Igavesti vabad, et tegutseda ise

Vanem D. Todd Christofferson

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

See on Jumala tahe, et me oleksime vabad mehed ja naised, kellel on võimalus saavutada oma täielik potentsiaal nii ajalikult kui ka vaimselt.

William Shakespeare`i näidend „Kuningas Henry Viies” sisaldab öist stseeni inglise sõdurite laagrist Agincourtis vahetult enne lahingut Prantsuse armeega. Hämaras valguses ja osaliselt maskeerununa viibib kuningas Henry tundmatuna oma sõdurite seas. Ta vestleb nendega, proovides hinnata oma suures vähemuses oleva sõjaväe moraali, ning kuna nad ei taipa, kes ta on, siis on nad väljaütlemistes otsekohesed. Ühes vestluses arutlevad nad, kes kannab vastutust selle eest, mis juhtub meestega lahingus – kas kuningas või iga sõdur ise.

Ühel hetkel kuningas Henry ütleb: „Mulle näib, et ma ei saaks kuskil mujal nii rahulikult surra kui kuninga seltsis, sest tema asi on õiglane.

Michael Williams nähvab vastu: „See on rohkem, kui meil teada on.”

Tema kaaslane nõustub: „Jaa, või rohkem, kui meil huvi on küsidagi. Sest teame küllalt, kui teame, et oleme kuninga alamad. Kui ongi tema asi ülekohtune, pühib sõnakuulmise kohus kuninga vastu meid sellest süüst ikkagi puhtaks.”

Williams lisab: „Kui aga tema asi pole õige, võetakse kuningas ise karmilt vastutusele.”

Mitte just väga üllatavalt ei nõustu kuningas Henry öelduga: „Iga alama kohus kuulub kuningale, iga alama hing aga kuulub talle endale.”¹

Shakespeare ei proovi näidendis debatti lahendada ja ühel või teisel viisil jätkub see debatt ka meie ajal: kes kannab meie elus juhtuva eest vastutust?

Kui asjad lähevad halvasti, on meil kalduvus süüdistada teisi või isegi Jumalat. Mõnikord kerkib eneseõigustuse tunne ning inimesed või rühmad proovivad panna oma heaolu eest vastutama teisi inimesi või valitsusi. Vaimsete asjade puhul eeldab mõni, et mehed ja naised ei pea pürgima isikliku õigemeelsuse poole kuna Jumal armastab ja päästab meid sellistena nagu me oleme.

Kuid Jumal näeb ette, et igaüks võib toimida vastavalt moraalsele valikuvabadusele, mille Ta on neile andnud, „et igaüks võiks kohtupäeval olla vastutav omaenda pattude eest”.² Tema plaani ja tahte kohaselt on meil endil peamine otsuste tegemise roll oma elus. Jumal ei ela meie elu meie eest ega tee meist oma hüpiknukke, nagu Saatan soovitas teha. Samuti ei ole prohvetid Jumala asemel nukunäitlejad. Brigham Young ütles: „Ma ei soovi, et ükski viimse aja püha ei siin maailmas ega taevas oleks rahul millegagi, mida ma teen, välja arvatud siis, kui Issanda Jeesuse Kristuse Vaim, ilmutuse vaim, muudab nad rahulolevaks. Ma soovin, et nad teaksid ja saaksid aru ise.”³

Seega ei päästa Jumal meid „sellistena nagu me oleme”, esiteks kuna „sellistena nagu me oleme” ei ole me puhtad ja „sest miski, mis pole puhas, ei saa ‥ elada tema juures; sest Aadama keeles on tema nimi Pühaduse Inimene ja tema Ainusündinu nimi on [Pühaduse] Inimese Poeg.”⁴ Ning teiseks ei püüaks Jumal meid muuta kellekski, kelleks me ise oma tegude läbi saada ei püüa. Ta tõepoolest armastab meid ja kuna Ta meid armastab ei sunni Ta meid ega hülga. Ta pigem aitab ja juhatab meid. Tõepoolest on Jumala armastuse tõeliseks ilminguks Tema käsud.

