurgal ja seda ümbritses väga pikk kõnnitee. Kui lumesadu algas, hakkas minu abikaasa julgelt lumepuhuriga majaesist ja kõnniteed puhastama, sest olin paar päeva varem üht meie uut naabrit külastades jääl libisenud ja randme murdnud. See õnnetus tõi endaga operatsiooni ja minu käsi pidi paar kuud lahases olema. Kui mu kallis naine hakkas esimest korda elus lumepuhuriga teed puhastama, siis polnud tal aimugi, et peab pärast ühe teepoole puhastamist lumepuhuri väljaheitetoru suunda muutma. Niisiis, kui ta hakkas tänava teist poolt puhastama, suunas puhur lume juba puhastatud teepoolele. Ta käis tulutult edasi tagasi. Milline segadus! Kuna ta oli nii kaua külma käes, sai ta mõlema kõrva põletiku ja oli kaks kuud peaaegu täiesti kurt. Samal ajal vigastas minu kuueteistaastane poiss kelgutades oma selga ja pidi voodis püsima, et tema vigastus võiks paraneda. Seal me siis olime, üks voodisse aheldatud, üks kurt ja üks lahases ning me kõik külmetasime. Ma olen kindel, et paistsime naabritele päris veidratena. Ühel sellisel varajasel külmal hommikul ärkasin ma umbes kella viie paiku akna tagant kostva lumepuhuri müra peale. Vaatasin aknast välja ja nägin meie vastasmajas elavat naabrit, vend Blain Williamsit. Ise peaaegu seitsmekümneaastane, oli ta väljunud oma soojast, mugavast kodust ja tulnud vaikselt ning puhastanud meie majaesise ja kõnnitee, teades, et me ei saanud seda ise teha. Ja just nagu tema tuli oma vaiksel ja lihtsal viisil, tuli üks teine sõber, Daniel Almeida, meie koju, et mind Salt Lake’i tööle sõidutada, sest lahase tõttu ei saanud ma ise autot juhtida. Lahkelt ja vaikselt olid nad seal igal hommikul, kuni minu pere terveks sai ja suutsime taas neid asju ise teha. Sel külmal 2003. aasta jõulukuul saadeti meie juurde need ingellikud vennad, just nagu teenivad inglid saadeti muiste alandlike karjaste juurde. Need kaks venda järgisid meie Päästja eeskuju ja panid meie vajadused enda omadest ettepoole.
Kallid vennad ja õed! Päästja elu oli täiuslik eeskuju armastusest ja heatahtlikkusest inimeste suhtes. Ta unustas alati iseennast teiste heaks. Tema isetud teod väljendusid igas Tema teos oma elu igal päeval ja need ei piirdunud teatud aastaaja või pühadega. Kui me pöörame oma südame väljapoole, nagu seda tegi Päästja, siis ma luban teile, et võime paremini kogeda jõulude tõelist tähendust. Seda tehes leiame piirituid võimalusi, et endast vaikselt ja lahkelt anda inimestele, kes meid vajavad. See aitab meil paremini Päästjat tundma õppida ja leida enda jaoks rahu maal inimeste seas, mis suures osas määratleb, millist armastust, rahu ja uuenenud jõudu saame tunda teiste vastu ja teistega jagada. Päästja jalajälgedes käies kuulakem nende sandaalides jalgade kaja ja sirutagem käed Puuraiduri kindla käe järele. Kui otsime Päästjat kõiges, mida teeme, siis ei ole jõulud vaid üks päev või kuu, vaid südame ja meele seisund ning jõulude ajal tuntav rõõm ja armastus on alati meiega. Ma tunnistan, et Jeesus Kristus, Petlemmas sündinud beebi, on tõepoolest maailma Päästja ja Lunastaja.
Rõõmsaid jõule teile kõigile! Ma ütlen seda kõike Jeesuse Kristuse nimel, aamen.