Õndsad on rahunõudjad
Esimese Presidentkonna 2021. a jõululäkitus
5. detsember 2021. a.
Taaskord on meie armastatud Esimene Presidentkond kutsunud meid üles tulema kokku, et alustada jõulude tähistamist. Kuigi rahvaste traditsioonid ja tavad on erinevad, siis oleme koosolemise eest kõik tänulikud ja õnnistatud – kummardame ühtsena meie Päästjat Jeesust Kristust ja tähistame Tema sündi rohkem kui kaks tuhat aastat tagasi.
Nii Bassettite kodu kui ka paljude teie kodude lemmiktraditsiooniks on etendada jõululugu. Meie jaoks on Jesaja, Luuka, Matteuse, Nefi ja Mormoni jutustuste lugemine koos jõuluteemaliste kirikulaulude ning Maarja, Joosepi ja Jeesuslapse loo etendamisega olnud inspireeriv ja vaimne, kuid mitte alati.
Näiteks muutus ühel jõuluõhtul pisipõnnidest lambakari nutukooriks. Nende vali nutt levis kiiresti karjaste ja inglite sekka ning isegi mähitud imik hakkas nutma. Järgmisel aastal meil ei olnud karja. Keegi ei julgenud mängida lambaid, sest kardeti, et lambad olid mingil viisil hirmutava ja hukatusliku nutu põhjuseks. Ühel teisel aastal muutusid karjaste kepid valgusemõõkadeks; ja veel teisel aastal ei olnud keegi nõus olema tark ega ingel, vaid nõudsid halloween’i-dinosauruse ja -delfiinikostüümide selga panemist. Kuid võib-olla oli meie kõige meeldejäävam lavastus see, kui vastsündinud laps kukkus oma liiga kõrgest ja väga ebastabiilsest sõimest kivise kolde ette ning püüti kinni vaid mõned setimeetrid enne põrandale prantsatamist. Ma võtan selle lapse kinnipüüdmise au endale, kuigi ka tema kukkumine oli täielikult minu viga.
Püha öö? Kõik on rahu sees? Meie jõululugusid peaks ehk hoopis nimetama „Korralagedus sõimes”. Pean tunnistama, et jõulude lähenedes mõtisklen tihti, et kas me ehk ei peaks proovima leida jõulutraditsiooni, mis ka tegelikkuses kutsub esile rahu?
Rahu – see magus ja lootusrikas olukord, mida kõik soovime ja mitte ainult jõuluajal, vaid alati. Siiski tundub, et üle kogu maailma on rahu järjest raskem leida. See aasta Õpetust ja Lepinguid uurides tuletati mulle meelde meie aega kirjeldavat ilmutust:
„„Ja sel päeval on ‥ kogu maa ‥ ärevuses, ja inimeste südamed löövad araks.”1
Kust saab tänapäeva maises ärevuses leida seda suuremat rahu, mida kogu maailm soovib?
President Russell M. Nelson on kuulutanud:
„Jeesuse Kristuse evangeelium on just see, mida segaduses, tülitsev ja vaevatud maailm vajab.
Iga Jumala laps väärib võimalust kuulda Jeesuse Kristuse tervendavat, lunastavat sõnumit ja see vastu võtta. Ükski teine sõnum pole olulisem meie õnne jaoks – praegu ja igavesti.”2
Taastamissõnum on jõulude sõnum. Selle tähe valgus, mis juhatas karjased sõimes oleva imikuni, on sarnane valgussambaga, mis laskus Josephi peale. Mõlemad eelnesid rõõmusõnumile suurest rõõmust, mis kuulutasid Kristust maailmale.
Jesaja sõnum ärevale maailmale on endiselt: „Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks: Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst!”3
Vanem Quentin L. Cook õpetas: „Üks meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse kõige hinnatumaid tiitleid on Rahuvürst [Js 9:5]. ‥ Lõpuks rajatakse Tema rahu ja armastuse kuningriik.”4
Kui loeme sel aastal Luuka evangeeliumis leiduvaid sõnu, siis loodan, et mõtisklete „taeva sõjaväe hul[ga üle, kes] kiitsid Jumalat”, kui nad ütlesid: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel!”5 Olen nende sõnade üle mõtisklenud ja mõelnud, et meile oleks sobilik pidada seda avalduseks, et „maa peal on nüüd Rahu”. Nad võisid hüüda: „Rahu on tulnud!” Sest tagasihoidlikus latris tuli sellel õhtul maailma sõna otseses mõttes Rahuvürst.
