Kaitske tõde
Ülemaailmne pühalik koosolek noortele täiskasvanutele
Pühapäev, 21. mai 2023. a.
President Dallin H. Oaks: Suur tänu selle ilusa muusika eest! Ja suur tänu teile, volinik Gilbert, selle kena sissejuhatuse eest!
Kallid noored täiskasvanud ja teie seas ka peagi kooli lõpetavad gümnaasiumiõpilased, me oleme õde Oaksiga põnevil, et saame väljendada teile oma armastust ning teile sel tähtsal pühalikul koosolekul kõneleda. Praegune aeg on meie kõigi jaoks pingeline, kuid Jeesuse Kristuse evangeelium annab meile küllaldaselt võimalusi julged olla. Jumal on kutsunud meid oma prohveti kaudu üles vastuseisule vaatamata vastu pidama ning Jeesuse Kristuse õpetused piiritlevad raja, millel võidukalt oma jumaliku saatuse, igavese elu poole liikuda.
I.
Kõneledes teie sarnasele kuulajaskonnale, andis president Russell M. Nelson järgmise tähtsa juhise: „Kuna maailm on muutumas üha ilmalikumaks ja vaimsus kahaneb, peaks teie areng olema üha vaimsem ja ilmalikkus peaks kahanema. Püüdke seista põhimõtete, mitte populaarsuse eest.”
Seejärel esitas ta selle üleskutse, mille oleme võtnud meie pühaliku koosoleku pealkirjaks: „Teadke tõde ja kaitske seda, ka siis, kui see tõde pole poliitiliselt populaarne.”1
Meie eesmärk surelikus elus ja rada, mida võidukana järgida, on toodud välja päästmisplaanis ja hiljem ka teadaandes, mis kannab pealkirja „Perekond: läkitus maailmale”. Mõelge, milline väljavaade avaneb meile järgmises president Nelsoni väärt kokkuvõttes:
„Elu pole ühevaatuseline näitemäng. Surelikkusele eelneb tõepoolest ajajärk. Ja tõesti, ka pärast surma on elu. Surelikkusele eelnev ja surelik osa on vaid prelüüdiks surelikkusele järgnevale elule. Prohvetitele ilmutatud teadmised kolmest auhiilguse astmest annavad meile vilksamisi aimu meie surmajärgsest potentsiaalist. Igavene elu on hiilgav ja igati otsingut väärt.”2
Viimse aja pühadena on meid õnnistatud nüüdisaja ilmutusega, mis võimaldab meil paremini mõista selle sureliku elu eesmärki. Nagu president Nelson ütles, ei vaata me surelikku elu kui ühevaatuselist näitemängu. Meie jaoks on meie igavene rännak vähemalt kolmevaatuseline. Esimene vaatus on meie surelikkusele eelnenud elu. Sellele järgneb teise vaatusena meie praegune surelik elu. Meie elu pärast surma on kolmas vaatus. Viimane vaatus hõlmab kõikide sõnasõnalist ülestõusmist, kes on kunagi elanud, ning samuti viimast kohtumõistmist, mil meid määratakse hiilguse kuningriiki, mida me oma tegude, otsuste ja soovide tõttu väärime.
Jeesuse Kristuse taastatud evangeelium annab meile ainulaadse ligipääsu päästmisplaani puudutavale tõele, mille armastav Taevane Isa oma lastele loonud on.
Meie maapease elu ehk teise vaatuse eesmärk on kasvada oma saatuse ehk igavese elu suunas. Me kasvame sel moel, kui saame jagu kõigis asjades olevast vastandlikkusest, millest räägitakse Mormoni Raamatus, mis hõlmab ka paljusid kiusatusi Jumala käske rikkuda. Kiusatusega silmitsi seismine ja selle võitmine ning Jumalaga lähedasemaks saamine õigete valikute ja valedest valikutest meele parandamise kaudu aitab meil kasvada igavikuliselt, mis on Jumala laste sureliku elu eesmärk.
