Me oleme meie Taevase Isa tütred
Elaine S. Dalton
Hiljuti vabastatud Noorte Naiste üldjuhataja
Jumala tütardena oleme kõik oma olude ja kogemuste poolest ainulaadsed ja erilised. Ja siiski on meie osa tähtis, sest meie oleme tähtsad.
Noored naised üle kogu maailma kordavad iga nädal Noorte Naiste juhtmõtet. Keelest olenemata, iga kord kui kuulen sõnu „Me oleme meid armastava Taevase Isa tütred ja me armastame Teda”,1 kinnitab Vaim mulle, et need sõnad on tõsi. See pole pelk kinnitus meie identiteedi kohta – kes me oleme –, vaid samuti selle kohta, kelle omad me oleme. Me oleme ülendatud olendi tütred!
Olen kohtunud igas riigis ja igal mandril enesekindlate noorte naistega, kes on head kõnelejad, tulvil valgust, vormitud raske töö ja katsumustega ning kel on siiras ja lihtne usk. Nad on vooruslikud. Nad on lepingute pidajad, kes „seisa[vad] kui Jumala tunnistajad igal ajal ja kõiges ja kõikjal”.2 Nad teavad, kes nad on ja et neil on Jumala kuningriigi ehitamisel täita märkimisväärne roll.
Brigham Youngi Ülikoolis õppides olin ma nende rahvusvahelise rahvatantsuansambli liige. Ühel suvel oli meil harukordne võimalus käia ringreisil Euroopa misjonites. See oli minu jaoks raske suvi, sest vaid mõni kuu varem oli ootamatult surnud mu isa. Šotimaal olles tundsin end eriti üksildasena ja heidutatult. Tantsisime õhtul kirikus ja suundusime pärast seda kõrvalasuvasse misjonikoju. Maja poole kõndides nägin hästi hoolitsetud aias värava kõrvale asetatud kivi. Lugesin kivisse raiutud sõnu: „Kes sa ka ei oleks, tee oma osa hästi.” Sel hetkel tundsin, kuidas need sõnad läksid mulle väga südamesse, ja ma tundsin taevavägesid, mis saatsid mulle sõnumi. Ma teadsin, et armastav Taevane Isa tunneb mind. Tundsin, et ma ei ole üksi. Seisin seal aias, silmis pisarad. „Kes sa ka ei oleks, tee oma osa hästi.” Need lihtsad sõnad kinnitasid mu kujutlust sellest, et Taevane Isa tunneb mind ja Tal on minu elu jaoks plaan, ja vaim, mida tundsin, aitas mul mõista, et minu osa on tähtis.
Hiljem sain ma teada, et needsamad sõnad olid kunagi motiveerinud prohvet David O. McKayd, kui ta noore misjonärina Šotimaal teenis. Ta oli näinud neid sõnu kiviplaadil ühe hoone seinal, kui ta tundis ennast oma elus ja misjonil heidutatuna, ja need sõnad tiivustasid teda. Aastaid hiljem, kui see hoone maha lammutati, korraldas ta asjad nii, et sai plaadi endale ja asetas selle misjonikodu aeda.3
Jumala tütardena oleme kõik oma olude ja kogemuste poolest ainulaadsed ja erilised. Ja siiski on meie osa tähtis, sest meie oleme tähtsad. Meie igapäevane töö teiste eest hoolitsemisel, nende õpetamisel ja neist hoolimisel võib aeg-ajalt tunduda tavaline, vähetähtis, raske ja vahel isegi alandav, kuid siiski, kui peame meeles Noorte Naiste juhtmõtte esimest rida „Me oleme meid armastava Taevase Isa tütred”, muudab see meie suhteid ja suhtumist.
Hiljuti suri minu võrratu 92-aastane ema. Ta lahkus siit surelikust elust nii, nagu ta ka elas – vaikselt. Ta elu ei kujunenud selliseks, nagu ta oli planeerinud. Tema abikaasa, minu isa, suri 45-aastasena, jättes ta üksinda kolme lapsega – minu ja mu kahe vennaga. Ta oli 47 aastat lesk. Ta teenis oma perele elatist, olles päeval koolis õpetaja ja andes õhtuti klaveritunde. Ta hoolitses oma vananeva isa, minu vanaisa eest, kes oli meie naaber. Ta kandis hoolt selle eest, et me kõik saime kõrghariduse. Tegelikult ta lausa nõudis seda, et meist peavad saama „panuse andjad”. Ta ei nurisenud eales. Ta pidas kinni oma lepingutest, ja kuna ta seda tegi, kutsus ta taevased väed õnnistama meie kodu ja imesid korda saatma. Ta toetus palve väele, preesterlusele ja lepingute lubadustele. Ta teenis Issandat ustavalt. Tema vankumatu pühendumine hoidis meid, tema lapsi, õigel kursil. Ta kordas meile sageli kirjakohta: „Mina, Issand, olen seotud, kui te teete, mida ma ütlen; aga kui te ei tee seda, mida ma ütlen, ei ole teil mingit lubadust.”4 See oli tema moto ja ta teadis, et see on tõsi. Ta mõistis, mida tähendab olla lepingutest kinnipidaja. Ta ei pälvinud maailmas tunnustust. Ta ei tahtnudki seda. Ta teadis, kes ta on ja kelle oma ta on – Jumala tütar. Tõepoolest, meie ema kohta võib öelda, et ta tegi oma osa hästi.
President Gordon B. Hinckley ütles kord naiste ja emade kohta:
„Me ei tohi kunagi unustada naiste tugevust. Emad on need, kes mõjutavad oma laste elu kõige otsesemalt. .. Emad on need, kes lapsi toidavad ja Issanda viisil üles kasvatavad. Nende mõju on asendamatu. ..