Sellel esimesel jõulupühal kuulutasid sõnumitoojad inglid, et rahu on tulnud. Enne neid kuulutas Jaakob: „Me teadsime Kristusest ja meil oli lootus tema hiilgusele mitusada aastat enne tema tulekut; ja mitte ainult meil endil ei olnud lootus tema hiilgusele, vaid ka kõikidel nendel pühadel prohvetitel, kes olid enne meid.”6
Ja ka Jesaja kuulutas ette meie päevast, kui kirjutas: „Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud, kes kuulutab rahu, kes toob häid sõnumeid, kes kuulutab päästet.”7
Seega kes on need armsad inimesed, kes kuulutavad päästet? Päästja kuulutas oma jüngritele nii Galileas kui ka Küllusliku maal, et „õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks”.8
Peale selle õpetas kuningas Benjamin: „Ja nüüd, selle lepingu tõttu, mille te olete teinud, kutsutakse teid Kristuse lasteks, tema poegadeks ja tema tütardeks; sest vaata, sel päeval on ta teid vaimselt sünnitanud, sest te ütlete, et teie südamed on muutunud usu läbi tema nimesse; seepärast, te olete sündinud temast ja olete saanud tema poegadeks ja tema tütardeks.”9
Me teiega oleme Jeesuse Kristuse lepingulapsed, igaüks Tema lapsed. Mäletate, Ta kuulutas, et rahunõudjaid tuleb kutsuda Jumala lasteks. Seega, meie, Jumala lapsed, peaksime olema rahunõudjad. See on meie lepingukohustus. Meie teiega muudame tänast raskustes maailma, kui püüame olla rahunõudjad – oma kodudes, kogudustes, kogukondades, üle kogu maailma – oma lahkuse, heade tegude ja sõnadega ning seda nii silmast silma kui ka virtuaalselt. „Kuulutame päästet” ustavalt, kui tunnistame Temast nii sõnade kui ka tegudega.
Ja veel loeme Luuka evangeeliumist:
„Kui siis inglid olid läinud nende juurest ära taevasse, ütlesid karjased üksteisele: „Läki nüüd Petlemma ja vaadakem seda asja, mis on sündinud, mis Issand on meile teada andnud!”
Ja nad tulid tõtates ning leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes.
Aga kui nad seda nägid, teatasid nad asjast, mis neile oli öeldud selle lapsukese kohta.”10
Samamoodi „läki nüüd” ja „teatame” rahusõnumist „lapsukese kohta”. See on sõnum, mida meie misjonärid õpetavad meie lähedastele ja sõpradele; see on see elav sõnum, mida teenistusmisjonärid jagavad, kui teenivad, nagu Päästja seda teeks. See on see sõnum, mida kuulutame, kui armastame, jagame ja kutsume enda ümber olevaid inimesi osa võtma lootusest ja rahust, mida leiab Jeesuse Kristuse headest sõnumitest.
Aga lähen tagasi Bassetti jõululoo etenduste juurde, mida me igal jõuluajal kaootiliselt korraldada püüame. Miks me sellest traditsioonist kinni hoiame, miks julgustame oma lapsi ja lapselapsi uuesti looma seda ilusat kõigi ööde ööd, kui inglid tulid suure rõõmusõnumiga?
Vastus on lihtne ja meeldiv: „Ja me räägime Kristusest, me rõõmustame Kristuses, me jutlustame Kristusest, me kuulutame prohvetlikult Kristusest ja me kirjutame vastavalt oma prohvetlikele kuulutustele, et meie lapsed võiksid teada, millisest allikast nad võiksid otsida andestust oma pattudele.”11
Jah, me näeme, et kogu maa on rahutu ja inimeste südamed löövad araks. Kuid hoolimata proovikividest, vastuseisust, ärevusest jätkakem rahu kuulutamist nii praegusel ajal kui ka alati, valmistades iseend ja kõiki meie ümber ette Rahuvürsti, isegi Issanda, Päästja ja Lunastaja, Jeesuse Kristuse suureks naasmiseks. Korrates president Nelsoni sõnu: „Iga Jumala laps väärib võimalust kuulda Jeesuse Kristuse tervendavat, lunastavat sõnumit ja see vastu võtta.”
Olgem rahu kuulutajad, kui tähistame meie Päästja sündi, elu ja missiooni jõuluajal nüüd ning alati. See on minu palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.