Meid, kellel on Püha Vaimu and ja keda valgustab nüüdisaja ilmutus, õnnistatakse paljude kaemustega. Näiteks lubatakse Mormoni Raamatus, et need, kes usinalt otsivad, „leia[vad]; ja Jumala saladused avatakse neile Püha Vaimu väel”.3 Ma palvetan, et kõik, keda ma armastan – mis hõlmab kõiki Jumala lapsi mu hääleulatuses –, võtavad kuulda kutset tõde leida ja teada saada.
II.
Esimene tõde puudutab abielu. Abielu on sureliku elu ja sellele järgneva eesmärgis kesksel kohal. Me oleme armastava Taevase Isa lapsed. Ta andis meile meid luues võime järgida Tema käsku ning paljuneda ja maa täita. See loomise vägi on üks hinnalisemaid ande, mille me surelikus elus saame. Kuid selle anni juures on kesksel kohal kõlbelise puhtuse seadus ehk käsk, et me väljendaksime oma paljunemise väge üksnes mehe ja naise vahel sõlmitud abielusuhtes. Sellel käsul on keskne koht Jeesuse Kristuse evangeeliumis. See tõsiasi selgitab, miks meil on teistsugused väärtused ja miks me ei käitu osalt nii, nagu näib paljude meie ümber olijate seas tavaline.
Üks näide selle kohta on see, kuidas me defineerime abielu ja kuidas me suhtume abiellu endasse. Jeesuse Kristuse Kiriku juhtidele teevad erilist muret hiljutised muudatused abielu olemuse ja kestvuse osas Ameerika Ühendriikides. See hõlmab ka Ameerika Ühendriikide kodanike, teiste seas ka osa vääriliste noorte viimse aja pühadest meeste ja naiste kalduvust abielu edasi lükata. Vaatame selle kalduvuse näitlikustamiseks kahte abielu kajastavat diagrammi. Olgugi et need numbrid puudutavad Ameerika Ühendriike, sümboliseerivad need üleilmset probleemi.
Esimesel diagrammil on näha nende Ameerika Ühendriikide kodanike protsendi märkimisväärne alanemine, kes on kunagi abielus olnud. Viimase 30 aasta jooksul on see protsendimäär nii meeste kui ka naiste puhul kaheksa kuni üheksa protsenti alanenud. Abielu on Ameerika Ühendriikides selgesti languses.
Sel teisel diagrammil on näha abiellumisea tõus noorte viimse aja pühade seas. Siin on kujutatud viimse aja pühadest meeste ja naiste keskmist vanust nende esimese abielu sõlmimisel. See näitab nii meeste kui ka naiste puhul umbes viieaastast vanuse tõusu.4
Mõelge sellele, millest noortest täiskasvanutest viimse aja pühad ilma jäävad, kui nad tahtlikult oma abielu märkimisväärseks perioodiks edasi lükkavad: nad kaotavad hulga võimalusi ja nende õnnistused viibivad. See tähendab ka viivitusi olulises enesearengus, mis leiab aset abikaasadevahelises suhtes, selliste omaduste arendamises nagu eneseohverdus ja alandlikkus. See tähendab vähem koostöövõimalusi, et Jumala kuningriiki ehitada. Ja mis kõige tähtsam, see tähendab, et sünnib vähem lapsi, kes kasvavad evangeeliumi õnnistustega. Te teate seda kõike ja peate teadma ka seda, et teie juhid teavad, et paljud meie vallalised ei abiellu varem põhjustel, mis pole nende kontrolli all. Ma peatun sel teemal rohkem hiljem.
Kristen, palun lisa, mida sa selle kohta mõtled.
Õde Kristen M. Oaks: Olgu. Tegelikult on abielu kingitus. Abielu ei anna meile ainuüksi võimalust lapsi saada, vaid see annab meile võimaluse ja ajendi teineteisega koos arengurada alustada. Vaid mõnel muul viisil võime samamoodi ohverdama ja teenima õppida.
