Kuhu poole sa vaatad?

Vanem Lynn G. Robbins

Seitsmekümne juhatusest

Püüdes olla meelepärane ennekõike teistele ja alles siis Jumalale, vahetatakse omavahel ära kaks suurt käsku.

„Kuhu poole sa vaatad?” Juhataja Boyd K. Packer üllatas mind selle kimbatust tekitava küsimusega, kui olime kord koos reisil – minu esimesel lähetusel vastse seitsmekümnena. Kuna ta küsimuse konteksti lähemalt ei selgitanud, sattusin hämmingusse. „Seitsekümmend,” jätkas ta, „ei esinda prohveti ees rahvast, vaid rahvale prohvetit. Ära kunagi unusta, kummale poole vaadata!” See oli vägev õppetund.

Püüdes olla meelepärane ennekõike teistele ja alles siis Jumalale, vahetatakse omavahel ära kaks suurt käsku (vt Mt 22:37–39). Sedasi unustame, kummale poole vaadata. Ometi oleme kõik selles eksinud, kuna oleme kartnud teisi inimesi. Issand hoiatab meid Jesaja raamatus: „Ärge kartke inimeste laimu” (Js 51:7; vt ka2Ne 8:7). Lehhi unenäos tekitas seda hirmu suure ja ruumika hoone asukate pilkav näpuga näitamine, mis pani paljud unustama, kummale poole nad peaksid vaatama, ja häbiga puu juurest lahkuma (vt 1Ne 8:25–28).

Sedalaadi sotsiaalse survega püütakse muuta meie suhtumist või ka käitumist, pannes meid tundma süüd kellegi tunnete riivamise pärast. Me püüame nendega, kes meie peale näpuga näitavad, lugupidavalt koos elada, ent kui hirm teiste ees paneb meid patule läbi sõrmede vaatama, muutub see Õpetussõnade raamatu järgi püüdepaelaks (vt Õp 29:25). Püüdepael võib olla kavalalt maskeeritud, et mängida meie tunnetel, nii et võtaksime omaks või koguni kiidaksime heaks midagi, mille Jumal on hukka mõistnud. Neile, kelle usk on nõrk, võib see olla suureks komistuskiviks. Näiteks kannavad seda hirmu endaga misjonipõllul kaasas mõned misjonärid, kes ei teavita misjonijuhatajat oma kaaslase üleastumisest, kartes viimast sellega solvata. Meie iseloom kujuneb vastavalt sellele, kas peame meeles esimese ja teise suure käsu õiget järjekorda (vt Mt 22:37–39). Kui need segaduses misjonärid mõistavad, et vastutavad oma tegude eest Jumala, mitte kaaslase ees, annab see neile julguse teha vajalikud korrektiivid.

Isegi Joseph Smith, kes oli toona kõigest 22aastane, unustas, kuhu poole vaadata, kui palus Issandalt korduvalt luba Martin Harrisele sada kuutteist käsikirjalehte laenuks anda. Vahest soovis Joseph sellega Martinile toetuse eest tänu üles näidata. Me teame, et Joseph tahtis kogu hingest, et teised tunnistajad teda tema vastu suunatud valede tulvas toetaksid.

Millised Josephi põhjused ka polnud või kui õigustatud need ka näida võivad, ei kiitnud Issand neid heaks ning sõitles Josephit: „Ja vaata, kui sageli oled sa üle astunud ‥ ja oled järele andnud inimeste keelitustele. Sest vaata, sa poleks tohtinud karta inimesi rohkem kui Jumalat.” (ÕL 3:6–7). See otsustava tähtsusega kogemus aitas Josephil alatiseks meelde jätta, kummale poole ta vaatama peab.

Kui keegi püüab inimeste ees head nägu teha, võib see tahtmatult olla Jumala suhtes üsna näotu. Arvates, et võime olla Jumalale meelepärased ja samal ajal inimeste pahelisusele läbi sõrmede vaadata, ei ole me neutraalsed, vaid kahepalgelised, ning püüame teenida kahte isandat (vt Mt 6:24; 3Ne 13:24).

Kuigi raskustega silmitsi seismine nõuab kahtlemata suurt julgust, on tõelise vapruse märk see, kui saame võitu hirmust teiste inimeste ees. Näiteks päästsid Taanieli palved ta lõvide käest, kuid lõvisüdame sai ta kuningas Daarjavese vastu astudes (vt Tn 6). Sedasorti julgus on vaimuand jumalakartlikele, kes järjepidevalt palvetavad. Kuninganna Estri palved andsid talle samasuguse julguse astuda oma abikaasa kuningas Ahasverose ette, kuigi ta teadis, et riskib seda tehes oma eluga (vt Est 4:8–16).