Nemad on elu andjad. Nemad on laste toitjad. Nemad on noorte naiste õpetajad. Nemad on meie asendamatud kaaslased. Nemad on meie kaastöölised Jumala kuningriigi ehitamisel. Kui suur on nende roll, kui imeline nende panus.”5
Kuidas saavad ema või isa süstida oma tütresse õilistavat ja igavest tõde, et ta on Jumala tütar? Kuidas aidata tal jätta maha maailm ja astuda Jumala kuningriiki?
Kõlbeliselt allakäivas maailmas vajavad noored naised naisi ja mehi, kes „seisa[vad] kui Jumala tunnistajad igal ajal ja kõiges ja kõikjal”. See pole kunagi varem olnud nii tähtis kui praegu. Noored naised vajavad ema ja õpetajaid, kes on voorusliku naiselikkuse eeskujud. Emad, teie suhe oma tütrega on ülimalt oluline. Samuti on seda teie eeskuju. See, kuidas te armastate ja austate oma tütre isa, tema preesterlust ja tema jumalikku rolli, peegeldub ja ehk isegi võimendub teie tütre suhtumises ja käitumises.
Mis on see osa, mida me kõik peame hästi tegema? Perekonna läkitus ütleb selgesõnaliselt:
„.. Jumaliku plaani järgi on isal kohustus juhatada oma perekonda armastuses ja õigemeelsuses ning tal on vastutus kaitsta oma perekonda ja hoolitseda oma perekonna vajaduste eest. Ema on eelkõige vastutav oma laste kasvatamise eest. Nendes pühades kohustustes on isadel ja emadel kohustus aidata teineteist võrdsete kaaslastena. ..
Me hoiatame, et need, kes rikuvad vooruslikkuse lepinguid, kes kohtlevad halvasti oma abikaasasid või järglasi või kes ei täida perekonnakohustusi, seisavad ühel päeval vastutavatena Jumala ees.”6
Mormon väljendas tolleaegses amoraalses ühiskonnas kurbust selle üle, et naistelt rööviti see, mis oli kõigest kõige kallim ja hinnalisem – nende voorus ja kõlbeline puhtus.7
Ma kordan kutset pöörduda tagasi vooruslikkuse juurde. Voorus on Jumala tütarde jõud ja vägi. Milline oleks maailm, kui vooruslikkus – kõrgetel moraalinormidel8, kaasa arvatud kõlbelisel puhtusel põhinev mõtlemise ja käitumise mudel – oleks meie ühiskonnas ennistatud kõige hinnalisemaks väärtuseks? Kas oleks vähem purunenud abielusid, purunenud elusid ja murtud südameid, kui väheneks kõlblusetus, pornograafia ja väärkohtlemine? Kas meedia pigem väärtustaks ja õigustaks Jumala hinnalisi tütreid, selle asemel et neid objektidena käsitleda ja alandada? Kui kogu inimkond tõeliselt mõistaks lause „Me oleme Taevase Isa tütred” tähtsust, kuidas suhtutaks siis naistesse ja kuidas neid koheldaks?
Aastaid tagasi, kui selle konverentsikeskuse ehitus oli peagi lõppemas, läksin ma, kiiver peas ja kaitseprillid ees, selle püha hoone rõdule, olles valmis puhastama tolmuimejaga vaipa, mida mu abikaasa oli aidanud paigaldada. Seal, kus praegu asub poodium, vedas tol ajal väike traktor prahti välja, mis tähendas, et hoone oli täis paksu tolmu. Maha langedes laskus see otse uuele vaibale. Minu tööks oli tolmuimejaga tolmu imeda. Nii ma siis imesin ja imesin ja imesin tolmuimejaga tolmu. Kolme päeva pärast ütles mu väike tolmuimeja üles!
Selles imekaunis hoones peetud esimese üldkonverentsi eelõhtul helistas mulle mu abikaasa. Ta oli peagi paigaldamas viimast vaibatükki – just selle ajaloolise kõnepuldi alla.
Ta küsis: „Millise pühakirjakoha peaksin ma kirjutama selle vaiba tagaküljele?”
Vastasin: „Kirjuta sinna Moosia 18:9: „.. seisa kui Jumala tunnistaja igal ajal ja kõiges ja kõikjal”.”
Ma näen noori naisi ja selle Kiriku naisi äärmiselt väljakutseterohkes maailmas just seda tegemas. Nad avaldavad head mõju. Nad on vooruslikud ja eeskujulikud, intelligentsed ja töökad. Nad muudavad asju teistsuguseks, kuna nad on teistsugused. Nad teevad oma osa hästi.
Kui ma aastaid tagasi siin tolmuimejaga vaipa puhastasin, püüdes hästi oma väikest osa teha, ei teadnud ma, et ühel päeval seisavad mu jalad selle kõnepuldi all asuval vaibal.
Täna seisan ja tunnistan ma Jumala tütrena, et Ta elab. Jeesus on Kristus. Tema on meie Lunastaja. Tema lõputu lepitava ohverduse kaudu pöördun ma ühel päeval tagasi elama koos Temaga – olles end proovilepanekutes tõestanud, olles rikkumatu ja igavese perega kokku pitseeritud. Ma ülistan Teda igavesti eesõiguse eest olla naine, abikaasa ja ema. Ma tunnistan, et meid juhib Jumala prohvet, president Thomas S. Monson, ja ma olen tänulik õigemeelsete meeste eest, kelle preesterluse vägi õnnistab minu elu. Ja ma olen lõputult tänulik jõu eest, mida ma saan Päästja lõputu lepituse võimaldava väe kaudu, kui püüan jätkuvalt teha oma osa hästi. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.