„Tulge minu juurde”
President Henry B. Eyring
Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas
Kristus on näidanud meile oma sõnade ja eeskujuga, kuidas Talle ligineda.
Olen tänulik, et saan olla koos teiega sel Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku konverentsil. See on Tema Kirik. Me võtame enda peale Tema nime, kui läheme Ta kuningriiki. Tema on Jumal, Looja ja täiuslik. Meie oleme surelikud ning altid surmale ja patule. Sellegipoolest kutsub Ta meid armastusest meie ja me perede vastu oma ligidale. Siin on Ta sõnad: „Tulge minu ligi ja mina tulen teie ligi; otsige mind usinasti ja te leiate mind; paluge ja te saate; koputage ja teile avatakse.”1
Nende ülestõusmispühade ajal tuletatakse meile meelde, miks me Teda armastame ja et Ta on andnud oma ustavatele jüngritele lubaduse, et neist saavad Tema armsad sõbrad. Päästja andis selle lubaduse ja ütles meile, kuidas Ta tuleb meie juurde, kui Teda teenime. Üks näide sellest on ilmutus Oliver Cowderyle, kui ta teenis Issandat koos prohvet Joseph Smithiga Mormoni Raamatu tõlkimisel: „Vaata, sina oled Oliver, ja ma olen rääkinud sinule sinu soovide tõttu; seepärast talleta need sõnad aardena oma südamesse. Ole ustav ja usin Jumala käskudest kinnipidamisel, ja ma panen oma armastuse käsivarred sinu ümber.”2
Mina kogesin kõige sagedamini rõõmu Päästjale liginemisest ja Tema liginemisest mulle, kui lihtsate tegudega käskudele kuuletusin.
Olete seda kindlasti kogenud. Võib-olla siis, kui otsustasite minna sakramendikoosolekule. Mina kogesin seda hingamispäeval, kui olin alles väga väike. Neil päevil saime me sakramenti õhtuse koosoleku ajal. Mälestus rohkem kui 65 aasta tagusest päevast, mil pidasin käsku koguneda koos oma pere ja pühadega, tõmbab mind ikka veel Päästjale lähemale.
Väljas oli pime ja külm. Mäletan, kuidas tundsin tol õhtul oma vanematega sakramendisaalis olles valgust ja soojust. Võtsime sakramenti, mida jagasid Aaroni preesterluse hoidjad, ja lubasime Taevasele Isale lepinguga, et peame alati meeles Tema Poega ja peame kinni Ta käskudest.
Koosoleku lõpus laulsime kirikulaulu „Jää minuga, on õhtuaeg”, milles olid sõnad: „Oh, Päästja, jää veel minuga, on käes meil õhtuaeg.”3
Tundsin tol õhtul Päästja armastust ja lähedust. Ja tundsin Püha Vaimu tröösti.
Tahtsin taaselustada Päästja armastuse ja läheduse tundeid, mida tol sakramendikoosolekul oma nooruspõlves tundsin. Seega pidasin hiljuti veel teistki käsku. Uurisin pühakirju. Teadsin, et saan neis naasta tagasi ja lasta Pühal Vaimul aidata mul tunda, mida ülestõusnud Issanda kaks jüngrit olid tundnud, kui Ta võttis vastu nende kutse minna nende koju ja olla koos nendega.
Lugesin kolmandast päevast pärast Ta ristilöömist ja matuseid. Ustavad naised ja teised leidsid, et kivi on haua eest ära veeretatud, ja nägid, et Tema keha pole seal. Nad olid tulnud armastusest Tema vastu Ta keha võidma.
Kõrval seisid kaks inglit ja küsisid, miks nad kartsid, öeldes:
„Miks te elavat otsite surnute juurest?
Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud! Tuletage meele, mis ta teile rääkis veel Galileas olles,
kui ta teile ütles, et Inimese Poeg antakse patuste inimeste kätte ja lüüakse risti ja kolmandal päeval ta tõuseb jälle üles!”4
Markuse evangeelium lisab sellele ühe ingli korralduse: „Ent minge ütelge tema jüngritele, ka Peetrusele, et ta läheb teie eele Galileasse; seal te saate teda näha, nõnda nagu ta teile ütles.”5
Apostlid ja jüngrid olid kogunenud Jeruusalemma. Ilmselt oleksime ka meie olnud hirmul nagu nemad ja mõtisklenud, rääkides üheskoos, mida surm ja teated Tema ülestõusmisest nende jaoks tähendasid.
Kaks jüngrit olid tol õhtupoolikul teel Jeruusalemmast Emmausse. Teele ilmus ülestõusnud Kristus ja kõndis koos nendega. Issand oli tulnud nende juurde.
Luuka raamat võimaldab meil kõndida koos nendega.
„Ja nende kõneldes ja vaieldes lähenes ka Jeesus ise neile ja käis nendega.
Aga nende silmad peeti, nii et nad teda ei tunnud.
Ja ta ütles neile: „Mis kõned need on, mis te käies kõnelete isekeskis?” Siis nad seisatasid kurvanäolistena.