Julgus pole üksnes põhivoorus, vaid nagu C. S. Lewis on öelnud: „Julgus [on] ‥ vorm, mille mis tahes voorus omandab katsumuse hetkel. ‥ Pilaatus oli armuline niikaua, kuni see ei muutunud talle riskantseks.”¹ Kuningas Heroodes kurvastas, kui tal paluti Ristija Johannese pea maha lüüa, kuid tegi seda ikkagi, et lauas istujate meele järele olla (vt Mt 14:9). Kuningas Noa oli valmis Abinadi vabastama, aga paheliste preestrite surve all lõi ta vankuma (vt Mo17:11–12). Kuningas Saul ei kuuletunud Issanda sõnale ja jättis Tema keelust hoolimata sõjasaagi endale ega hävitanud seda, kuna „kart[is] rahvast ja kuulas nende häält!” (1Sm 15:24). Aaron unustas ära, kummale poole vaadata, kui andis Siinai mäe jalamil järele mässumeelsetele iisraellastele, nikerdades neile kuldse vasika (vt 2Ms 32). Paljud Uue Testamendi ülemad uskusid Issandasse, kuid ei julgenud seda variseride pärast tunnistada, kartes et nad kogudusest välja visatakse. „Sest nad armastasid austust inimestelt rohkem kui austust Jumalalt” (Jh 12:42–43). Pühakirjad on selliseid näiteid täis.

Kuulake nüüd mõnda inspireerivat näidet:

Esiteks, Mormon: „Vaata, ma räägin julgelt Jumala volitusega; ja ma ei karda, mida võib teha inimene, sest täiuslik armastus ajab välja kogu hirmu” (Mn 8:16).
Nefi: „Mispärast, ma ei kirjuta asjadest, mis on meelepärased maailmale, vaid asjadest, mis on meelepärased Jumalale ja nendele, kes ei ole maailmast” (1Ne 6:5).
Ülemjuhataja Moroni: „Vaata, mina olen Moroni, teie ülemjuhataja. Ma ei otsi võimu, vaid et seda maha kiskuda. Ma ei otsi maailma au, vaid oma Jumala hiilgust ja oma maa vabadust ja heaolu” (Al 60:36).

Moroni vaprus selles, kuhu poole vaadata, oli nii suur, et tema kohta on öeldud: „Kui kõik inimesed oleksid olnud ja oleksid ja alati saaksid olema nagu Moroni, vaata, põrgu väed ise oleksid igavesti kõigutatud; jah, kuradil ei oleks mitte kunagi võimu inimlaste südamete üle” (Al 48:17).

Prohvetid on pidanud aegade algusest peale pilkeid taluma. Miks? Pühakirjade kohaselt on see sellepärast, et „süüdlased peavad tõde karmiks, sest see lõikab neile otse südamesse” (1Ne 16:2) või nagu president Harold B. Lee täheldas: „Pihtasaanud lind hakkab tiibadega vehkima.”² Nende halvakspanu on tegelikult püüd ennast rahustada. Seda tegi ka Korihor, kes lõpuks tunnistas: „Ma olen alati teadnud, et Jumal on olemas” (Al 30:52). Korihori pettus oli nii veenev, et ta hakkas seda lõpuks isegi uskuma (vt Al 30:53).

Pilkajad süüdistavad prohveteid sageli selles, et nad ei ela 21. sajandil või et nad on kitsarinnalised. Nad püüavad Kirikut ümber veenda või koguni survestada, et see Jumala standardeid nende ebasündsa käitumise tasemele alandaks. Vanem Neil A. Maxwell on öelnud, et nad pigem „arendavad enesega rahulolu, kui otsivad enesearengut”³ ja meeleparandust. Issanda käitumisnormide alandamine ühiskonna ebasündsa käitumise tasemele on usust taganemine. Kaks sajandit pärast Issanda külastust hakkasid paljud nefilaste kirikud õpetusi nüristama, nagu nimetas seda vanem Holland.⁴

Kuulake üht salmi 4. Nefi raamatust ning pange tähele sarnasusi tänapäevaga: „Ja sündis, et kui oli möödunud kakssada ja kümme aastat, oli maal palju kirikuid; jah, palju kirikuid, kes väitsid, et nad tunnevad Kristust, ja siiski nad salgasid suurema osa tema evangeeliumist, nii et nad lubasid kõiksugu pahelisust ja andsid seda, mis on püha, sellele, kellele see oli väärituse pärast keelatud” (4Ne 1:27).

