Kristuse järgijad
Vanem Dallin H. Oaks
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist
Kristuse järgimine pole põgus või ajutine harjumus, vaid korrapärane pühendumine ja elustiil kõikidel aegadel ja kõigis paigus.
Üks armastatuim kirikulaul, mida täna hommikul laulis ka Mormooni Tabernaakli koor, algab sõnadega:
„Järgnege mulle!” Nii kutsus Ta,
nüüd Tema teel meil soov püsida,
sest ainult nii kord üheks saab
Jumala armsa Pojaga.1
Šoti pöördunu John Nicholson kirjutas need sõnad, olles saanud inspiratsiooni Päästja varasemast kutsest oma jüngritele (vt Mt 4:19). Nagu paljudel meie varasematel juhtidel, oli ka temal vähe kooliharidust, kuid sügav armastus meie Päästja ja päästmisplaani vastu.2
Kõik sellel konverentsil kuuldud sõnumid aitavad meil järgida Päästjat, kelle eeskuju ja õpetused määravad ära iga Jeesuse Kristuse järgija raja.
Sarnaselt kõigi teiste kristlastega uurivad Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed meie Päästja elu, nagu see on üles tähendatud Uue Testamendi Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeeliumites. Ma teen ülevaate nendes neljas Piibli evangeeliumis olevatest näidetest ja õpetustest ning kutsun igaüht meist ja kõiki teisi kristlasi mõtisklema selle üle, kuidas see taastatud Kirik ja igaüks meist on Kristuse järgijad.
Jeesus õpetas, et ristimine on vajalik, et siseneda Jumala kuningriiki (vt Jh 3:5). Ta alustas teenimist, saades kõigepealt ristitud (vt Mk 1:9), ning Tema ja Ta järgijad ristisid teisi (vt Jh 3:22–26). Me teeme samamoodi.
Jeesus alustas kuulutamist, kutsudes oma kuulajaid meelt parandama (vt Mt 4:17). See on endiselt Tema teenijate sõnum kogu maailmale.
Jeesus andis kogu oma teenimise jooksul käske. Ja Ta õpetas: „Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!” (Jh 14:15; vt ka salmid 21, 23) Ta kinnitas, et Tema käskude pidamiseks peavad Tema järgijad maha jätma selle, mis Tema sõnul „inimeste keskel on kõrge” (Lk 16:15) ja „inimeste pärimus[ed]” (Mk 7:8; vt ka salm 13). Ta hoiatas ka: „Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks oma. Aga et te ei ole maailmast, vaid mina olen teid ära valinud maailmast, sellepärast vihkab teid maailm!” (Jh 15:19) Nagu kuulutas hiljem apostel Peetrus, pidid Jeesuse järgijad olema „omandrahvas” (1Pt 2:9).
Viimse aja pühad saavad aru, et me ei peaks olema „maailmast” või seotud „inimeste pärimus[ega]”, kuid nagu ka teised Kristuse järgijad, tunneme mõnikord, et on raske eraldada end maailmast ja selle tavadest. Mõned elavad maailma viisil, sest nagu ütles Jeesus mõnede kohta, keda Ta õpetas: „Nad armastasid austust inimestelt rohkem kui austust Jumalalt” (Jh 12:43). Nurjunud katseid Kristust järgida on olnud liiga palju ja need on liiga valulikud, et neid siinkohal üles lugeda. Nimekiri on lõputu, alustades maistest tavadest, nagu poliitiline korrektsus ja ekstreemne riietumisstiil ning väljanägemine, kuni kõrvalekalleteni põhiväärtustest, nagu näiteks pere igavene olemus ja otstarve.
Jeesuse õpetused polnud mõeldud olema teoreetilised. Nende järgi tuli alati ka tegutseda. Jeesus õpetas: „Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja teeb nende järgi, on võrreldav mõistliku mehega” (Mt 7:24; vt ka Lk 11:28) ja „Õnnis on see sulane, keda ta isand tulles leiab nõnda tegevat!” (Mt 24:46). Me laulame ühes armastatud kirikulaulus:
Päästja, näita, kuidas võiksin
käia Sinu jälgedes!
Päästja, näita, kuidas võiksin
Sind aina järgida!3
Nagu Jeesus õpetas, need, kes Teda armastavad, peavad kinni Tema käskudest. Nad on kuulekad, nagu õpetas täna hommikul president Thomas S. Monson. Kristuse järgimine pole põgus või ajutine harjumus, vaid korrapärane pühendumine ja elustiil kõikidel aegadel ja kõigis paigus. Päästja õpetas seda põhimõtet ja kuidas meile seda meenutada ja seeläbi meid tugevdada, kui seadis sisse sakramenditalituse (armulaua, nagu teised seda kutsuvad). Kaasaja ilmutustest teame, et Ta käskis oma järgijatel võtta Tema meeldetuletuse sümboleid (vt pühakirjajuht, JST – Mt 26:22, 24; JST – Mk 14:21–24). Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed järgivad seda käsku, käies iga nädal jumalateenistusel, kus võtame leiba ja vett ning teeme lepingu, et peame Teda alati meeles ja peame Tema käske.
