Issand, ma usun

Vanem Jeffrey R. Holland

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

Tunnistage ausalt oma küsimusi ja muresid, kuid esmalt puhuge oma usuleek lõkkele, sest neile, kes usuvad, on kõik võimalik.

Kord tuli Jeesus inimeste juurde, kes vaidlesid tuliselt Ta jüngritega. Vastuseks Jeesuse arupärimisele astus ette ühe vaevatud lapse isa, öeldes, et ta tuli Jeesuse jüngritelt oma pojale õnnistust paluma, aga nad ei suutnud teda terveks teha. Poeg kiristas endiselt hambaid, ajas suust vahtu välja ja vähkres nende ees maas, kui isa meeleheitlikult Jeesust palus:

„Kui sa midagi võid,” ütles ta, „tunne meile kaasa ja aita meid!”

Aga Jeesus ütles talle: „Kõik on võimalik sellele, kes usub.”

Otsekohe hüüdis lapse isa: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!”¹

Selle mehe algne veendumus, nagu ta ka ise tunnistas, oli piiratud. Kuid oma ainsa lapse pärast oli tal häda sunnil üks pakiline soov. Meile on õpetatud, et alustuseks sellest piisab. „Kui te ei suuda koguni rohkemat, kui vaid soovida uskuda,” teatab Alma, „siis laske sel soovil endas töötada kuni selleni välja, et te usute.”² Viimases hädas toetub isa sellele vähesele usule, mis tal on, ja anub maailma Päästjat: „Kui sa midagi võid − tunne meile kaasa ja aita meid!³ Ma suudan neid sõnu lugedes vaevu pisaraid tagasi hoida. Ta kasutab ilmselt tahtlikult mitmuses asesõnu „meile” ja „meid”. Õigupoolest ütleb see mees järgmist: „Kogu meie pere anub sind. See on üks lakkamatu heitlus. Me oleme omadega täiesti läbi. Meie poeg kukub vette ja tulle. Ta on pidevalt ohus ja me kogu aeg kardame ta pärast. Me ei tea enam, kelle poole pöörduda. Kas sina saad meid aidata? Me oleksime tänulikud ükskõik mille eest − osalise õnnistuse või väikse lootuskiire eest, kui selle poisi ema igapäevane koorem kas või natukenegi kergeneks.”

Palvele „Kui sa midagi võid” vastab Õpetaja: „Kui sa usud.”⁴

Pühakirjades seisab, et lapse isa hüüdis „otsekohe” ja mitte skeptiliselt ega küüniliselt, vaid ta hüüdis „otsekohe” raugematu vanemliku valuga: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!” Vastuseks sellele vasttärganud ja endiselt väiksele usule tervendas Jeesus poisi, äratades ta Markuse kirjelduse kohaselt peaaegu sõna otseses mõttes surnust üles.⁵

Selle harda loo taustal soovin ma kõneleda otse Kiriku noortele − nii vanuselt noortele ja liikmeks oldud aastate mõttes noortele kui ka äsja usule pöördunutele. Ühel või teisel moel kuuluvad peaaegu kõik meist nendesse kategooriatesse.

Esimene tähelepanek selle loo puhul on see, et usuprooviga vastakuti seistes paneb isa esmalt rõhku oma tugevusele ja alles seejärel möönab oma vajakajäämist. Kõigepealt kuulutab ta veendunult ja kõhklusteta: „Ma usun.” Ma ütlen kõigile neile, kes soovivad rohkem usku: pidage meeles seda meest! Toetuge hirmu ja kahtluste käes vaeveldes või rasketel aegadel sellele, mis teil juba on, olgu seda siis kui tahes vähe. Surelikkuses toimuva arengu nimel peavad meist kõik kogema midagi, mis on vaimses mõttes võrdväärne selle poisi kannatustega või selle lapsevanema meeleheitega. Kui sellised hetked tulevad ja raskused ilmnevad ning lahendust pole kohe käepärast, siis hoidke kinni sellest, mida te juba teate, ja pidage vastu, kuni te saate rohkem teada. Jeesus kõneles sellesama ime kohta: „Sest tõesti, ma ütlen teile, kui teil oleks usku sinepiivakese võrra ja te ütleksite sellele mäele: „Siirdu siit sinna!”, siis ta siirduks, ja miski ei oleks teile võimatu.”⁶ Teie usu suurus või teadmised ei mängi siin rolli − loeb hoopis ausameelne tahe rakendada usku ja teadmisi, mis teil juba on.

