Rahuevangeelium
Sel jõuluajal tähistab kogu maailm Jeesuse Kristuse, Rahuvürsti sündi. Me kõik rõõmustame, kuuldes ingli sõnumit tema sünnist:
„Sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus! ‥
Ja äkitselt oli ingliga ühes taeva sõjaväe hulk; need kiitsid Jumalat ning ütlesid:
„Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kelledest temal on hea meel!”1
Hästi illustreerivad seda, kuidas kristlased Päästjat austavad, Charles Dickensi sõnad, mille ta oma lastele kirjutas:
„Mu kallid lapsed! Soovin väga, et teaksite midagi Jeesuse Kristuse ajaloo kohta. Sest kõik peaksid Temast teadma. Kunagi pole elanud kedagi, kes oli nii hea, lahke, õrn ja tundis kaasa kõikidele inimestele, kes vigu tegid.”
See oli Dickensi sissejuhatus. Ja siin on tema kokkuvõte:
„Pidage meeles, et kristlus tähendab teha alati head, isegi neile, kes meile kurja teevad. Kristlus tähendab armastada oma ligimiset nagu iseennast ja teha teistele nii, nagu soovime, et meile tehtaks. Kristlus tähendab olla õrn, halastav ja andestav ning hoida neid omadusi vaikselt oma südames ja nende üle mitte kunagi kiidelda, või kiidelda meie palvete või jumalaarmastuse üle, vaid alati näidata oma armastust Tema vastu, püüdes alati kõiges õigesti talitada. Kui teeme seda ja peame meeles meie Issanda Jeesuse Kristuse elu ja õpetusi ning püüame tegutseda nende kohaselt, siis võime kindlalt loota, et Jumal andestab meile meie patud ja eksimused ja võimaldab meil elada ja surra rahus.”2
Dickens kirjutas, et „meie Issanda Jeesuse Kristuse elu ja õpetus” toovad meile rahu. Apostel Paulus kutsus meie Päästja õpetusi „rahuevangeeliumiks”.3
Pühakirjades on sõnal rahu mitu tähendust. Kui Jeesus ütles „Rahu olgu teile!”, siis kirjeldas ta sellist rahu, mille kohta prohvet Jesaja kuulutas: „Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek!”4 Päästja viis selle prohvetliku kuulutuse täide. Ta selgitas: „Seda ma olen teil rääkinud, et teil oleks rahu minus.”5
Oma viimastes juhistes ütles Issand Jeesus Kristus oma apostlitele: „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!”6
Peagi pärast seda, külastades õigemeelseid uues maailmas, tsiteeris Päästja järgmiseid Jesaja sõnu: „Ja kõiki su lapsi õpetab Issand; ning suur saab olema su laste rahu.”7
See, mida meie Päästja õpetas rahust üksikinimese elus, käib ka rahu kohta peres, riigis ja maailmas.
Päästjal ja Tema apostlitel polnud mingit teist programmi maailmas rahu saavutamiseks kui isiklik õigemeelsus. Nad ei tõstnud mässu ei Rooma valitsuse ega kohalike türannide ülemvõimu vastu. Nad kuulutasid isiklikku õigemeelsust ja õpetasid, et Jumala lapsed peaksid armastama oma vaenlasi8 ning pidama „rahu kõigi inimestega”.9
Sõjad ja konfliktid on pahelisuse tagajärjed; rahu lähtub õigemeelsusest. Evangeeliumi õnnistused on ülemaailmsed ja seda on ka rahu valem: pidage Jumala käske.
President Howard W. Hunter on õpetanud:
„Rahu, mida maailm igatseb, seisneb sõdade lõppemises, kuid inimesed ei mõista, et rahu on eluviis, millest saadakse osa ainult Jumala seatud tingimustel ja mitte ühelgi muul moel. …
Kui vaadata inimesi ja maailma teid, siis leiame eest ärevuse ja segaduse. Kui aga suunata pilk Jumalale, siis leiab väsinud hing rahu. ‥
See rahu on meile pelgupaigaks keset maailmas valitsevat segadust.”10
Tänapäeva ilmutusest loeme: „Vaid õppige, et see, kes teeb õigemeelsuse tegusid, saab oma tasu, nimelt rahu selles maailmas ja igavese elu tulevases.”11
Rahu on meie Päästja lubadus ja rahu on meie eesmärk. Lubatud rahu on heaolu ja rahulikkuse tunne, mis tuleb Tema käskude pidamisest. President Spencer W. Kimball ütles:
„Rahu on õigemeelsuse vili. Seda ei saa osta raha eest ja seda ei saa kaubelda ega vahetada. Selle peab välja teenima.”12 Me laulame „Suurt rahu toob Su sõna hea”13 ja teises toredas kirikulaulus laulame koos järgmist meloodilist palvet:
„Las olla rahu maal,
las minust saab alguse.”14
Me ei saa saavutada rahu riikide vahel, kui me ei saavuta üldist õigemeelsust inimeste seas, kes neis riikides elavad. Teise maailmasõja rasketel aegadel õpetas vanem John A. Widtsoe järgmist:
„Ainus viis ehitada rahus elavat kogukonda on ehitada mehi ja naisi, kes on rahu armastajad ja rahunõudjad. Kristuse ja Tema Kiriku õpetuse kohaselt hoiab iga inimene oma käes maailma rahu.