Aga teine, nimega Kleopas, vastas ning ütles temale: „Sina vist üksi oled selline võõras Jeruusalemmas, kes veel ei tea, mis neil päevil seal on sündinud?””6
Nad rääkisid Talle, et nad kurvastasid Jeesuse surma pärast, olles usaldanud, et Temast saab Iisraeli Lunastaja.
Ülestõusnud Päästja hääles võis tunda ilmselt armastust, kui Ta rääkis nende kahe kurva ja leinava jüngriga.
„Tema ütles neile: „Oh te mõistmatumad ja südamest pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud!
Eks Kristus pidanud seda kannatama ja oma auhiilgusesse minema?”
Ja ta hakkas peale Moosesest ja kõigist prohveteist ja seletas neile, mis temast kõigis kirjades oli üteldud.”7
Siis jõudis kätte hetk, mis on soojendanud mu südant poisipõlvest peale.
„Ja kui nad lähenesid külale, kuhu nad olid minemas, tegi ta enese eemale minema.
Ja nad käisid temale peale ning ütlesid: „Jää meie juure, sest õhtu jõuab ja päev veereb!” Ja tema läks sisse nende juure jääma.”8
Päästja võttis tol õhtul vastu kutse minna oma jüngrite majja Emmause küla lähedal.
Ta istus koos nendega sööma. Ta võttis leiva, õnnistas, murdis ja andis selle neile. Nende silmad avanesid ja nad tundsid Ta ära. Siis aga haihtus Ta nende silme eest. Luukas pani meie jaoks kirja nende õnnistatud jüngrite tunded: „Ja nad ütlesid üksteisele: „Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju seletas?””9
Tolsamal tunnil tormasid need kaks jüngrit tagasi Jeruusalemma, et öelda üheteistkümnele apostlile, mis nendega oli juhtunud. Tol hetkel ilmus Päästja taas.
Ta kordas prohvetlikke kuulutusi oma missioonist lepitada kõigi Isa laste patud ning murda surmaahelad.
„Ja ta ütles neile: „Nõnda on kirjutatud ja nõnda pidi Kristus kannatama ja surnuist üles tõusma kolmandal päeval,
ja tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andekssaamiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemast.
Teie olete nende asjade tunnistajad!””10
Päästja sõnad kehtivad sama hästi meile, kui need kehtisid tookord Tema jüngritele. Oleme tunnistajad nendest asjadest. Ja hiilgava ülesande, mille me enda peale võtsime, kui Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus ristitud saime, tegi prohvet Alma meile selgeks sajandeid tagasi Mormoni vete ääres:
„Ja sündis, et ta ütles neile: Vaata, siin on Mormoni veed (sest nii neid kutsuti), ja nüüd, kuna te soovite tulla Jumala lambatarasse ja olla kutsutud tema rahvaks ja olete nõus kandma üksteise koormaid, et need oleksid kerged;
jah, ja olete nõus leinama koos nendega, kes leinavad; jah, ja trööstima neid, kes vajavad tröösti, ja seisma kui Jumala tunnistajad igal ajal ja kõiges ja kõikjal, kus te ka ei ole, kuni surmani välja, et Jumal saaks teid lunastada ja teid arvataks nende hulka, kes on esimeses ülestõusmises, et teil võiks olla igavene elu –
nüüd, ma ütlen teile, kui see on teie südame soov, siis mis on teil selle vastu, et teid ristitakse Issanda nimel tunnistusena tema ees, et te olete sõlminud temaga lepingu, et te teenite teda ja peate kinni tema käskudest, et ta võiks valada oma Vaimu veel rikkalikumalt teie peale?
Ja nüüd, kui inimesed olid kuulnud neid sõnu, plaksutasid nad rõõmu pärast oma käsi ja hüüdsid: See on meie südamesoov!”11
Oleme lepingu all ülendada nende meelt, kes seda vajavad, ja olla ka Päästja tunnistajad nii kaua, kui elame.
Meil õnnestub see vaid sel juhul, kui armastame Päästjat ja tunneme, kuidas Ta meid armastab. Kui oleme ustavad antud lubadusele, tunneme armastust Tema vastu. Meie armastus suureneb, kuna tunneme Ta väge ja kuidas Ta ligineb meile, kui Teda teenime.
President Thomas S. Monson meenutab meile sageli Issanda lubadust Ta ustavatele jüngritele: „Ja see, kes teid vastu võtab, seal olen ka mina, sest ma lähen teie palge eel. Ma olen teie paremal käel ja vasakul, ja minu Vaim on teie südames ja minu inglid teie ümber, et teid toetada.”12
On veel üks viis, kuidas meie teiega oleme tundnud Teda meiega lähedasemaks saamas. Kui teenime Teda pühendunult, ligineb Ta neile, keda oma peres armastame. Iga kord, kui mind on kutsutud Issanda teenistuses kolima või oma pere maha jätma, olen hakanud nägema, et Issand õnnistab mu naist ja mu lapsi. Ta valmistab ette oma armastavad teenijad ja võimalused, et tõmmata mu perekonda endale lähemale.
Olete tundnud seda õnnistust enda elus. Paljudel teist on armsaid inimesi, kes uitavad igavese elu rajast eemale. Te mõtisklete, mida veel teha, et neid tagasi tuua. Võite loota Issandale, et Ta ligineb neile, kui teenite Teda usuga.