Vallalisena otsisin alati teenimisvõimalusi. Nüüd, iga õhtusöögi ajal, istub mu teenimisprojekt vahetult minu vastas. Ma õpin oma abikaasat paremini armastama ja aitama, mul on sõber, kellega naerda ja nutta. Minul on eestkostja, õpetaja ja ergutaja, kes omalt poolt mind aitab. Abielu on võimalus õppida suhtlema ja nägema asju teisest vaatenurgast. Ma soovin, et teaksite, et elu muutub paremaks, kui meie abielu on ühenduses millegi suuremaga kui me ise ja lähemal Päästjale. Ja me soovime seda teile kõigile.
Muusikalist „Hüljatud” pärineb repliik: „Teist inimest armastada tähendab näha Jumala palet.”5 See leiab kõige paremini aset abielus.
President Oaks: Ilmalikus mõttes on lastesaamise edasilükkamine – lausa nende alaväärtustamine – ilmne trendis, millest raporteeriti äsja hinnatud riikliku küsitluse tulemusena, millest nähtub, et laste saamise tähtsus on langenud täiskasvanute seas viimase 25 aasta jooksul 66 protsendilt 33 protsendile.6
Me mõtlesime Kristeniga, kuidas selline riiklik laste tähtsuse alavääristamine mõjub taastatud Kirikule, kui Kristeni õde rääkis, mida ta väike pojapoeg oli öelnud. Kui nad lugesid koos ajakirja Sõbrake ja vaatasid Jeesuse pilti, juurdles ta, miks Päästja lapsi enda juurde kutsus. Nelja-aastane Anders andis sellele vastuseks järgmise inspireeritud selgituse: „Kas sa ei mõista? Jeesus armastab lapsi.”
Pidage vaid meeles, et armastaval Taevasel Isal on oma noorte täiskasvanute jaoks plaan ning selle plaani juurde kuuluvad abielu ja lapsed.
Me tahame nüüd jagada teiega lihtsalt nalja pärast, mida me õpetasime kunagi kohtamas käimise ja teineteisega aja veetmise kohta. Siin on video sellest, mida ma ütlesin 2005. aastal, mil vanimad noored täiskasvanud, kes on täna meiega, olid kõigest 12-aastased, ja ülejäänud teist olid vaid lapsed või polnud isegi veel sündinud.
Kirik on andnud aastaid oma noortele nõu mitte minna kohtama enne 16-aastaseks saamist. Võib-olla on osa noori täiskasvanuid, eriti mehed, selle aruka nõuandega liiale läinud ja otsustanud, et nad ei lähe kohtama enne 26. või ehk isegi enne 36. eluaastat. Ma kutsun teid endaga ajas tagasi minema ja seda 2005. aastast pärit videot vaatama.
President Oaks [video]: „Mehed, kui te olete misjonilt naasnud ja järgite ikka veel poistele ja tüdrukutele mõeldud mudeleid, mille järgimiseks teile anti nõu, kui te olite 15-aastased, siis nüüd on teil aeg suureks saada. Võtke julgus kokku ja otsige keegi, kellega paari heita. Kohtuge eri viisil erinevate noorte naistega, ja kui te jõuate selles faasis hea väljavaateni, siis hakake teineteisega tõsisemalt tutvuma. Aeg on abielluda. Sellised on Issanda kavatsused seoses oma noortest täiskasvanutest poegade ja tütardega. Algatus on meeste käes ja nad peaksid sellega midagi ette võtma. Kui te ei tea, mida kohtamas käimine tähendab, on teil ehk abi järgmisest definitsioonist. Kuulsin seda oma 18-aastastelt lapselapselt. Kohtamas käimine peab läbima kolm testi. See peab olema 1) ette planeeritud, 2) makstud ja 3) paaris. ‥
Mu vallalised noored sõbrad! Me anname teile nõu suunata vastassooga läbikäimist kohtingute suunas, millest võiks küpseda abielu. Et selline lävimine poleks pelgalt aja veetmise viis, millest võiks küpseda üksnes midagi meeskonnaspordi, nt puutejalgpalli sarnast. Abielu pole rühmategevus – vähemalt mitte enne parajal arvul laste sündimist.”7
[video lõpp]
Õed, tundub, et need vallalistele meestele antud juhised meeldisid teile. Kristenil on nüüd mõned sõnad vallalistele naistele.