See teeb mind vastutavaks maailma rahu eest ja teeb teid isiklikult vastutavaks maailma rahu eest. Seda vastutust ei saa kellegi teise kaela veeretada.”15
Umbes kolmkümmend aastat hiljem õpetas üks teine üldjuht, vanem G. Smith sama tõde:
„Kui igal inimesel oleks hingerahu, siis valitseks rahu ka perekonnas. Kui igas perekonnas valitseb rahu, siis on rahu ka riigis. Ja kui riikides valitseb rahu, siis on rahu maailmas.
„Ärgem laulgem vaid sõnu „Las olla rahu maal ja las minust saab alguse”, vaid elagem selle järgi. Las sellest saab minu eesmärk – teie eesmärk.”16
Üks minu lemmikuid jõululugusid avaldati ajalehes Deseret News rohkem kui 30 aastat tagasi. See jutustab ühest 11-aastasest tüdrukust ja mida ta õppis ahastuse kaudu, kui ta ei saanud soovitud kingitust, ning rahu kaudu selle kohta, mis tähendus on jõuluaja kingituste andmisel. Ma jagan seda eriti meie seas viibivaid lapsi ja noori silmas pidades.
Üks 11-aastane tüdruk kurvastas, sest polnud saanud jõuludeks uut nukku, mille järele ta oli kaua igatsenud.
Teda lohutada püüdes ütles ema: „Sa kasvad sellistest asjadest välja.” Tüdruk imestas, kas ta on tõesti „jõuludest välja kasvanud”. Isa selgitas:
„Mu kallis, kallis väike tüdruk. Kasvamisega kaasneb nii palju valu ja rõõmu. Ei, laps, sa ei ole jõuludest välja kasvanud. Sinuga on toimumas midagi palju olulisemat. Sa oled kasvanud küllalt suureks, et mõista, et paljudel asjadel on sügavam ja märkimisväärsem tähendus, kui sa lapsena mõista suutsid. ‥ Oled kuulnud, kuidas räägitakse, et anname jõuludel kinke, sest karjased ja hommikumaa targad tõid kingitusi Kristuslapsele, kuid luba ma räägin sulle tõelisest jõulukingist.
Seejärel tunnistas tema isa suurest armastusest, mida meie Taevane Isa tundis oma vanema Poja vastu, kes oli olnud talle truu kõigi murede ja mässamiste ajal ning kes oli aidanud Tal luua maailma, kus me elame. Isa rääkis tütrele, kuidas meie Taevane Isa oli andnud Poja Issanda Jeesuse Kristuse meile Päästjaks.
Ta luges Mormoni Raamatust, kuidas Poeg „tuleb ‥ taevast alla inimlaste sekka ja elab savielamus. Ja ennäe, ta kannatab kiusatusi ja kehalist valu, nälga, janu ja kurnatust koguni rohkem, kui inimene suudab kannatada ilma, et ta sureb; sest vaata, verd tuleb igast poorist, nii suur on tema ahastus tema rahva pahelisuse ja jäleduste pärast. Ja tema nimi on Jeesus Kristus, Jumala Poeg, taeva ja maa Isa, kõige Looja algusest peale.” (Mo 3:5, 7–8)
Raamatut sulgedes selgitas Isa:
„Kuigi meie Taevane Isa teadis, et need asjad Tema Armastatud Poega ees ootavad, andis Ta oma lõputus armastuses ja tarkuses oma Poja maailmale. Ja teine osa sellest imelisest kingist on, et Kristus, Poeg, kes samuti kõike seda teadis, andis ennast vabatahtlikult, et meie võiksime saada igavese elu.”
Aastaid hiljem kirjutas see väike tüdruk, kes oli juba naiseks sirgunud, järgmised sõnad.
„See oli esimene jõuluõhtu, mida mäletan, kui ma ei läinud magama ühes oma jõulunukuga padja peal. Mul oli midagi paremat. Minu südames oli uus haarav rahu. Olin leidnud kingituse, mida ei saanud katki teha ega ära kaotada, kingituse, millest ma ei saanud kunagi välja kasvada, vaid millesse ma pean ühel päeval Jumala abiga sisse kasvama. ‥ Ja ma palvetasin, ‥ et mul võiksid ühel päeval olla päris lapsed ja siis saaksin ma teada ülejäänud osa Jumala armastuse kingist.”17
Ma lõpetan president Russell M. Nelsoni õpetusega eelmise aasta jõululäkituselt: „Jeesus Kristus on Jumala ülim and – Isa kink kõikidele oma lastele.”18
„Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!”19
Ma palvetan, et igavene tõde on kõiges, mida me sel jõuluajal teeme. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.