2:3

Tema armastuse valguses

Bonnie H. Cordon

Noorte Naiste üldjuhataja

Kiriku Haridussüsteemi koolituse ülekanne • 12. juuni 2019 • Kiriku peakorteri esimese korruse auditooriumis

Vennad ja õed! On väga meeldiv olla täna koos teiega.

Meid on väga õnnistatud vend Chad Webbi sõnadega. On imeline, kui palju Issand meid kõiki armastab. Selle armastuse-teema andis Vaim nii vend Chad Webbi ka ka minu südamesse. On huvitav näha, kuidas me sellest teineteise järel kõneleme. Ma loodan, et võtate hetke ja panete kirja, milliseid muljeid olete täna saanud armastuse kohta.

Samuti soovin tänada vanem Kim B. Clarki ja vend Chad Webbi, et nad järgivad Vaimu õhutusi oma pidevates palvemeelsetes püüetes meie noori tugevdada. Kui saime selle prohvetliku rõhuasetuse kodukesksele evangeeliumiõppele, siis küsisid need ustavad vennad: „Kuidas võiksid noored olla paremad tööriistad kodu tugevdamisel?” Te teate, mis järgmisena juhtus. Nad töötasid läbi üheteistkümne erineva kooli tunnikava kogu maailmas, et joondada seminarikursused vastava aasta „Tule, järgne mulle” õppekavas kasutatava pühakirjaraamatuga. See inspireeritud muudatus on lausa ime!

Olen rõõmus, kui kujutlen, kuidas noored ja noored täiskasvanud toovad evangeeliumitõe klassiruumist oma kodudesse. Nad saavad enesekindlamaks nii isiklikus mõistmises kui ka võimes evangeeliumi jagada. Kui nad kuulevad enda häält kuulutamas Päästja tõde, on see jätkuvalt vägev tunnistust suurendav kogemus.

Olen tänulik selle evangeeliumi taastamise ja imelise kasvuaja eest.

Samuti soovin avaldada tänu teile, imeliste õpetajate abikaasad, ja teistele, kes neid toetavad; teie, kes kuulate õpetusideid, kelle isiklikke lugusid jagatakse (ja loodetavasti ikka teie loal) ning kelle kööke ja garaaže näitlikke õppetunde jahtides läbi tuulatakse. Ma loodan, et te ei alahinda kunagi oma mõju.

On öeldud, et „abielu on arvatavasti kõikidest õpetusolukordadest üks kõige möödapääsmatum. ‥ Kui inimesed abielluvad, siis nõustuvad nad mõnes mõttes teineteiselt õppima.”¹ Minu abikaasa Derek on minu usaldusväärne tugi ja mõju, kuigi ta õpetamisolukordades harva minu kõrval seisab. Kui te koos nõu peate ja õpite, siis õnnistab teie mõju noori täiskasvanuid, noori ja nende peresid. Teil on selles suures, suures töös tähtis osa.

Minu tänane sõnum algab sõnadega tuttavast Algühingu laulust. Mina alustan, teie ütelge lõpuni. „Õpeta kõndima …”

„ … valguses mind.”

„Õpeta kõndima valguses mind.”² Need kaks põhimõtet – valgus ja sellega kaasnev armastus – olid minu rännukaaslased, kui mõtlesin tänasele kohtumisele. President Henry B. Eyring kasutas samuti sõnu, valgus ja armastus, ühe oma kõne alguses, kui ütles: „Minu tänane lootus on, et me kõik võiksime tunda Jumala armastust ja valgust.”³ Milline lihtne, kuid samas vägev soov iga tunni alguseks. Mina loodan, et iga õpilane tunneb Jumala armastust ja valgust. Suured igavesed lubadused ootavad neid ja nende peresid, kui nad õpivad tundma Tema valgust ja armastust.

Ma küsisin oma pojalt Dallinilt: „Mis sulle seminarist meelde jäi?” Ootasin, et ta ütleb midagi nagu kuldõpetus või Mormoni Raamatu läbilugemine. Olin üllatunud, kuuldes tema mõtterohket vastust.

„Õpetajad.”

„Õpetajad?” küsisin ma.

Ta selgitas: „Mõne õpetaja puhul oli selgelt näha, et nad meid armastasid.”

See kogemus kinnitas mulle, millise kestva mulje võib armastus jätta iga inimese südamesse.

