Tulge, kõik Jumala pojad
President Thomas S. Monson
Las igaüks meist uurib usinalt pühakirju, planeerib oma elu eesmärgikindlalt, õpetab tõde tunnistusega ja teenib Issandat armastusega.
Kaks korda igal aastal paistab see suurepärane Konverentsikeskus meile ütlevat oma veenval häälel: „Tulge, kõik Jumala pojad, kes on saanud preesterluse.”1 Kiriku preesterluse üldkoosolekul valitseb iseloomulik vaim.
Täna õhtul on tuhanded preesterluse hoidjad üle kogu maailma teenimas Issandat Tema misjonäridena. Nagu ma mainisin tänahommikuses kõnes, on meil hetkel teenimas üle 65 000 misjonäri ja veel tuhanded ootavad kas misjonäride koolituskeskusesse minemist või menetletakse praegu nende avaldusi. Me armastame ja kiidame neid, kes on valmis ja innukad teenima.
Pühakirjades ei leidu teist nii asjakohast üleskutset, siduvat kohustust ega otsekohest juhist kui see, mille ülestõusnud Issand Galileasse ilmudes oma üheteistkümnele jüngrile andis. Ta ütles:
„Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse
ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teid käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.”2
See jumalik käsk ühes hiilgava lubadusega oli juhtmõte aegade keskpaigas ja on seda ka tänapäeval. Misjonitöö on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku peamine iseloomustaja. On seda alati olnud ja jääb nii. Prohvet Joseph Smith kuulutas: „Lõppude lõpuks on siiski suurim ja tähtsaim kohustus evangeeliumi jutlustamine.”3
Kahe lühikese aasta jooksul lõpetavad kõik praegused Jumala kuninglikus armees teenivad põhimisjonärid oma täisajalise töö ja naasevad koju kallite inimeste juurde. Nende asemel tulevad tänased Kiriku Aaroni preesterluse hoidjad. Noored mehed, kas olete selleks valmis? Kas olete valmis tööle asuma? Kas olete teenimiseks ette valmistunud?
Parimal juhul nõuab misjonitöö suurt eluviisi muutust. See nõuab pikki tunde ja suurt pühendumist, isetut ohverdamist ja tulihingelisi palveid. Lõpptulemusena toob pühendunud misjonitöö endaga kaasa suurt kasu igavese õnne näol, mis ulatub läbi surelikkuse igavikuni välja.
Meie väljakutseks on olla tulusamad teenijad Issanda viinamäel. See käib meie kõigi kohta, ükskõik kui vanad me oleme, ja mitte ainult nende kohta, kes valmistuvad põhimisjonil teenima, sest meist igaühele on antud ülesanne Kristuse evangeeliumi jagada.
Kas ma tohiksin soovitada valemit, mis tagab meile edu? Esiteks, uurige usinalt pühakirju; teiseks, planeerige oma elu eesmärgikindlalt (ja las ma lisan, planeerige oma elu oma vanusest hoolimata); kolmandaks, õpetage tõde tunnistusega; ja neljandaks, teenige Issandat armastusega.
Mõelgem selle valemi iga nelja osa üle.
Esiteks, uurige usinalt pühakirju.
Pühakirjad tunnistavad Jumalast ja sisaldavad igavese elu sõnu. Nad saavad meie sõnumi vundamendiks.
Kiriku õppekavas, mis on hoolikalt loodud ja koordineeritud, on rõhuasetus pühakirjadel. Ka meid innustatakse uurima pühakirju iga päev nii isiklikult kui ka pereringis.
Las ma toon teile ühe näite, mida võib kohe teie ellu rakendada. Mormoni Raamatus Alma 17. peatükis loeme Alma rõõmust, kui ta liitus Moosia poegadega ja nägi, et nad olid ustavad tõe eesmärgis. Ülestähendus ütleb, et „.. nad olid kasvanud tugevaks tõe tundmises, sest nad olid selge mõistmisega mehed ja nad olid usinalt uurinud pühakirju, et nad võiksid tunda Jumala sõna ..
Aga see ei ole kõik: nad olid pühendanud ennast rohkele palvetamisele ja paastumisele, seepärast oli neil prohvetliku kuulutamise vaim ja ilmutuse vaim ning kui nad õpetasid, siis õpetasid nad Jumala väe ja volitusega.”4
Vennad! Uurige usinalt pühakirju.
Teiseks osaks meie valemis on: planeerige oma elu eesmärgikindlalt.
Ehk ei ole ükski noorte põlvkond seisnud silmitsi sedavõrd kaugele ulatuvate otsustega kui tänapäeva noored. Tuleb teha ettevalmistusi nii kooli, misjoni kui ka abielu jaoks. Mõne jaoks on selle hulgas ka sõjavägi.
