Ja ka teie võite seda teada
Esimese Presidentkonna jõululäkitus
Pühapäev, 5. detsember 2021. a
Mu kallid vennad ja õed, jõulud minu lapsepõlvekodus olid tugevalt mõjutatud minu vanemate kodumaa traditsioonidest. Mu ema oli immigreerunud USA-sse Rootsist ja isa Soomest.1 Jõuludeks valmistudes kaunistasime oma kuuse käsitsi valmistatud ehetega ning minu ema küpsetas ja küpsetas ja küpsetas. Võib-olla oli ta suguluses õde Craigi vanaema Lundgreniga. Meie jõululaupäeva pidustused algasid imelise Rootsi lauaga, mis koosnes ema valmistatud traditsioonilistest hõrgutistest: lihapallidest; riisipudingust ning ohtratest leibadest, kookidest ja küpsistest. Jõululaupäeva pidustused lõppesid Jultomteni – jõuluvana – saabumisega, kes tõi kõikidele lastele kingitusi. Kuid enne Jultomteni tulekut kogus ema alati mu venna, õed ja minu kuulama, kuidas isa Uuest Testamendist jõululugu ette luges.
Mu isa oli vaikne, vähese jutuga mees nii oma emakeeles kui ka täiskasvanuna õpitud inglise keeles. Ta oli taktitundetult aus ja jagas harva kiitust. Tema kõne ei olnud kunagi lennukas ega ilustatud. Jõululaupäeval luges ta Luuka evangeeliumi 2. peatükist. Ta luges Joosepi ja Maarja rännakust Petlemma, ingli ilmumisest karjastele, Jeesuse sünnist ja sellest, kuidas Maarja mõtiskles kõige juhtunu üle oma südames. Kuid mu isa ei piirdunud 19. salmiga; ta jätkas jutustusega sellest, kuidas Maarja ja Joosep viisid Jeesuslapse Jeruusalemma templisse, et teha ohvriand vastavalt Moosese seadusele.
Mu isa luges:
„Ja vaata, Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi. ‥
Temale oli Püha Vaim ilmutanud, et ta ei näe surma, enne kui ta on näinud Issanda Võitut.
Ja ta tuli Vaimu sunnil pühakotta. Ja kui [Maarja ja Joosep] lapsukese Jeesuse sinna tõid. ‥
siis ta võttis [Siimeon] tema sülle, kiitis Jumalat ning ütles:
„Issand, nüüd sa lased oma sulase rahus minna oma sõna järgi,
sest mu silmad on näinud sinu päästet,
mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste nähes.””2
Siis tegi isa alati pausi. Seejärel jagas ta oma tunnistust. Ta kuulutas alati ühtviisi lühidalt ja tugeva aktsendiga: „Ma ei pruugi seda väikest Jeesuslast süles hoida, kuid tean sama hästi kui Siimeon, et see laps oli Jumala Poeg, minu Päästja ja Lunastaja. Ta on tõeline ja Ta elab.” Pärast seda vägevat avaldust vaatas ta meid kõiki oma läbitorkavate siniste silmadega ja ütles noogutades: „Ja ka teie võite seda teada.”
Mu isa ja ema teadsid, kes see Petlemma lapsuke oli ja mida ta suureks saades korda saadab. See teadmine muutis neid. Nad ei soovinud mitte ainult seda, et meie, lapsed, usuksime nende sõnadesse3, vaid et me võiksime seda ise teada, et see teadmine võiks ka meid muuta. Vanemate tunnistustest ajendatuna astusin lepinguteele sooviga „seda teada saada”.
Kui ma olin 11-aastane, elas meie pere Göteborgis Rootsis. Misjonijuhataja kutsus kõiki noori lugema Mormoni Raamatut. Otseselt minule seda kutset ei antud, kuid mu vend oli sel ajal diakon ja võttis väljakutse vastu. Mina tahtsin alati olla nagu mu vend ja teha seda, mida tema tegi, seega tegin selle kaasa. Mu vanemad olid andnud kõigile meie pere lastele isiklikud pühakirjaraamatud ja ma hakkasin igal õhtul lugema.
Mõni kuu hiljem julgustas juhataja Gösta Malm, misjoni juhatuse nõuandja,4 Mormoni Raamatut lugevaid noori küsima Jumalalt selle õigsuse kohta. Otsustasin, et teen just seda. Sel õhtul ootasin, kuni mu vend oli magama jäänud. Ronisin voodist välja, põlvitasin külmale põrandale ja hakkasin palvetama. Peagi tundsin, et mulle öeldi: „Ma olen sulle kogu aeg rääkinud, et see on tõsi.” Ja see tõi mulle kirjeldamatu rahu. Ma sain Püha Vaimu väe kaudu teada, et Mormoni Raamat on tõde.5
Just nagu lubati Mormoni Raamatu sissejuhatuses, sain ka mina Püha Vaimu väe kaudu „teada, et Jeesus Kristus on maailma Päästja, et Joseph Smith on tema ‥ prohvet nendel viimastel päevadel ja et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on taas kord maa peale rajatud Issanda kuningriik, ettevalmistuseks Messia teisele tulemisele”.6 See teadmine, koos hilisemate tunnistustega, muutis mind, nagu see oli muutnud ka mu vanemaid.