Jeesus õpetas, et inimesel „tuleks [alati] palvetada” (Lk 18:1). Ta oli meile ka eeskujuks nagu siis, kui Ta enne oma kaheteist apostli kutsumist „läks .. palvetama ja viibis kogu öö Jumala palumises” (Lk 6:12). Sarnaselt teistele kristlastele, me palvetame kõigil oma jumalateenistustel. Me palvetame ka, et saada juhatust ja õpetame, et peaksime tegema sageli isiklikke palveid ning iga päev perega põlvili palvetama. Nagu Jeesus, palvetame me Taevase Isa poole ja teeme seda Jeesuse Kristuse pühal nimel.
Päästja kutsus kaksteist apostlit oma Kirikusse appi ning andis neile võtmed ja volituse Tema töö jätkamiseks pärast Tema surma (vt Mt 16:18–19; Mk 3:14–15, 6:7; Lk 6:13). Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik kui taastatud Jeesuse Kristuse Kirik järgib seda eeskuju oma ülesehituselt ning võtmete ja volituse andmisega apostlitele.
Mõned, keda Jeesus kutsus Teda järgima, ei vastanud kohe, vaid palusid ajapikendust, et oma pereasjad korda ajada. Jeesus vastas: „Ükski, kes paneb oma käe adra külge ja vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!” (Lk 9:62) Paljud viimse aja pühad elavad Jeesuse õpetatud eelistuste järgi. See käib tuhandete eakate abielupaaride ja teiste kohta, kes on lahkunud oma laste ja lastelaste juurest, et täita misjonäridena ülesandeid, milleks neid on kutsutud.
Jeesus õpetas, et Jumal lõi mehe ja naise ning et mees peaks jätma maha oma vanemad ja hoidma oma naise poole (vt Mk 10:6–8). Meie pühendumine sellele õpetusele on üldtuntud.
Tuttavas tähendamissõnas kadunud lambast õpetas Jeesus, et me peaksime minema välja, et otsida karjast igaüht, kes on ära eksinud (vt Mt 18:11–14; Lk 15:3–7). Nagu teame, on president Thomas S. Monson oma meeldejäävate näidete ja õpetustega sageli rõhutanud vajadust päästa meid ümbritsevaid mehi ja naisi.4
Me järgime meie Päästja erakordset eeskuju ja südamlikke õpetusi armastuse tähtsusest meie püüetes päästa ja teenida. „Armasta oma ligimest nagu iseennast” (Mt 22:39). Ta käskis meil armastada isegi meie vaenlasi (vt Lk 6:27–28). Ja suurtes õpetustes oma sureliku teenimise lõpus ütles Ta:
„Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud.
Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Jh 13:34–35)
Ühe osana teiste armastamisest õpetas Jeesus, et kui keegi on olnud meie vastu ülekohtune, siis peaksime neile andestama (vt Mt 18:21–35; Mk 11:25–26; Lk 6:37). Kuigi paljud on selle raske õpetusega hädas, teame me kõik inspireerivaid näiteid viimse aja pühadest, kes on armastavalt andestanud, isegi kõige tõsisema ülekohtu. Näiteks andestas Chris Williams, toetudes oma usule Jeesusesse Kristusesse, purjus autojuhile, kelle süül hukkusid tema naine ja kaks nende last. Kõigest kaks päeva pärast tragöödiat, olles veel sügavas leinas, ütles see andestav mees, kes tol ajal teenis piiskopina: „Kristuse järgijana polnud mul teist valikut.”5
Enamik kristlasi annetab Jeesuse õpetusi järgides vaestele ja puudusekannatajatele (vt Mt 25:31–46; Mk 14:7). Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik ja selle liikmed on selle Päästja õpetuse järgimises ületamatud. Meie liikmed annetavad heldelt heategevuseks, teenivad vabatahtlikena ja teevad vaeste ja puudusekannatajate tarbeks muid annetusi. Lisaks sellele paastuvad meie liikmed iga kuu kahe toidukorra jooksul ja annetavad vähemalt nende kahe toidukorra maksumusele vastava summa paastuannetuseks, mida meie piiskopid ja koguduste juhatajad kasutavad selleks, et aidata meie puuduses olevaid liikmeid. Meie paastumine selleks, et aidata näljaseid, on ligimest armastav tegu, ja kui seda tehakse heade kavatsustega, saab sellest vaimne pidusöök.