Õde Oaks: President Oaks, see video kohtamas käimisest on tõesti aegunud, kuid põhimõte ei muutu – abielule eelneb ikka veel kohtamas käimine.
Kuna mina abiellusin 53-aastasena, tean ma, mis tunne on väärilist kaaslast oodata, ning tean ka igatsust, südamevalu ja patja nutetud pisaraid, mis sellega kaasnesid. Kuid ma võin tunnistada Issanda armastusest vaprate õdede vastu, kes avastavad end ootamas, kuna ma olen seda tundnud. Ja tunnen kaasa ka ustavatele vendadele, kes seda samuti soovivad. See on tõesti raske. Nii kohtamas käimine kui üksi olemine võivad olla närvesöövad.
Kui tundus, et minu usk ja tulevik pandi proovile – kui ma mõtlesin, miks elu nii raske tundus, kui andsin endast parima, et elada evangeeliumi järgi –, tundsin vahel, et ma olin vist midagi valesti teinud. Ma ei teinud midagi valesti.
Nagu õde Michelle D. Craig on öelnud: „Katsumused ei tähenda, et plaan läheb nurja.” Areng kuulub plaani juurde ja on mõeldud selleks, et aidata meil otsida Jumalat. Õde Craig lisas: „Taevane Isa on rohkem huvitatud [teie] arengust Jeesuse Kristuse jüngrina, kui [te] mugavusest.”8
„Kui te avastate end kella vaadates ootamas, et sobilik abielupartner välja ilmuks, siis lõpetage ootamine ja hakake valmistuma. Valmistage ennast eluks ette – hariduse, kogemuste ja planeerimise kaudu. Ärge oodake, et õnn teile sülle kukub. Otsige teenimis- ja õpivõimalusi. Ja mis kõige tähtsam, usaldage Issandat, „hüüdes Issanda nime iga päev ja seistes kindlana usus sellesse, mis peab tulema”.9 Ma luban, et seda tehes saabub õnn.
President Oaks: Kristen on andnud teile, õed, veidi väärt nõu. Tema nõuanne pole aegunud. Tegelikult pole ka minu nõuanne vallalistele meestele aegunud. Jeesuse Kristuse Kiriku juhid muretsevad abielu pärast täpselt sama palju, nagu me muretsesime 20 aastat tagasi. Me oleme mures ka kodude nappuse pärast, mida noored abiellunud saavad endale lubada, ja tudengivõla summade suurenemise pärast.
Nagu te, noored täiskasvanud, liigagi hästi teate, pole te selle olukorra põhjustajad, vaid olete selle ohvrid. Mida teha? Jätkake usus ja andke endast parim olukorras, kus eluasemeturg teid nii väga ei soosi, nagu see soosis mind ja teie vanavanemaid meie algusaastatel. Ja eelkõige töötage selle nimel, et vähendada tudengivõlga.
Jumala plaan võimaldab meile kõike, kuid mitte sellises järjestuses, nagu maailm näib ette kirjutavat. Me soovime teid aidata ning meenutame teile seetõttu Jumala plaani ja oma eelkäijate väärt eeskuju. Meie algusaegade teerajajad jätsid maha kodu ja vara, et tuua oma pered vaimselt turvalisse asupaika Põhja-Ameerika lääneosa mäestikus. Nüüdisajal õhutame teid, et te ei jätaks vaimset turvatunnet ja perekonda materiaalse vara nimel.
III.
Nüüd käsitlen mõningaid küsimusi, mis puudutavad ka armastatud keskkooliõpilasi meie kuulajaskonnas.
Teie eakaaslasi vaevab kogu riigis ärevus, nad pole kaitstud uimastite eest, on sõltuvuses sotsiaalmeediast ja rekordiline arv neist soovib nõustamist. See avaldab mõju ka teile, kuid teie puhul on head uudised kaalukamad.