Mäletate Issanda lubadust Joseph Smithile ja Sidney Rigdonile, kui nad olid oma perede juurest eemal Issanda ülesandeid täitmas: „Minu sõbrad Sidney ja Joseph: Teie peredega on hästi; nad on minu kätes ja ma teen nendega nii, nagu ma heaks pean, sest minus on kõik vägi.”13
Nagu Alma ja kuningas Moosia, on ka mõned ustavad lapsevanemad teeninud Issandat pikalt ja hästi, kuid ometi on neil lapsi, kes läksid uitama vaatamata ohverdustele, mida nende vanemad Issandale toonud on. Nad on teinud kõik, mis suutsid, näiliselt asjatult, isegi kui armastavad ja ustavad sõbrad neile appi tulid.
Alma ja tema aja pühad palvetasid tema poja ja kuningas Moosia poegade eest. Tuli ingel. Teie ja nende palved, kes rakendavad usku, toovad Issanda teenijad teie pereliikmetele appi. Nad aitavad neil valida kodutee Jumala juurde, isegi kui neid ründavad Saatan ja ta järgijad, kelle eesmärgiks on hävitada pered selles elus ja igavikus.
Mäletate sõnu, mis ingel ütles Alma nooremale ja Moosia poegadele, kui nad mässasid: „Ja ingel ütles taas: Vaata, Issand on kuulnud oma rahva palveid ja ka oma teenija Alma palveid, kes on sinu isa; sest ta on palunud sinu pärast suure usuga, et sind toodaks tõe tundmisele; seepärast, sel põhjusel olen ma tulnud, et veenda sind Jumala väes ja võimus, et tema teenijate palvetele vastataks vastavalt nende usule.”14
Ma ei saa lubada teile, kui te palvetate ja teenite Issandat, et te saate kõik õnnistused, mida võite endale ja oma perele soovida. Kuid ma võin teile lubada, et Päästja ligineb teile ning õnnistab teid ja teie perekonda parimaga. Ta armastus annab teile tröösti ja te tunnete oma palvele vastuseks Tema lähedalolu, kui sirutate oma käed välja teisi teenides. Issanda vägi on teile toeks, kui seote nende haavu, kes seda vajavad, ja pakute Tema lepituse puhastavat toimet neile, kes patu käes kurvastavad. Tema käsivarred on välja sirutatud koos teie käsivartega, et aidata ja õnnistada meie Taevase Isa lapsi, nende seas ka neid, kes on teie enda perekonnas.
Meid ootab ees hiilgav kojutulek. Näeme siis meile armsa Issanda lubaduse täitumist. Ta ise võtab meid vastu igavesse ellu Tema ja meie Taevase Isa juures. Jeesus Kristus kirjeldas seda järgmiste sõnadega:
„Püüa esile tuua ja jalule seada minu Siionit. Kõigis asjades pea kinni minu käskudest.
Ja kui sa pead kinni minu käskudest ja pead vastu lõpuni, saad sa igavese elu, milline and on suurim kõikidest Jumala andidest.”15
„Sest need, kes elavad, pärivad maa, ja need, kes surevad, puhkavad kõigest oma vaevast ja nende tööd järgnevad neile; ning nad saavad krooni minu Isa eluasemetes, mis ma neile olen valmistanud.”16
Tunnistan, et võime Vaimu läbi järgida Taevase Isa kutset: „See on minu armas Poeg. Kuula Teda!”17
Kristus on näidanud meile oma sõnade ja eeskujuga, kuidas Talle ligineda. Iga Taevase Isa laps, kes on otsustanud siseneda ristimise väravast Tema Kirikusse, saab võimaluse õppida selles elus Tema evangeeliumi ja kuulda Tema kutsutud teenijatelt Ta kutset „Tulge minu juurde”.18
Iga Ta lepinguline teenija Ta kuningriigis maa peal ja vaimumaailmas saab Vaimu kaudu Temalt juhatust, kui õnnistab ja teenib teisi Tema eest. Ja ta tunneb Tema armastust ja leiab rõõmu Talle liginemisest.
Olen Issanda ülestõusmise tunnistaja, otsekui oleksin olnud tol õhtul kahe jüngriga Emmause tee äärde jäänud majas. Tean, et Ta elab, nagu teadis Joseph Smith, kui ta nägi Isa ja Poega Palmyra puudesalus hiilgavas hommikuvalguses.
See on Jeesuse Kristuse õige Kirik. Ainuüksi president Thomas S. Monsoni hoitud preesterluse võtmetes on meil vägi olla perega pitseeritud, et elada igavesti oma Taevase Isa ja Issanda Jeesuse Kristusega. Seisame kohtupäeval Päästjaga silmitsi. Neile, kes on liginenud Talle selles elus Teda teenides, saab see olema rõõmuaeg. Nad kuulevad siis oma rõõmuks sõnu: „See on hea, sa hea ja ustav sulane!”19 Tunnistan sellest ülestõusnud Päästja ja meie Lunastaja tunnistajana, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.