Vähem teatakse meie Kiriku ülemaailmsest humanitaarabist. Kasutades fonde, kuhu on annetanud meie helded liikmed, saadab Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik toiduaineid, rõivaid ja muud eluks hädavajalikku, et leevendada täiskasvanute ja laste kannatusi üle kogu maailma. Seda humanitaarabi, mille väärtus oli möödunud aastakümnendil kokku sadu miljoneid dollareid, antakse hoolimata usundist, rassist või rahvusest.
Pärast 2011. aastal Jaapanis toimunud maavärinat ja tsunamit ulatusid meie laialdased abistamispüüded rahas ja abisaadetistes 13 miljoni dollarini. Lisaks teenisid enam kui 31 000 Kiriku vabatahtlikku üle 600 000 töötunni. Meie humanitaarabi Ameerika Ühendriikide idaosa laastanud orkaan Sandy ohvritele sisaldas erinevaid suuri annetusi, lisaks tehti peaaegu 300 tuhat tundi koristustööd, milles osales umbes 28 000 Kiriku liiget. Paljude muude abiandmiste seas saatsime eelmisel aastal Aafrikasse Tšaadi põgenikele enam kui 136 000 kilo rõivaid ja kingi. Viimase veerandsajandi jooksul oleme abistanud ligi 30 miljonit inimest 179 riigis.6 Tõepoolest, inimesed, keda kutsutakse mormoonideks, teavad, kuidas aidata vaeseid ja puudusekannatajaid.
Oma viimases õpetuses Piiblis juhatas meie Päästja oma järgijaid viima Tema õpetused iga rahvuse ja inimeseni. Taastamise algusest peale on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik püüdnud seda õpetust järgida. Isegi siis, kui olime vaene ja raskustes olev uus Kirik, millel oli kõigest mõni tuhat liiget, saatsid meie tolleaegsed juhid misjonäre üle ookeanide nii itta kui läände. Rahvana oleme jätkanud kristliku sõnumi õpetamist kuni tänapäevani, mil meie ainulaadses misjonitöö programmis osaleb üle 60 000 põhimisjonäri, lisaks veel tuhanded, kes teenivad osalise ajaga. Meil on misjonärid üle maailma rohkem kui 150 riigis ja territooriumil.
Jeesus õpetas oma suurepärase mäejutluse lõpus: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik” (Mt 5:48). Selle õpetuse ja meie Päästja järgimise eesmärgiks on tulla Isa juurde, kelle kohta ütleb meie Päästja „[minu] Isa ja teie Isa .. ja [minu] Jumal ja teie Jumal” (Jh 20:17).
Tänu kaasaja ilmutustele, mis on ainuomased taastatud evangeeliumile, teame, et käsk püüelda täiuslikkuse poole on osa Isa päästmisplaanist Tema laste jaoks. Selle plaani järgi oleme kõik meie taevaste vanemate pärijad. „Me oleme Jumala lapsed,” õpetas apostel Paulus, „kui me aga oleme lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui ka Kristuse kaaspärijad” (Rm 8:16–17). Nagu meile öeldakse Uues Testamendis, tähendab see, et me oleme „igavese elu pärija[d]” (Tt 3:7) ja kui me tuleme Isa juurde, siis me pärime kõik (vt Ilm 21:7) – kõik, mis Tal on. Meie surelik mõistus suudab seda käsitlust vaevu haarata. Kuid vähemalt võime mõista, et selline ülim saatus saab meile osaks üksnes siis, kui järgime meie Päästjat Jeesust Kristust, kes õpetas, et „ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu” (Jh 14:6). Me püüame Teda järgida ja saada rohkem Tema sarnaseks, nii surelikus elus kui ka pärast seda. Nii laulame meie kirikulaulu „Come, Follow Me” (Järgnege mulle) viimastes salmides:
Kas aitab ainult teadmisest?
Ta käsu maa peal täitmisest?
Käsud, mis saame siin maa peal,
neid täidame ka üleval.
Me troonid, riigid pärime,
hiilguses, õnnes elame,
kui kogu aeg ja iga tund
meeles Ta sõnad „Järgi mind!”.7
Ma tunnistan meie Päästjast Jeesusest Kristusest, kelle õpetusi ja eeskuju me püüame järgida. Ta kutsub meid kõiki, kes me oleme vaevatud ja koormatud, tulema Tema juurde, Temalt õppima, Teda järgima ja seega leidma rahu oma hingele (vt Mt 4:19; 11:28). Ma tunnistan Tema sõnumi tõesusest ja Tema taastatud Kiriku jumalikust missioonist ja volitusest. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.