Me peaksime rõõmustama (ja rõõmustamegi) Jumala loodud plaani üle, mis lubab meil teha valikuid, ise tegutseda ja kogeda tagajärgi või nagu pühakiri ütleb: „[maitsta] kibedat, et [me] [oskaksime] hinnata head. ”⁵Me oleme igavesti tänulikud, et Päästja lepitus saab võitu pärispatu üle, nii et me saame sündida siia maailma, kuid meid ei karistata Aadama üleastumise eest.⁶ Seega, kuna meid on lunastatud langemisest, alustame me oma elu Jumala ees süütutena ning „[oleme] saanud igavesti vabaks, eristades head halvast, et tegutseda ja mitte lasta end mõjutada muust.”⁷ Me võime valida, et muutume selliseks inimeseks, nagu tahame olla, ja Jumala abiga võime areneda isegi Tema-sarnaseks.⁸

Jeesuse Kristuse evangeelium avab meie potentsiaalile tee. Jeesuse Kristuse lepituse ja armu kaudu on võimalik kustutada meie ebaõnnestumised elada surelikkuses täiuslikult ja pidevalt selestilise seaduse järgi ja nii võime arendada kristlikku iseloomu. Kuid õiglus nõuab, et miski eespooltoodust ei juhtuks ilma meie nõusoleku ning osaluseta. Nii on alati olnud. See, et oleme füüsiliste olenditena maal, on meist igaühe valiku tagajärg, milles otsustasime osaleda Isa plaanis. ⁹ Seega ei ole päästmine jumaliku tuju tulemuseks, kuid samuti ei juhtu see ainuüksi jumaliku tahte tulemusena.¹⁰

Õiglus on Jumala põhiolemus. Me võime uskuda Jumalasse, sest Ta on täiuslikult usaldusväärne. Pühakirjad õpetavad meile, et „Jumal ei kõnni kõveratel radadel, ka ei pöördu ta paremale ega vasakule poole, samuti ei kaldu ta kõrvale sellest, mida ta on öelnud, seepärast, tema teed on sirged ja tema kulg on üks igavene ring”¹¹ ja et „Jumal ei tee vahet isikute vahel”.¹² Me tugineme õigluse jumalikule kvaliteedile, et meil võiks olla usku, enesekindlust ja lootust.

Kuid kuna Jumal on täiuslikult õiglane, on midagi, mida Ta ei saa teha. Ta ei saa olla meelevaldne, päästes osad ja heites välja teised. Ta „ei saa vaadata patule vähimagi mööndusega”.¹³ Ta ei saa lubada halastusel röövida õiglust.¹⁴

Mõjuv tõend Jumala õiglusest on see, et Ta andis meile ka halastuse põhimõtte. Kuna Ta on õiglane, lõi Ta halastusele võimaluse mängida meie igaveses saatuses asendamatut rolli. Seega nüüd „õiglus paneb kõik oma nõudmised maksma ja halastus nõuab kõike, mis on tema oma”.¹⁵

Me teame, et need on „selle kannatus[ed] ja surm, kes ei teinud pattu, kellest [Isal] oli hea meel; [Tema] Poja valatud ver[i]”¹⁶, mis rahuldab õigluse nõuded, halastab meile ja lunastab meid.¹⁷ Isegi siis ei saanuks õigluse järgi lunastusplaani teostada muidu, kui ainult inimeste meeleparanduse tingimusel.¹⁸ See on meeleparanduse tingimus ja võimalus, mis lubab halastusel anda armu ilma õiglust hävitamata.

Kristus ei surnud selleks, et valimatult päästa, vaid et pakkuda võimalus meeleparanduseks. Toetudes meeleparanduse protsessis „täielikult selle teenetele, kes on vägev päästma”¹⁹ samas ise meelt parandades on vabatahtlik muutus. Seega kui seame meeleparanduse armu saamise eeltingimuseks, aitab Jumal meil säilitada vastutuse enese eest. Meeleparandus austab ja hoiab ülal meie moraalset valikuvabadust: „Ja nõnda saab halastus rahuldada õigluse nõuded ja ümbritseb nad kaitsvate kätega, samas kui see, kes ei rakenda usku meeleparanduseks, on jäetud kaitsetuks kogu õigluse nõuete seaduse ees; seepärast ainult sellele, kellel on usku meeleparanduseks, teostub suur ja igavene lunastusplaan.”²⁰

Jumala õiglusest ja halastusest valesti arusaamine on üks asi; Jumala olemasolu ning ülemvõimu eitamine hoopis teine, kuid mõlema tulemuseks on see, et me saavutame vähem – vahel kohe palju vähem – kui on meie täielik, jumalik potentsiaal. Jumal, kes ei esita mingeid nõudmisi, on samaväärne Jumalaga, keda ei eksisteeri. Maailm ilma Jumalata, elava Jumalata, kes kehtestab moraaliseadused, et oma lapsi valitseda ja täiustada, on ka maailm ilma absoluutse tõe või õigluseta. See on maailm, kus valitseb moraalse relativismi ülemvõim.