Te teate, et te olete Jumala lapsed, jumalikku päritolu. Jumal armastab teid. Ta on vägev mentor ja Ta on lubanud teid aidata, kui te vaid otsite Teda nii, nagu Ta on õpetanud. Kinnistage oma mõtteis ja isiklikes eelistustes vägev tõde, et te olete Jumala armastatud laps. Tema armastus õnnistab teid eneseaustuse, jõu ja motivatsiooniga astuda vastu kõikidele probleemidele, millega te elus silmitsi seisate. Ja ärge iial unustage, et Ta teenijad armastavad teid. Meie armastame teid.
Ma sain just hinnalise kirja ühelt 16-aastaselt tüdrukult, kes elab osariigis, kus meil pole palju liikmeid. Ma nimetan teda Amyks. Tema kiri on tähtis, kuna ta räägib tunnetest, mis on kogu Kirikus noorte seas üldlevinud. Amy pikk kiri sisaldab järgmisi osi. Ma olen palunud ühel teie eakaaslasel ta sõnad ette lugeda.
Amy: „Mulle tundub, et ma saan vahel Kirikust vastuolulisi ja segaseid sõnumeid. Ma näen igapäevaelus, kuidas Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed käituvad sotsiaalmeedias, otsekui see evangeelium ei ole nende oma. ‥ Mul on tunne, nagu ma olen ainuke noor naine oma koguduses, kes näeb, mis selles maailmas valesti on. ‥ Ma tõesti ei mõista, miks nii paljud noored meie Kirikus ei näe selles mingit probleemi, et inimesed üle päeva sugu vahetavad, samas soost inimestega kohtamas käivad või end sootuna identifitseerivad. ‥
Minult küsitakse koguduse- või vaiaüritustel mu sooga seotud asesõna ja koolis palutakse mul tantsida tüdrukuga, kes peab end poisiks. Ma tean, et me peaksime armastama kõiki ja olema nende vastu lugupidavad ja ma alati teengi seda. Ma [lihtsalt] tunnen, et on mindud üle piiri. ‥ Ma soovin, et Kiriku juhid sellest probleemist rohkem kõneleksid.”10
President Oaks: See kiri on noorelt naiselt, kes on umbes sama vana kui selle kuulajaskonna seas olevad gümnaasiumilõpetajad. Miks tema kiri mind nii sügavalt puudutab? Ta tahab teha õigesti, kuid tunneb, et teda ümbritsevad väärtused ja käitumine, mis on tema arvates valed, ja ta lihtsalt ei tea, mida selles osas ette võtta. Ta tahab seista tõe eest, kuid ei tea, kuidas teha seda armastusega. Ensigni Kolledžis noortele täiskasvanutele peetud pühalikul koosolekul selgitasime vanem Clark G. Gilbertiga seda armastavalt kindlaks jäämise väljakutset, samas ikka tõde kuulutades. Me saame teisi ikkagi armastada ja ühisosa leida, minemata meile teada olevate tõdede osas kompromissile.11
Amy kirjutab oma kirjas Kiriku sõpradest, kellele valmistab nende sugu segadust, millist seisundit kutsutakse sooliseks düsfooriaks. Selline segadus võib esineda kellegi elus eri aegadel eri kujul. Inimesed ja pereliikmed, keda see mõjutab, peaksid vaatama seega seda pikemas perspektiivis ning püüdma toetuda ja käituda vastavalt igavikulistele põhimõtetele. Olen sellel teemal mõnda aega mõtisklenud. Armastusest nende vastu, kes sellistel teemadel muretsevad, on Vaim mõjutanud mind kasutama seda võimalust, et rõhutada hinnalisi tõdesid, mida Jeesuse Kristuse evangeelium ilmutab, et meid sellise segaduse puhul aidata.