See teadmine – et Jeesus Kristus on Jumala Poeg ja et Ta löödi risti maailma pattude eest – on vaimuand.7 See and ei ole seotud konkreetse preesterluse ametiga ega konkreetse sooga; pigem on see kättesaadav kõigile, kes on selle väärilised. Meil ei paluta tuua Päästjale kulda, viirukit ja mürri, et saada seda kaunist vaimuandi. Meil palutakse anda iseennast.8 Mormoni Raamatu prohvet Amaleki anus inimesi, öeldes: „Ja nüüd ‥ ma soovin, et te tuleksite Kristuse juurde, kes on Iisraeli Püha, ja saaksite osa tema päästest ja tema lunastuse väest. Jah, tulge tema juurde ja pakkuge kogu oma hing ohvriannina temale ‥ ja nii tõesti, kui Issand elab, teid päästetakse.”9
Vanemaks saades nägin, kuidas mu vanemad teisi teenivad. Ma nägin, kuidas nad pidasid Jumalaga sõlmitud lepinguid. Nägin neid usinasti kodu- ja külastusõpetust tegemas, püüdes abistada neid, keda nad teenisid. Nägin neid templitalitustes osalemas ja Kiriku kutseid vastu võtmas. Ja igal aastal, jõululaupäeval, tunnistas mu isa koos Siimeoniga Päästjast Jeesusest Kristusest. Aastate jooksul jagas isa oma kutset „ka teie võite seda teada” väimeeste ja miniate perede ning lastelastega.
Aastakümneid pärast minu Mormoni Raamatuga seotud lapsepõlvekogemust kutsuti mind üldjuhist seitsmekümneks ja määrati kõnelema üldkonverentsil. Mu õed hoolitsesid selle eest, et mu 92-aastane isa saaks konverentsi ja eriti minu kõnet vaadata. Pärast üldkonverentsi läksin ma isa juurde. Küsisin: „Isa, kas sa konverentsi vaatasid?” Ta vastas: „Jaa.” Küsisin: „Kas sa kuulsid mind kõnelemas?” Ta vastas: „Jaa.” Mõningase nördimusega uurisin: „Mis sa siis sellest arvasid, isa?” Ta vastas: „Polnud viga. Ma olin vaat et uhke.”
Pika hetke pärast ütles ta: „Dale, ma pean sulle midagi rääkima.” Siis mõistsin, et samal ajal kui mina komplimenti õngitsesin, olid mu isa mõtted millegi hoopis olulisema kui minu kiitmise juures. Ta jätkas: „Eile öösel nägin ma und. Nägin unes, et surin, ja nägin Päästjat. Ta võttis mind oma embusesse ja ütles, et mu patud on andeks antud. Ja see oli nii hea tunne.” See oli kõik, mida mu isa valjusti ütles. Kuid tema näoilme rääkis palju enamat; ta tundis Jeesust Kristust. Ta teadis, et see Petlemma lapsuke, kes „edenes tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures”10, oli tema pääste, et Jumala Poeg oli suureks kasvanud ja lepitanud tema patud. Ja mu isa teadis seda juba ammu enne seda unenägu. See uni oli lihtsalt hell halastus – kingitus – armastavalt Taevaselt Isalt vanale mehele, kes suri kaks kuud hiljem. Kõigist jõulukinkidest, mida olen kunagi saanud, hindan ma kõige enam tunnistuse ja usu kingitust, mille eeskujuks on mu isa ja ema.
Neil jõuludel paluge oma Taevaselt Isalt vaimset kingitust, milleks on teadmine maailma Päästja elavast reaalsusest. Jõuluaeg on ilus ja loomulik aeg, et uurida Tema elu ning jäljendada Tema iseloomu ja omadusi. Seda tehes saate teada, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et Ta lunastas teie patud. Need teadmised on paremad ja kestvamad kui mis tahes kingitus, mille Jultomten võiks teile kunagi tuua, sest see võib teid muuta. Saate teada, et Päästja armastab taastada seda, mida teie ei saa taastada, ravida haavu, mida teie ei saa ravida, parandada seda, mis on pöördumatult purunenud, heastada teie kogetud ebaõigluse ja teha jäädavalt terveks isegi purunenud südameid.
Just nagu minu maapealne isa, tean ma, et me ei pruugi seda väikest Jeesuslast süles hoida, kuid tean sama hästi kui Siimeon, et see laps oli Jumala Poeg, minu Päästja ja teie Päästja, minu Lunastaja ja teie Lunastaja. Ta on tõeline ja Ta elab. Ja ka teie võite seda teada Jeesuse Kristuse nimel, aamen.