Teine tähelepanek on esimesega mõneti sarnane. Ärge hakake probleemide ja küsimuste tekkides otsima usku, korrutades endale, kui vähe teil seda on, ning lastes uskmatusel sedasi mõjule pääseda. See oleks sama mis täita kalkunipraadi linnu noka kaudu. Las ma selgitan lähemalt. Ma ei palu teil teeselda nagu teil oleks usku, mida teil tegelikult pole. Ma palun hoopis, et te jääksite ustavaks usule, mis teil juba on. Mõnikord meile tundub, nagu annaks kahtluse tunnistamine märku mingist suuremast moraalsest julgusest kui seda on siiras tunnistus usust. See pole nii! Seega pidagem lihtsalt meeles selle pühakirjalise ülestähenduse selget sõnumit: ole oma küsimustega nii otsekohene kui tahad − neid tuleb ikka elus ette −, aga kui sina ja su pere tahate terveks saada, siis ära lase neil küsimustel takistada usul imesid korda saatmast.

Pealegi on teil rohkem usku, kui te ise arvate. Põhjuseks on see, mida Mormoni Raamatus nimetatakse „suurte[ks] tõendite[ks]”.⁷ „Te tunnete nad ära nende viljast,” ütles Jeesus.⁸ Ja evangeeliumi järgi elamise vilju võib näha kõikjal viimse aja pühade elus. Nii nagu Peetrus ja Johannes ütlesid muiste, nii ütlen ka mina teile: „Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud,” ja see, mida me oleme näinud ja kuulnud, on „silmapaistev tunnustäht” miljonite Kiriku liikmete elus. Seda ei saa kuidagi eitada.⁹

Vennad ja õed! See on käimasolev jumalik töö, mida saadavad võrratud õnnistused. Seega palun ärge liialt muretsege, kui aeg-ajalt kerkib esile probleeme, mida tuleb uurida, mõista ja lahendada. Seda juhtub ikka. Selles Kirikus trumpab alati see, mida me teame, üle selle, mida me ei tea.Meil tuleb meeles pidada, et selles telestilises maailmas tuleb meil kõigil usus käia.

Olge siis heatahtlikud inimlike nõrkuste suhtes − nii teie enda kui ka nende suhtes, kes teenivad koos teiega selles Kirikus, mida juhivad vabatahtlikud surelikud mehed ja naised. Kui Tema ainus täiuslik Ainusündinud Poeg välja arvata, siis on Jumal teinud aegade algusest peale tööd ebatäiuslike inimestega. See peab Talle küll väga raske olema, aga Ta saab sellega hakkama. Sama peaksime ka meie tegema. Ja kui te märkate midagi ebatäiuslikku, siis pidage meeles, et see ei tähenda, nagu poleks see Jumala töö. Ühe andeka kirjaniku sõnu kasutades: „Kui lõputu täius välja valatakse, siis ei ole see ju õli süü, kui midagi valesti läheb ja see anumasse ära ei mahu.”¹⁰ Nendeks piiratud anumateks oleme me kõik, nii et olge kannatlikud, heatahtlikud ja andestavad.