Teil on rõõm õpetada neid Kiriku imelisi noori ja noori täiskasvanuid ning tunnistada neile, et Jumal neid armastab. Mina armastan neid ja tean, et ka teie neid armastate. Nad on tõepoolest, nagu ütles president Russell M. Nelson, meie Taevase Isa kõige õilsamad hinged; Tema parim võistkond, kes on hoitud selle viimase faasi jaoks.⁴

Mitu aastat tagasi olin ma lühikest aega teie õpetajate ridades. Minu südames on õrnad tunded teie vastu ja ma mõistan mõningal määral teie kohustusi. 2008. aastal kutsuti mind varahommikuse seminari õpetajaks Utah’ osariigis. Kui vaiajuhataja mulle kutse esitas, mõtlesin ma: „Kas neil pole Utah’s põhikohaga õpetajaid?” Õnneks ei öelnud ma seda kõvasti välja ja sain endale võtmed ja kohustuse avada seminarihoone iga hommik kell 5.45. Lubage mul vaid täheldada, et Utah’ talved on külmad kell 5.45 hommikul.

Oma õpetamiskogemuse ajal sain kinnituse, kui väga Issand igat õpilast armastab. Ma mõistsin, kui väga on mõnel noorel vedanud, et neil on ustavad, armastavad vanemad. Samuti hakkasin mõistma neid noori, kes ei saa selle armastuse ja tähelepanu osaliseks, mida nad nii meeleheitlikult vajavad ja igatsevad. Me näeme sama igatsust tähelepanu järele meie noortes vallalistes täiskasvanutes.

Ma mõistan, et üks õpetaja kõige olulisem omadus on võime armastada – armastusega, millest Johannes rääkis: „Armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast, ja igaüks, kes armastab, on Jumalast sündinud ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, ei ole Jumalat ära tundnud; sest Jumal on armastus.”⁵

Õpetajatena peaks meie eesmärk olema suurendada armastust Jumala vastu ja seejärel anda Jumala armastust edasi noortele, keda meid on õpetama kutsutud.

Jumala armastuses peitub tohutu jõud. Ma sooviksin vaadata seda armastust kolmest erinevast vaatenurgast: armastus meie elus, armastus meie kodus ja armastus meie klassiruumis.

Esiteks, armastuse vägi meie isiklikus elus. On oluline, et me usume ja usaldame, et Jumal meid armastab. Meie õpilased ei tunne Issanda armastust meie kaudu, kui meie esmalt ise ei tunne Issanda armastust endas. Mulle meeldib kirjakoht: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud.”⁶ Kas meie tunneme selle armastuse suurust ja mõtiskleme selle üle? Mõnikord ma mõtlen, et kas me püüame küllaldaselt seda armastust tunda. Kas me teame, kes me oleme ja kelle omad me oleme?⁷ Ma kutsun teid paluma Teda alandlikus, siiras palves, et Ta aitaks teil tunda Tema jumalikku armastust teie vastu.

Kuna maailm alandab, segab ja nõuab, siis võib olla kerge sellest lahti ütelda ja eneselegi märkamata automaatselt tegutseda. On oluline, et me võtame Tema ikke enda peale⁸ ja püüame tunda Tema armastust. Kui me seda teeme, siis valab Ta välja oma armastust väga külluslikult.

Teiseks, Jumala armastus peab asuma meie kodus. Lubage mul kirjeldada seda põhimõtet ühe looga. Ühel õhtul ei olnud mina ja minu abikaasa Derek mingis asjas ühel meelel. Me läksime voodisse ilma lahendust leidmata, kuid ma teadsin, et minul oli õigus.

Järgmisel hommikul põlvitasin, et palvetada, ja palusin, et saada seminaritunni ettevalmistamiseks külluslikult Vaimu. Ma anusin, et noored võiksid tunda minu kaudu Issanda armastust. Kui ma end päevaks valmis seadsin, pöördus mu meel mitmel korral tagasi eelmise õhtu erimeelsuse peale. Kui ma autosse istusin, tundsin oma uhkes südames, et minul oli õigus olnud, ja põhjendasin, et võin meievahelisest tülist hoolimata õpetada ja armastada Vaimuga. Kui ma seminarihoone juurde sõitsin, jätkasin jumaliku juhatuse palumist. Terve tee sellisel viisil õigustusi tuues püüdsin järjepidevalt summutada Vaimu püsivat häält. Kuid kui kindlad minu õigustused ka polnud, sosistas Vaim: „Mine tagasi koju. Palu vabandust. Pole tähtis, kellel on õigus; paranda meelt ja lepi ära.”