Ettevalmistus misjoniks algab varakult. Lisaks vaimsele ettevalmistusele annab tark lapsevanem oma noorele pojale võimaluse hakata ise misjoni jaoks raha koguma. Aastate edenedes võib teda innustada õppima võõrkeelt, et vajaduse korral võiks tema keeleoskusi kasutada. Lõpuks saabub see suurepärane päev, mil piiskop ja vaiajuhataja kutsuvad noore mehe endaga kohtuma. Tehakse kindlaks väärilisus ja täidetakse misjonisoovitus.
Ühelgi muul ajal ei oota kogu pere nii ärevalt postiljoni ja kirja, mille saatja aadressiks on märgitud 47 East South Temple, Salt Lake City, Utah. Kiri saabub, põnevus on tohutu, kutse loetakse ette. Tihtipeale asub määratud tööpõld kodust kaugel. Asukohast hoolimata on ettevalmistunud ja kuuleka misjonäri vastus sama: „Ma lähen teenima.”
Algab ettevalmistus lahkumiseks. Noored mehed, ma loodan, et te hindate neid ohverdusi, mida teie vanemad teevad, et te võiksite teenida. Nende töö hoolitseb teie eest, nende usk julgustab teid, nende palved toetavad teid. Misjon on perekonna asi. Kuigi neid võivad lahutada mandrid ja ookeanid, on nende südamed kui üks.
Vennad, kui te planeerite oma elu eesmärgikindlalt, pidage meeles, et teie misjoni võimalused ei ole piiratud formaalse kutseajaga. Need teist, kes teenivad sõjaväes, peaksid ka sellest ajast kasu lõikama. Iga aasta toovad meie mundrites noored mehed palju hingesid Jumala kuningriiki, austades oma preesterlust, elades Jumala käskude järgi ja õpetades teistele Tema jumalikku sõna.
Ärge unustage eesõigust olla misjonärid formaalse hariduse omandamise ajal. Teie eeskuju viimse aja pühadena jälgitakse, kaalutakse ja tihtipeale järgitakse.
Vennad! Hoolimata vanusest, hoolimata olukorrast kutsun ma teid planeerima oma elu eesmärgipäraselt.
Meie valemi kolmandaks punktiks on: õpetage tõde tunnistusega.
Kuuletuge apostel Peetruse nõuandele, kes ütles: „[Olge] alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on.”5 Tõstke oma hääled ja tunnistage Jumaluse tõelisest olemusest. Kuulutage oma tunnistust Mormoni Raamatust. Andke edasi päästmisplaani kuulsusrikkad ja kaunid tõed.
Kui ma üle 50 aastat tagasi Kanadas misjonijuhatajana teenisin, imestas üks väikesest maakogukonnast tulnud noor misjonär Toronto suuruse üle. Ta oli kasvult väike, kuid tunnistuselt pikk. Varsti pärast tema saabumist koputas ta koos kaaslasega Elmer Pollardi uksele Oshawas Ontarios Kanadas. Tundes kaasa noortele meestele, kes lumetormis majast majja käisid, kutsus härra Pollard misjonärid oma koju. Nad esitasid talle oma sõnumi. Ta ei tundnud vaimu. Mõne aja pärast palus ta neil lahkuda ja mitte tagasi tulla. Tema viimased sõnad vanematele, kes tema verandalt lahkusid, olid lausutud pilkavalt: „Te ei ütle mulle ju, et te tõsimeeli usute, et Joseph Smith oli Jumala prohvet?”
Uks sulgus. Vanemad astusid rada mööda edasi. Meie maapoiss ütles oma kaaslasele: „Vanem, me ei vastanud härra Pollardile. Ta küsis, kas me usume, et Joseph Smith oli tõeline prohvet. Lähme tagasi ja jagame temaga oma tunnistust.” Esmalt enamkogenud misjonär kõhkles, kuid viimaks nõustus oma kaaslasega koos minema. Hirm tabas nende südant, kui nad lähenesid uksele, kust neid just välja oli visatud. Nad koputasid, seisid silmitsi härra Pollardiga, ootasid piinarikka hetke ja siis Vaimust kantud väega kõneles meie kogenematu misjonär: „Härra Pollard, te ütlesite, et me ei usu päriselt, et Joseph Smith oli Jumala prohvet. Ma tunnistan, et Joseph oli prohvet. Ta tõepoolest tõlkis Mormoni Raamatu. Ta nägi Jumal Isa ja Poega Jeesust. Ma tean seda.”
Mõni aeg hiljem seisis härra Pollard, selleks ajaks juba vend Pollard, preesterluse koosolekul ja kuulutas: „Tol öösel ei saanud ma magada. Minu kõrvus kõlasid üha uuesti sõnad: „Joseph Smith oli Jumala prohvet. Ma tean seda. Ma tean seda. Ma tean seda.” Järgmisel päeval helistasin ma misjonäridele ja palusin neil tagasi tulla. Nende sõnum koos tunnistustega muutis mu elu ja minu pere elu.” Vennad! Õpetage tõde tunnistusega.