Noored mehed ja naised, teie Kiriku, seminari ning instituudi juhtidel ja õpetajatel ning teie vanematel on kohustus ja inspiratsioon õpetada teile Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi tõdesid. Teil on hinnaline trükis „Sulle, noor”, mille aluseks on sellised põhimõtted nagu meie Taevase Isa päästmisplaan, Jeesuse Kristuse lepitus ja lepingud, mille sõlmisime, kui meid ristiti, ja mida me uuendame igal hingamispäeval, kui võtame sakramenti. Selle alguslehekülgedel on kirjas lubadus: „Nende tõdede abil saad teha inspireeritud valikuid, mis õnnistavad sind praegu ja kogu igaviku jooksul.”12
Kui Jeesuselt küsiti, missugune käsk on suur, esitas Ta kaks. Esimene oli armastada Jumalat, mida teeme, kui me Ta käske peame. Teine oli armastada oma ligimest.13 Me peame tegema mõlemat ja see pole kerge. Paljud meist kalduvad pöörama vähem tähelepanu oma ligimese armastamisele ja rõhutavad liigselt seaduse (käskude) pidamist. Mina kaldun kindlasti seda tegema oma juriidilise hariduse tõttu. Lõppude lõpuks on Jumala armastamine ja Jumalale Ta käske pidades armastuse näitamine esimene ja suur käsk. Ja loomulikult on meil kergem ennast ja teisi selle põhjal hinnata, kas me kuuletume seadusele või mitte. Kuid meil kõigil on ülitähtis pidada ka teist käsku, mis on „selle sarnane”,14 armastada oma ligimest, nagu Jeesus meid armastab.15
Minu lemmikuks jumalikuks näiteks nende kahe suure käsu kombineerimisest ja pidamisest on see, mida tegi Päästja, kui Ta selle teemaga kokku puutus. Johannese raamatu kaheksandas peatükis on kirjas, kuidas rühm kirjatundjaid ja varisere tõid ühe naise Jeesuse ette, et Ta tema üle kohut mõistaks. Nende ajendiks oli Päästja vahele võtta, et Ta läheks vastuollu kas Moosese seaduse või siis Rooma seadusega, mis surmanuhtlust ei võimaldanud, kuid mida Moosese seadus sarnases olukorras ette nägi. Kuid meie jaoks on see näide nüüdisajal väärt selle poolest, kuidas Jeesus seda lõksu vältis ja andis vägeva õppetunni, kuidas mõlemat neist kahest suurest käsust rakendada.
Kõigepealt tegi Jeesus tõhusalt relvituks need, kes soovisid seadust kohe rakendada. Selleks sundis Ta neid iseenda sisse vaatama. „Kes teie seast on patuta,” ütles Ta, „see olgu esimene tema peale kivi viskama.”16 Kui häbistatud rahvamass lahkus, rakendas Päästja armastuse väge. Ta keeldus halastavalt naist süüdi mõistmast ja see armastav tegu tõstis selle naise uude ellu. Seaduse rakendamine ootas ees hiljem, kui mõisteti kohut kogu selle naise elu ja ka meeleparanduse üle. Kui sel varasemal korral näitas Päästja armastust ja halastust, kui Ta ei mõistnud hukka ning kinnitas siis seadust, üteldes „mine ja ära tee enam pattu”.17
Vajadus kombineerida ja rakendada nii seadust kui ka armastust inspireeritud ajastusega pole kuhugi kadunud. Vanem Christofferson on tuletanud meile meelde: „Esimese käsu esikohale seadmine ei vähenda meie võimet pidada teist käsku. Vastupidi, see võimendab ja tugevdab seda. ‥ Meie armastus Jumala vastu tõstab meie võimet armastada teisi täielikumalt ja täiuslikumalt, kuna me oleme Jumala laste eest hoolitsemisel sisuliselt Tema partnerid.”18
Mõtisklege kahe järgmise mõtteavalduse üle. Üks pärineb kelleltki, kes hiljuti BYUs kõneles, ja teine pärineb ühest varasemast üldjuhi kõnest.