„Olgu!” Lõpuks pöörasin ma vastu tahtmist auto ringi. Magamistuppa astudes nägin, et kell on 5.20 ja leidsin Dereki magamas. Mu süda leebus ja ma kummardusin abikaasa poole. „Derek, anna mulle eilse õhtu pärast andeks.” Derekile omaselt vastas ta rahumeelselt. „Ma juba andestasin ja unustasin.” Minu süda paisus armastusest ja tundsin Issanda mõõtmatut halastust.

Sel päeval oli klassis tunda külluses armastust ja Vaimu. Armastuse mõju meie kodus ulatub palju kaugemale meie koduseinte vahelt.

Ja kolmandaks, seminari ja instituudi õpetajatel on eriline võimalus Jumala armastust jagada. Teie klassiruum on võimalus armastada seda ühte. Mina ei õpetanud 34 õpilast, vaid õpetasin 34 ühte. Ma arvan, et just seda armastust tundis minu poeg Dallin – mitte kogu klassi katvat armastusetekki, vaid tunnet, et sind isiklikult tuntakse ja armastatakse. Sest just nii armastab Taevane Isa. Et meie õpilasi tõeliselt armastada, peame nägema neid nii, nagu Päästja neid näeb. Mida Tema neis igaühes armastab? Milliseid ande on Ta neile andnud? Millist potentsiaali Tema neis näeb? Neid tõeliselt armastades aitame tuua nad Päästja juurde.

Kui me peame meeles, et Kristus on kogu armastuse allikas, siis läheme Tema ette, et tunda suuremat armastust meie isiklikus elus, meie kodus ja klassis. Me ei saa armastust luua – see tuleb ainult Temalt meile ja meie kaudu. Moroni raamatus õpetatakse meile: „Paluge Isa kogu südame jõuga, et te võiksite täituda selle armastusega, mida ta on andnud kõigile, kes on tema Poja, Jeesuse Kristuse tõelised järgijad.”⁹ Minu palve on, et me kõik Moroni üleskutse vastu võtame.

President Eyringi üleskutse oli tunda nii Jumala armastust kui ka valgust.¹⁰ On kerge vaadata koos nii armastust kui valgust, kui mäletame, et Jumal ei ole ainult kogu armastuse allikas, vaid Ta on ka valgus. Jeesus Kristus ise tunnistas: „Mina olen maailma valgus ja elu.”¹¹ Kui me läheneme Temale, ilmutab Ta meile rohkem valgust, tõde ja armastust.

Vaatame nüüd hetkeks tagasi armastuse kolmele vaatenurgale, mida me juba arutasime, ja kaalume armastuse ja valguse mõju.

Kui olete tundnud Jumala armastust oma elus, siis mis valgust olete saanud? Milliseid nägemusi ja kaemusi olete isiklikult saanud?
Milline kasv on tulnud teie abiellu ja teie perekonda Jumala armastuse tundmise ja suurema valguse kogemise kaudu?
Kui teie õpilased tunnevad klassis teie kaudu Jumala armastust, siis milline valgus tuleb nende ellu? Kuidas nad kasvavad ja muutuvad?
Milline pimedus nende elust hajutatakse, kui nad isiklikult valguse ära tunnevad ja seda otsivad?

Copyright Simon Dewey 2019. Kasutatud Altus Fine Art loal.

Kas pole siis ime, et meie prohvet, president Russell M. Nelson, kutsus meid „suurenda[ma] oma vaimset võimekust ilmutust saada”¹². Kui me tunneme Jumala armastust, siis täitume Tema valguse ja lootusega. Kui me otsime Jumala valgust ja inspiratsiooni, siis tunneme Tema tohutut armastust. Milline dünaamiline kombinatsioon.

Minu varahommikuse õpetamise kogemus leidis aset koos ustava mehe John Lundiga. Ta on hiiglane nii vaimult kui kehalt ja õpetas mulle nii mõndagi armastuse ja valguse kaaslusest. Lubage mul tuua teile täna vaid kaks näidet.

Üks meie varahommikuse seminari õpilasi oli veidi raskeloomuline. Mina arvatavasti pööritasin mõnikord selle peale silmi. Kuid John valis armastuse ja otsis valgust. Kui me kohtusime, et kõnealuse õpilase asjus nõu pidada, ütles John alustades: „Ma palvetasin tema asjus eile õhtul.” See avalause, peaaegu möödaminnes öeldud lause, pani mind mõtlema. John tõi selle noore mehe nime oma koju, kus oli külluses armastust, ja palus Taevaselt Isalt, kuidas võiks seda õpilast paremini tunda ja mõista. Et meie õpilasi armastada, eriti et armastada neid nii, nagu Issand, nõuab ilmutuse otsimist ja selle ajel tegutsemist.

