Pane tähele oma jala suunda
President Thomas S. Monson
Kui me vaatame Jeesuse kui meie eeskuju poole ja käime Tema jälgedes, võime naasta turvaliselt Taevase Isa juurde, et elada igavesti koos Temaga.
Mu kallid vennad ja õed, ma tunnen end täna teie ees seistes alandlikuna. Ma palun teie usku ja palveid, kui ma teiega oma sõnumit jagan.
Kõik meist alustasid imelist ja olulist teekonda, kui me lahkusime vaimumaailmast ja sisenesime sellesse surelikkuse raskesse etappi. Meie maise eksistentsi peamine eesmärk on saada lihast ja luust keha, saada kogemusi, mis võivad tulla ainult taevastest vanematest lahus olles, ja näha, kas me peame käske. Aabrahami raamatu kolmandast peatükist loeme: „Ja paneme nad nõnda proovile, et näha, kas nad teevad kõike, mida iganes Issand, nende Jumal, neil teha käsib.”1
Kui me maa peale tulime, tõime endaga kaasa suure anni Jumalalt – meie valikuvabaduse. Meil on eriline võimalus tuhandel kombel ise valida. Siin õpime karmi kogemustekupja käe all. Eristame head halvast. Teeme vahet mõrul ja magusal. Me õpime, et otsused määravad saatuse.
Olen kindel, et lahkusime Isa juurest suure sooviga Tema juurde naasta, et me võiksime saada ülenduse, mille Ta meie jaoks planeeris ja mida me ise väga soovisime. Kuigi meid on jäetud leidma seda rada, mis juhatab meid tagasi meie Taevase Isa juurde, ei saatnud Ta meid siia ilma suuniste ja juhtnöörideta. Pigem andis Ta meile vajaminevad tööriistad ja Ta abistab meid, kui otsime Tema abi ja püüame teha kõik, mis meie võimuses, et lõpuni vastu pidada ja saada igavene elu.
Meid juhatavad Jumala ja Tema Poja sõnad meie pühakirjades. Meil on Jumala prohveti nõuanded ja õpetused. Ja mis on ülimalt tähtis, meile on antud täiuslik eeskuju – meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse eeskuju – ja meid on kästud seda eeskuju järgida. Päästja ise ütles: „Tule ning järgi mind.”2 „Neid tegusid, mida te olete näinud mind tegemas, tuleb ka teil teha”3 Ta esitas küsimuse: „Missugused mehed te peaksite olema?” Ning siis Ta vastas: „Tõesti, ma ütlen teile, just nagu mina olen.”4 „Ta raja kätte juhatas ja märkis sihid kõik.”5
Kui me vaatame Jeesuse kui meie eeskuju poole ja käime Tema jälgedes, võime naasta turvaliselt Taevase Isa juurde, et elada igavesti koos Temaga. Prohvet Nefi ütles: „Kui inimene ei pea vastu lõpuni elava Jumala Poja eeskuju järgides, ei saa ta päästetud.”6
Iga kord, kui üks naine rääkis oma kogemustest külaskäigul Pühale Maale, hüüdis ta: „Ma kõndisin seal, kus kõndis Jeesus!”
Ta oli külastanud kohti, kus oli elanud ja õpetanud Jeesus. Ehk seisis ta kivi peal, mille peal oli kord seisnud Päästja, või vaadanud mäeahelikku, mida Tema oli kord vaadelnud. Need kogemused olid naisele tähtsad ja põnevad, kuid füüsiliselt Jeesuse jälgedes käia on vähem tähtis kui kõndida, nagu kõndis Tema. Tema tegude jäljendamine ja Tema eeskuju järgimine on palju tähtsam kui püüda leida teeradu, mida mööda ta surelikkuses kõndis.
Kui Jeesus andis teatud rikkale noormehele üleskutse „Tule ning järgi mind”,7 ei pidanud Ta silmas, et rikas noormees peaks teda järgima üle mägise maastiku ja läbi orgude.
Me ei pea kõndima Galilea kallastel või keset Juudamaa mägesid, et kõndida seal, kus kõndis Jeesus. Me kõik võime kõndida Tema käidud rajal, kui me otsustame oma maisel teekonnal Teda järgida, kõrvus helisemas Tema sõnad, meie südames Tema vaim ja Tema õpetused juhtimas meie elu. Tema eeskuju valgustab teed. Ta ütles: „Mina olen tee ja tõde ja elu.”8
Kui me uurime rada, mida Jeesus käis, näeme, et see viis Ta läbi paljudest katsumustest, millega me ise elus silmitsi seisame.
Näiteks kõndis Jeesus pettumuste rajal. Kuigi ta koges palju pettumusi, kirjeldatakse neist ühte kõige liigutavamat Tema kaebekõnes Jeruusalemma pärast Tema avaliku teenimisaja lõpul. Iisraeli lapsed olid hüljanud kaitsva tiiva, mida Ta pakkus. Kui Ta vaatas linna, mis pidi peagi langema hävitusse, võtsid Temas võimust emotsioonid ja sügav kurbus. Ahastuses hüüdis Ta: „Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes tapad prohvetid ja viskad kividega surnuks need, kes sinu juurde on läkitatud! Kui mitu korda ma olen tahtnud koguda sinu lapsi otsekui kana oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud!”9
Jeesus kõndis kiusatuste rajal. Lutsifer, vana kuri, koondas oma suurima jõu ja kõige veenvama kavaluse, et kiusata Jeesust, kes oli 40 päeva ja 40 ööd paastunud. Jeesus ei andnud järele, vaid pani vastu igale kiusatusele. Ta sõnas enne lahkumist: „Tagane minust, saatan!”10
Jeesus kõndis valude rajal. Mõelge Ketsemani aiale, kus Ta „[heitles] raskesti ‥ ja tema higi oli nagu verepisarad, mis langesid maa peale”.11 Ja keegi ei või unustada Tema kannatusi julmal ristil.