See on viimsel ajal justkui déjà vu! Mõned liikmed ei mõista, et langevad samasse püüdepaela, kui püüavad lobitööga võita heakskiitu kohalikele või rahvuslikele „esiisade pärimustele” (ÕL 93:39), mis pole evangeeliumi kultuuriga kooskõlas. Teised paluvad või nõuavad ennast pettes, et piiskopid alandaksid nõudeid templisoovituse saamiseks, kooli vastuvõtmiseks või misjonile minekuks. Pole kerge olla piiskop sellise surve all. Ent nii nagu Päästja puhastas templi, et kaitsta selle pühadust (vt Jh 2:15–16), kutsutakse tänapäeval piiskoppe, kes templistandardeid vapralt kaitsevad. Päästja ütles: „[Ma] ilmutan ‥ ennast halastusega oma rahvale[,] ‥ kui mu rahvas peab kinni minu käskudest ja ei rüveta seda püha koda.” (ÕL 110:7–8).

Päästja, meie suur Eeskuju, seisis alati näoga Isa poole. Ta armastas ja teenis teisi, kuid ütles: „Mina ei võta vastu austust inimestelt” (Jh 5:41). Ta tahtis, et need, keda Ta õpetas, teda järgiksid, kuid Ta ei püüdnud neile meeldida. Kui Ta saatis korda mõne ligimesearmastusest ajendatud teo, näiteks ravis kellegi terveks, siis kaasnes selle heateoga alati palve: „Katsu, et sa seda ühelegi ei ütle!” (Mt 8:4; Mk 7:36; Lk 5:14; 8:56). Osaliselt oli see mõeldud hoidma ära kuulsust, mis Talle sellest hoolimata osaks sai (vt Mt 4:24). Ta mõistis hukka variserid, kes tegid head ainult selleks, et teised seda näeksid (vt Mt 6:5).

Päästja kui ainus täiuslik isik, kes kunagi elanud, oli ka kõige kartmatum. Ta kohtas oma elu jooksul hulganisti näpuga näitajaid, kuid ei andnud nende süüdistustele kunagi järele. Tema on ainus, kes iial ei unustanud, kuhu poole vaadata: „Ma teen ikka, mis on [Isa] meelt mööda!” (Jh 8:29) ja „mina ei nõua oma tahtmist, vaid [Isa] tahtmist, kes mind on läkitanud” (John 5:30).

3. Nefi raamatu 11. peatükist 28. peatükini kasutab Päästja tiitlit Isa vähemalt 150 korda, tehes nefilastele väga selgeks, et Tema ülesanne oli esindada oma Isa. Ja Johannese raamatu 14. peatükist 17. peatükini viitab Päästja Isale vähemalt viiekümnel korral. Ta oli igal moel oma Isa täiuslik jünger. Ta oli Isa esindamises nii täiuslik, et tunda Päästjat tähendas tunda Isa. Näha Poega oli sama, mis näha Isa (vt Jh 14:9). Kuulda Poega oli sama, mis kuulda Isa (vt Jh 5:36). Õigupoolest oli Ta muutunud Isast eristamatuks. Tema ja Ta Isa olid üks (vt Jh 17:21–22). Ta teadis ilmeksimatult, kuhu poole vaadata.

Tugevdagu meid Tema inspireeriv eeskuju, et võiksime seista vastu nii väljast tulevatele meelitustele kui ka enesepettusele. Andku see meile julgust, et me kunagi ei lömitaks heidutajate ees ega pelgaks neid. Innustagu see meid minema ja tegema head nii anonüümselt kui võimalik ning mitte „taotle[ma] austust inimestelt” (ÕL 121:35). Aidaku Tema võrreldamatu eeskuju meil alati meeles pidada kumb kahest käsust on „suur ja esimene käsk” (Mt 22:38). Kuigi mõned võivad Jumala käske trotsides heakskiitu nõuda, pidagem alati meeles, kelle jüngrid me oleme ja kuhu poole me vaatama peame. See on minu palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.