Meie valemi viimane punkt on: teenige Issandat armastusega. Armastusele ei ole asendajat. Edukad misjonärid armastavad oma kaaslasi, oma misjoni juhte ja kalleid inimesi, keda nad õpetavad. Õpetuse ja Lepingute neljandas osas kehtestab Issand teenimistöö kvalifikatsiooni. Vaatame mõnda nendest salmidest.
„Oo teie, kes te astute Jumala teenistusse, vaadake, et te teenite teda kõigest oma südamest, väest, meelest ja jõust, et te võiksite seista laitmatuna Jumala ees viimsel päeval. ..
Ning usk, lootus, ligimesearmastus ja armastus, pilk suunatud üksnes Jumala aule, teevad ta kõlblikuks selleks tööks.
Pidage meeles usku, vooruslikkust, teadmisi, mõõdukust, kannatlikkust, vennalikku lahkust, jumalikkust, ligimesearmastust, alandlikkust, usinust.”6
Kõikidel, kes mind rääkimas kuulevad, oleks hea põhjus endalt küsida: „Kas ma olen täna kasvanud usus, vooruslikkuses, teadmistes, jumalikkuses, armastuses?”
Tänu teie erilisele pühendumusele kodus või välismaal võivad hinged, keda te päästa aitate, olla inimesed, keda te kõige enam armastate.
Mitme aasta eest tulid minu kabinetti Craig Sudbury ja tema ema Pearl. See toimus enne Craigi lahkumist Austraalia Melbourni misjonile. Fred Sudbury, Craigi isa, ei olnud koos nendega. Kakskümmend viis aastat varem oli Craigi ema abiellunud Frediga, kes ei jaganud tema armastust Kiriku vastu ega olnud selle liige.
Craig rääkis mulle oma sügavast ja kestvast armastusest oma vanemate vastu ja lootusest, et kuidagi, mingil viisil võiks Vaim tema isa puudutada ja avada tema südame Jeesuse Kristuse evangeeliumile. Ma palusin inspiratsiooni, et teada, kuidas selline soov võiks täituda. Inspiratsioon tuli ja ma ütlesin Craigile: „Teeni Issandat kogu oma südamega. Ole kuulekas oma pühale kutsele. Iga nädal kirjuta oma vanematele ja aeg-ajalt kirjuta isiklikult isale ja ütle talle, kui palju sa teda armastad ja kui tänulik sa oled, et võid olla tema poeg.” Ta tänas mind ja lahkus koos emaga minu kabinetist.
Ma ei näinud Craigi ema oma 18 kuud, kuni ta mu kabinetti tuli ja mulle läbi pisarate lausus: „Craigi misjonile minekust on möödas juba peaaegu kaks aastat. Ta on meile iga nädal kirjutanud. Hiljuti seisis minu abikaasa Fred tunnistuste koosolekul esimest korda püsti ja üllatas mind ja vapustas kõiki kohalolijaid, teatades, et oli teinud otsuse Kiriku liikmeks saada. Ta ütles, et me läheme Austraaliasse Craigile vastu, kui tema misjon on lõpule jõudnud, et Craigi viimane ristimine põhimisjonärina võiks olla Fred.
Ükski misjonär ei seisnud nii sirgelt kui Craig Sudbury, kui ta kaugel Austraalias aitas oma isa vöösügavusse vette ja, tõstes oma parema käe, kordas neid pühi sõnu: „Frederick Charles Sudbury, olles volitud Jeesuse Kristuse poolt, ristin ma sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.”
Armastus oli oma võidu saavutanud. Teenige Issandat armastusega.
Vennad! Las igaüks meist uurib usinalt pühakirju, planeerib oma elu eesmärgikindlalt, õpetab tõde tunnistusega ja teenib Issandat armastusega.
Meie hingede täiuslik karjane, misjonär, kes lunastas inimkonna, andis meile oma jumaliku kinnituse:
„Ja kui on nii, et te näete vaeva kõik oma päevad, hüüdes sellele rahvale meeleparandust, ja toote vaid ühe hinge minu juurde, kui suur saab olema teie rõõm koos temaga minu Isa kuningriigis!
Ja nüüd, kui teie rõõm saab olema suur koos ühe hingega, kelle te olete toonud minu juurde minu Isa kuningriiki, kui suur saab olema teie rõõm siis, kui te toote minu juurde palju hingi!”7
Ma tunnistan Temast, kelle sõnad need olid. Ta on Jumala Poeg ja meie Lunastaja ja Päästja.
Ma palun, et me võiksime alati vastata Tema õrnale kutsele „Järgnege mulle”.8 Tema pühal nimel, Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.