Igaüks meist kõnnib pettumuste rajal kas kaotatud võimaluse, väe väärkasutuse, kallima vale valiku või meie enda valikute tagajärjel. Ka kiusatuste raja läbivad kõik. Me loeme Õpetuse ja Lepingute 29. osast: „Ja peab olema, et kurat ahvatleb inimlapsi, või neil ei saaks olla tegutsemisvabadust.”12
Me kõnnime samuti valude rajal. Meie kui teenijad ei saa oodata enamat Isandast, kes lahkus surelikkusest alles pärast suurt valu ja kannatust.
Kuigi me kohtame teel kibedat kurbust, võime leida ka suurt õnne.
Koos Jeesusega võime käia kuulekuse rajal. See ei ole alati kerge, kuid olgu meile motoks sõnad, mis Saamuel meile jättis: „Vaata, sõnakuulmine on parem kui tapaohver, tähelepanu parem kui jäärade rasv!”13 Hoidkem meeles, et sõnakuulmatuse lõpptulemus on vangistus ja surm, samas kui kuulekuse tasuks on vabadus ja igavene elu.
Nagu Jeesus, võime me käia teenimise rajal. Jeesuse teenimistöö inimlaste seas on kui helendav valguskiir. Ta andis jõu vigaste jäsemetele, nägemise pimedate silmadele, kuulmise kurtide kõrvadele.
Jeesus kõndis palve rajal. Ta õpetas meid palvetama, öeldes kauni palve, mis on tuntud kui Meie Isa palve. Ja kes võiks unustada Tema palvet Ketsemani aias: „Ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine”?14
Teised juhised, mis Päästja meile andis, on meie käeulatuses, nimelt pühakirjades. Mäejutluses käsib Ta meil olla halastav, alandlik, õigemeelne, südamelt puhas ja rahunõudja. Ta õpetab meid julgelt oma uskumuste eest seisma, isegi kui meid naeruvääristatakse ja taga kiusatakse. Ta palub meil lasta oma valgusel särada, et teised võiksid seda näha ja annaksid au Isale Taevas. Ta õpetab meid, et oleksime moraalselt puhtad nii oma mõtetes kui ka tegudes. Ta ütleb meile, et palju tähtsam on koguda endale varandust taevasse kui maa peale.15
Tema tähendamissõnad õpetavad väe ja volitusega. Hea samaarlase looga õpetab ta meid armastama ja teenima ligimest.16 Tähendamissõnas talentidest õpetab ta, et peame ennast parandama ja püüdlema täiuslikkuse poole.17 Kadunud lamba loos juhendab ta meid päästma neid, kes on rajalt kõrvale astunud ja ära eksinud.18
Kui me püüame asetada Kristust kesksele kohale oma elus, õppides Tema sõnu, järgides Tema õpetusi ja käies Tema rada mööda, lubab Ta jagada meiega igavest elu, mille saamiseks Ta suri. Ei ole suuremat aadet kui alluda Tema korrale ja saada Tema jüngriks ning teha Tema tööd terve elu jooksul. Mitte miski muu, mitte ükski teine valik ei saa meid muuta selleks, kelleks Tema meid muuta saab.
Mõeldes inimestele, kes on tõeliselt püüdnud järgida Päästja eeskuju ja kõndinud Tema rada mööda, meenuvad mulle kohe Gustav ja Margarete Wackeri nimed – kaks kõige kristlikumat inimest, keda ma olen kunagi tundnud. Nad olid Kanada idaossa immigreerunud sakslased, keda ma kohtasin, kui seal misjonijuhatajana teenisin. Vend Wacker teenis elatist habemeajajana. Kuigi nende sissetulek oli piiratud, jagasid nad kõike, mis neil oli. Neid ei õnnistatud lastega, aga nad olid emaks ja isaks kõigile, kes nende koju sisenesid. Õpetatud ja elukogenud mehed ja naised otsisid need alandlikud, hariduseta jumalasulased üles ja pidasid end õnnelikuks, kui said veeta tund aega koos nendega.
Wackerid nägid välja täiesti tavalised, nende inglise keel oli lonkav ja veidi raskesti mõistetav, nende kodu oli lihtne. Neil polnud autot ega televiisorit, ka ei teinud nad midagi sellist, millele maailm tavaliselt tähelepanu pöörab. Ometi võtsid ustavad ette tee nende uksele, et saada osa sealsest vaimust. Nende kodu oli maapealne taevas ja nad kiirgasid puhast rahu ja headuse vaimu.
Ka meie võime omada seda vaimu ja jagada seda maailmaga, kui me käime oma Päästja rajal ja järgime Tema täiuslikku eeskuju.
Õpetussõnade raamatus loeme manitsust: „Pane tähele oma jala suunda.”19 Kui me seda teeme, on meil usku, isegi soov käia rajal, millel käis Jeesus. Meil ei ole mingit kahtlust, et oleme rajal, mida meie Isa soovib, et me järgiksime. Päästja eeskuju on kõigi meie tegude raamistikuks ja Tema sõnad on meile eksimatuks juhendiks. Tema rada juhatab meid turvaliselt koju. Saagu meile see õnnistus, ma palun Jeesuse Kristuse nimel, keda ma armastan, keda ma teenin ja kellest ma tunnistan, aamen.