Viimane tähelepanek. Ärge peljake kahtluse või raskuse tekkides abi küsida. Kui me soovime seda sama alandlikult ja siiralt nagu see isa, siis me seda ka saame. Pühakirjades nimetatakse sellist siirast soovi tõsiseks kavatsuseks, kui me teeme midagi „kogu südamest ega tegutse Jumala ees silmakirjalikkuse ja pettusega”.¹¹ Ma tunnistan, et sellise pealekäimise korral saadab Jumal abi nii siit- kui ka sealtpoolt eesriiet, et meie usku tugevdada.

Ma ütlesin, et kõnelen noortele. Ma teen seda endiselt. Üks 14-aastane poiss teatas mulle hiljuti pisut kõhklevalt: „Vend Holland, ma ei tea veel päris täpselt, kas Kirik on õige, aga ma usun, et see on.” Ma kallistasin seda poissi, kuni tal silmad punni läksid. Ma kinnitasin talle kogu hingest, et uskumine on hinnaline sõna ja tegudes on see veelgi hinnalisem ning et ta ei peaks kunagi end halvasti tundma, kui ta ainult „usub”. Ma ütlesin talle, et isegi Kristus ütles: „Ära karda, usu ainult!”¹² See lause viis muide noore Gordon B. Hinckley misjoniväljale.¹³ Ma ütlesin sellele poisile, et uskumine on alati veendumuse esimene samm ning et meie ühised üldtunnustatud usuartiklid kordavad kõik jõuliselt sõnu „Me usume”.¹⁴ Ning ma ütlesin talle, kui uhke ma olen, et ta on oma otsingutes aus.

Olles elanud ja õppinud peaaegu 60 aastat alates ajast, mil vaid 14-aastasena ainult uskusin, kuulutan nüüd mõnesid asju, mida ma tean. Ma tean, et Jumal on alati ja igal moel ning kõigis olukordades meie armastav ja andestav Isa taevas. Ma tean, et Jeesus oli Tema ainus täiuslik laps, kelle elu nii Isa kui ka Poja tahtel armastavalt ohverdati, et lunastada meid kõiki ülejäänuid, kes pole täiuslikud. Ma tean, et Ta tõusis üles surnuist, et taas elada ja seetõttu võime seda teha ka meie. Ma tean, et Joseph Smith, kes tunnistas, et ta pole täiuslik¹⁵, oli sellest hoolimata valitud tööriist Jumala käes, et taastada maa peale igavikuline evangeelium. Ma tean ka, et seda tehes − osaliselt Mormoni Raamatu tõlkimise kaudu − on ta õpetanud mulle rohkem Jumala armastusest, Kristuse jumalikkusest ja preesterluse väest kui ükski teine prohvet, kellest ma olen kogu elu kestnud otsimise kaudu kunagi lugenud või kuulnud või keda olen tundma õppinud. Ma tean, et president Thomas S. Monson, kes liigub pühendunult ja elurõõmsalt apostliks pühitsemise 50. aastapäeva suunas, on tänapäeval selle prohveti õiguspärane mantlipärija. Ma olen selle konverentsi käigus näinud taas seda mantlit tema õlul. Ma tean, et ülejäänud 14 meest, keda te toetate prohvetite, nägijate ja ilmutajatena, toetavad teda oma käte, südame ja neile kuuluvate apostellike võtmetega.

Ma kuulutan neid asju tänu veendumusele, mida Peetrus nimetab „kindlama[ks] prohvetisõna[ks]”.¹⁶ See, mis kord oli minu jaoks tibatilluke ususeeme, on nüüdseks kasvanud elupuuks. Nii et kui teie usku kas praegu või tulevikus proovile pannakse, siis ma kutsun teid toetuma minu omale. Ma tean, et see töö on Jumala tõde ja ma tean, et oleks väga ohtlik lasta kahtlustel või saatanal meid sellelt teelt kõrvale kallutada. Säilitage lootus. Jätkake seda teekonda. Tunnistage ausalt oma küsimusi ja muresid, kuid esmalt puhuge alati oma usuleek lõkkele, sest neile, kes usuvad, on kõik võimalik. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.