„Kogu päästmisplaani tegevus, mis kulmineerus Issanda Jeesuse Kristuse suure lepitusohvriga, peaks võimaldama meil saada armastavateks olenditeks nii sügavalt, kui teistega saab ühendust tunda. ‥
See õpetab meile, et käsud ja kogu prohvetlik juhatus, sealhulgas perekonna läkituse hinnalised tõed, peaksid juhatama meid Jumala teeradadel nii, et meist võiksid saada armastavad olendid.”19
Ja nüüd see teine kõne:
„Püüdes olla meelepärane ennekõike teistele ja alles siis Jumalale, vahetatakse omavahel ära kaks suurt käsku. Sedasi unustame, kummale poole vaadata. Ometi oleme kõik selles eksinud, kuna oleme kartnud teisi inimesi. ‥
Päästja, meie suur Eeskuju, seisis alati näoga Isa poole. Ta armastas ja teenis teisi, kuid ütles: „Mina ei võta vastu austust inimestelt.” (Jh 5:41) Ta tahtis, et need, keda Ta õpetas, Teda järgiksid, kuid Ta ei püüdnud neile meeldida.”20
Mõlemad need armastuse ja seaduse kirjeldused on tõelised juhised selle kohta, mida Jumal on meil teha käskinud. Ma olen ka varem viidanud meie jätkuvale püüdlusele seda armastuse ja seaduse kaksikkäsku tasakaalustada,21 kuid usun nüüd, et seda eesmärki on parem väljendada kui püüet elada kummagi käsu järgi täielikumalt. Igaüks, kes ei kohtle soolise identiteediga seotud väljakutseid kogevaid inimesi armastusega ja väärikalt, pole joondunud esimese ja teise suure käsu õpetustega. Seega on meil vaja Jumala seadusest rääkides mäletada, et Jumal on ikka ja jälle ilmutanud, et Ta lõi mehe ja naise.22 Ja oma ligimese armastamise kohustusest rääkides on meil vaja mäletada, et Jumal on käskinud meil armastada ka neid, kes ei pea kõiki käske.
Kui teil, teie pereliikmel või sõbral on raskusi identiteediga seotud segaduse osas, siis ma õhutan teid rakendama nii evangeeliumi seadust kui ka meie Päästja ja Lunastaja armastust ja halastust, kes teid aitab ja juhatab, kui te kannatlikult Tema radadel käite. Jeesus Kristus, kes oli enda sõnul „maailma valgus”,23 õpetab meile, millist rada meil on vaja järgida, et Taevase Isa valituimad õnnistused võiksid tõeks saada. Ta õpetab meid pühakirjade, oma prohvetite ja isikliku ilmutuse kaudu. Ta armastab meid ja juhatab meid, kui püüame järgida seda, kuhu Ta meid juhib.
IV.
Sellega seotud ja veelgi tuttavam probleem on romantiline veetlus samast soost inimeste vastu. Muidugi pole sellised tunded patud, kui nende ajel ei tegutseta. Aga kuidas me selliste tunnetega endas või teistes toime tuleme?
Minu esimene nõuanne on pidada meeles, et ükskõik kui erilised me ise Taevaisa mitmekesises loomingus ka pole, armastab Ta meid kõiki ja Tema täiuslikus õnneplaanis on koht kõigi jaoks. Me näitame Talle oma armastust, kui peame Ta käske, sealhulgas ka käsku Ta lapsi armastada.
Selliseid tundeid kogedes peaksid inimesed ja pereliikmed sildistamisega ettevaatlikud olema. President Russell M. Nelson kõneles sellest möödunud aastal üleilmsel pühalikul koosolekul. Ta õpetas, et sildistamine on universaalselt piirav, kuna see lahutab ja piirab seda, kuidas inimesed iseendast ja üksteisest mõtlevad. Seetõttu õpetas ta, „et ükski identiteet ei peaks kõrvale tõrjuma või asendama kolme püsinimetust „Jumala laps”, „lepingulaps” ja „Jeesuse Kristuse jünger” ega neile nimetustele eelnema”. Seejärel ta hoiatas:
„Kõik identiteedid, mis pole nende kolme põhinimetusega ühilduvad, veavad teid lõpuks alt. Muud sildid valmistavad teile aja jooksul pettumust, kuna neil pole väge juhatada teid igavese elu poole Jumala selestilises kuningriigis.”24