Teist lugu jagan ma Johni sõnadega:

„Issand on tõepoolest oma õpilastest teadlik. Ma mäletan ühte noort meest, kellel ei läinud hästi. Ma olin mitu kuud tema tögamist kuulanud, kuid tegelikult tundis ta valu.

Olin valmistanud õppetunni ja väga põnevil selle üle, kui hästi oli kõik ette valmistatud. Olin isegi leidnud näitliku õppetunni, mis pidi andma rohkelt kõneainet. Kui ma seminarihoone juurde jõudsin, õhutas Vaim mind, öeldes: „John, sa pead õpetama palvest.” Palvest? Ma tahtsin väga õpetada enda lahedat õppetundi. Ma polnud palve kohta õppetundi ette valmistanud.

Ma seisin klassi ees ja ütlesin: „Ma ei tea, kes teist seda täna vajab, aga ma muudan meie õppetunni teemat. Kellelgi teie hulgast on vaja, et me kõik palvest räägiksime.” See lihtne õppetund algas küsimusega: „Miks on meil vaja palvetada?”

Sellel õhtul koputas keegi Johni uksele. Tema ukselävel seisis inimene, kes jagas selle loo ülejäänud osa. Tuli välja, et eelmisel õhtul oli Johni raskustes õpilane saanud oma tüdruksõbralt väljakutse – tüdruk oli palunud tal palvetada, et teada saada, kas Kirik on õige. Tüdruksõbra kutse ja vend Lundi ootamatu õppetund palvest panid selle noormehe tegutsema. Aja jooksul nägi John oma õpilast muutumas, kui poiss sai kindla tunnistuse taastatud evangeeliumist ja ta pitseeriti lõpuks oma ustava ja julgustava tüdruksõbraga templis.

Harva saame teada, miks me selliseid õhutusi saame, kuid kui usaldame Issanda armastust meie õpilaste vastu, siis võime tegutseda vägeva ilmutuse põhjal ja jagada Tema valgust Tema armastatud lastele.

Kui me otsime ilmutust, et armastada, nagu Jumal armastab, siis juhatatakse meid leidma kontakti ja õpetama igat õpilast. Tulemus on väga, väga isiklik. Issand näitas eeskuju sellest isiklikust lähenemisest, kui Nefi püüdis saada enda kätte plaate. Nefi tunnistas: „Ja Vaim juhtis mind, sest ma ei teadnud ette, mida ma peaksin tegema. Ometi ma läksin edasi.”¹³

Laaban takistas Nefil plaate saamast. Issand käskis Nefil Laaban tappa. Suure hingepiinaga ta kuuletus. Sel ööl oli ka Soram Nefile plaatide saamisel takistuseks. Mispärast ei rakendanud Nefi sama ilmutust Sorami suhtes, mille oli saanud seoses Laabaniga? Mispärast ei võtnud Nefi taas mõõka välja?

Issand tundis Soramit ja Nefi tundis Issandat ja usaldas Vaimu juhatust. Issand teadis, et Soramist saab „Nefi tõeline sõber”.¹⁴ Kas me pole tänulikud, et Nefi otsis alguses isiklikku ilmutust ja sai Vaimu juhatust?¹⁵

Õpetajale võib tunduda heidutav kanda vastutust tunda iga õpilase vastu Jumala armastust ja saada ilmutust, kuidas igat õpilast aidata. On trööstiv mõelda, et meie kutse ja kohustused on nagu koostöö Kristusega.

Vanem Jeffrey R. Holland on kutsunud meid: „Töötagem külg külje kõrval viinamäe Isandaga, andes Jumalale, meie kõigi isale, abikäe Tema paljunõudva ülesande täitmisel, milleks on palvetele vastamine, tröösti pakkumine, pisarate kuivatamine ja nõrkevate põlvede tugevdamine. Seda tehes oleme rohkem sellised Kristuse jüngrid [ja õpetajad], kes me peaksime olema.”¹⁶

Meie noored ja noored täiskasvanud peavad tundma Issanda armastust ja valgust, seda teadma ja usaldama. Kui te seda lubate, siis võivad teie õpilased tunda Päästja armastus teie kaudu. Ja kui teie õpilased tunnevad Tema armastust, siis õpivad nad, kuidas tunda ära ja saada isiklikku ilmutust. Nad avastavad, mida tähendab kõndida Jumala valguses ja armastuses.¹⁷ Ma tunnistan, et see armastus ja valgus aitavad neil saada rohkem meie Taevase Isa ja meie armastatud Päästja sarnaseks ning käia lepingurajal, et nende juurde tagasi jõuda. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.