Millel on vägi meid igavese elu ja selestilise kuningriigi poole juhatada on meie sõlmitud lepingutel. Taas õpetas president Nelson meile alles möödunud aastal:
„Kui sina ja mina oleme Jumalaga lepingu sõlminud, muutub meie suhe Temaga lähedasemaks, kui see oli enne lepingut. Nüüd me oleme kokku seotud. Kuna meie leping on Jumalaga, siis ei väsi Ta kunagi püüetest meid aidata ja me ei ammenda kunagi Tema armulikku kannatlikkust meie suhtes. Meil kõigil on Jumala südames eriline koht.”25
Seejärel meenutas president Nelson meile taas vaid mõned kuud tagasi, et „lepingute ‥ pidamine teeb elu tegelikult lihtsamaks! Igal inimesel, kes ‥ lepinguid sõlmib ‥, on suurem ligipääs Jeesuse Kristuse väele.”26
Lepingute pidamisega kaasnevat väge suurendab veelgi meie Päästja imeline õpetus, et me peaksime olema keset sureliku elu väljakutseid rõõmsad ja „julged”.27
Vanem Jeffrey R. Holland meenutas meile mõne kuu taguses üleilmses pöördumises, et Jeesus tõi selle õpetuse kuuldavale oma ristilöömise eelõhtul. Kuidas võis Ta rääkida rõõmust ja julgusest keset kogu seda ahastust, millega Ta silmitsi seisis? Vanem Holland selgitas:
„Isegi selles saatuslikus õhkkonnas, mis pidi valitsema viimsel õhtusöömaajal, ‥ tuleta[s] Kristus oma jüngritele meelde põhjust ja nende kohustust olla julged (Jh 16:33) ja rõõmsad. ‥
Kindlasti tulenevad Tema usk, Tema lootus ja ligimesearmastus tol hetkel sellest, et Ta teab selle loo lõppu. Ta teab, et õiglus võidab, kui lõpparvestus tehtud saab. Ta teab, et valgus võidab alati ja igavesti ja igavesti ja igavesti pimeduse.”28
Kristen, kas sa tahaksid öelda sellele armsale rühmale midagi lõpetuseks?
Õde Oaks: Kõik, mida me oleme siin öelnud, võib tuua meie ellu õnnistusi. Igaüks meist teab seda lugu, kui mürgised maod kõrbes Iisraeli lapsi salvasid. Aga täna õhtul on see ka teie lugu. Mooses valmistas ridva, mis sümboliseeris meie Päästjat Jeesust Kristust. Seejärel kutsus Mooses kõiki üles vaatama ja nad said terveks oma haavadest.
Täna õhtul salvatakse meid iisraellaste sarnaselt paljude tõekspidamiste pärast, mida me pühaks peame. Ka mina palun teil tõsta oma pilk Jumala poole ja elada. Vaadake täna õhtul kõneldud sõnu, meie prohveti sõnu, pühakirju, päästmisplaani ja oma patriarhaalset õnnistust. Palvetage ja Issand on teiega. See ei tähenda, et keegi meist ei saa haiget, kuid see tähendab, et me pole üksi ning et me saame edasi minnes juhatust ja oleme kaitstud ümbritseva kurja eest. See tähendab, et me teame tõde ja tunneme rõõmu Vaimust. Ma kutsun teid tõstma pilku Jumala poole ja elama.
V.
President Oaks: Me oleme rääkinud päästmisplaanist – kõigist kolmest vaatusest, mis on ilmutatud, ning eriti selle sureliku elu eesmärgist.
Me oleme rääkinud abielu ja laste rollist ja ajastamisest.
Me oleme õpetanud, et me peaksime hoolega püüdma tunda Jeesust Kristust, tunnetama Tema armastust ning uskuma Temasse ja Ta armastavasse juhatusse meie igavese saatuseni viival lepingurajal.
Me oleme rääkinud kahest suurest käsust – armastada Jumalat ja armastada oma ligimesi – ning õpetanud, et järgima peaks mõlemat.
Me õhutame teid, et kui me püüame kõigis oma muredes oma väljakutsetega toime tulla, et me oleksime siis julged ja rõõmsad, sest Tema on maailmast võitu saanud. Ka meie võime seda teha. Pidage meeles, et meie Isa plaan on õnneplaan.
Ma tunnistan meie Päästjast Jeesusest Kristusest, kes on tee, tõde ja elu. Tema pühal nimel, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.