Relativism tähendab, et iga inimene on omaenda kõrgeim autoriteet. Otse loomulikult ei järgi seda filosoofiat vaid need, kes Jumalat eitavad. Mõni, kes usub Jumalasse, usub endiselt, et otsustab ise, mis on õige ja mis vale. Üks noor täiskasvanu väljendas seda nii: „Ma ei usu, et saaksin öelda, et hinduism on vale või et katoliiklus on vale või et episkopaalkirikusse kuulumine on vale – ma arvan, et see lihtsalt sõltub sellest, millesse sa usud. .. Ma ei usu, et on olemas õige ja vale.”²¹ Teine inimene, kellelt küsiti tema religioossete uskumuste alust, vastas: „Mina ise – kõik jõuab selleni. Kuidas võiks kellelgi olla võimu selle üle, millesse sa usud?”²²

Nendele, kes usuvad, et kõik või mistahes võib olla õige, tundub objektiivse, püsiva ja universaalse tõe kuulutamine sundusena – „Mind ei peaks sundima uskuma, et õige on midagi, mis mulle ei meeldi”. Kuid see ei muuda reaalsust. Gravitatsiooniseadusele vastu olemine ei hoia inimest kukkumast, kui ta astub üle kalju ääre. Sama kehtib igavese seaduse ja õigluse kohta. Vabadus tuleb mitte sellele vastu olemisest, vaid selle rakendamisest. See on Jumala võimu põhialus. Kui ei oleks kindlat ja muutumatut tõde, siis valikuvabadus oleks mõttetu, sest siis ei suudaks me kunagi ette näha ja planeerida oma tegude tagajärgi. Nagu Lehhi väljendas: „Ja kui te ütlete, et ei ole seadust, siis te ütlete ka, et ei ole pattu. Kui te ütlete, et ei ole pattu, siis te ütlete ka, et ei ole õigemeelsust. Ja kui ei ole õigemeelsust, siis ei ole ka õnne. Ja kui ei ole õigemeelsust ega õnne, siis ei ole karistust ega viletsust. Ja kui neid asju ei ole, siis ei ole Jumalat. Ja kui ei ole Jumalat, siis ei ole meid ega ka maad; sest siis ei oleks saanud olla asjade loomist, ei tegutsema ega mõjutatud saama; mispärast, kõik oleks kadunud olematusse.”²³

Nii ajalikes kui ka vaimsetes asjades on võimalus olla iseenda eest vastutav Jumala antud and, ilma milleta me ei saa saavutada oma täielikku potentsiaali Jumala tütarde ja poegadena. Isiklik vastutus muutub nii õiguseks kui ka kohustuseks, mida me peame pidevalt kaitsma; see on olnud rünnaku all juba enne maailma loomist. Me peame kaitsma vastutust inimeste ja programmide eest, kes (mõnikord parimate kavatsustega) muudavad meid sõltuvateks. Ja me peame seda kaitsma omaenda kalduvuste eest vältida tööd, mis on vajalik annete, võimete ja kristlike omaduste arendamiseks.

On lugu mehest, kes lihtsalt ei soovinud tööd teha. Ta soovis, et iga tema vajaduse eest hoolitseks teised. Tema arusaama kohaselt olid Kirik või valitsus või mõlemad talle võlgu ülalpidamise, sest ta oli maksnud oma maksud ja kümnise. Tal ei olnud midagi süüa, kuid ta keeldus enda eest hoolitsemiseks tööd tegemast. Meeleheitel ja pettununa otsustasid need, kes teda aidata olid proovinud, et kuna ta ei liiguta sõrmegi, et ennast ülal pidada, siis võiksid nad viia ta surnuaiale ja tal seal surra lasta. Teel surnuaiale ütles üks mees: „Me ei saa seda teha. Mul on maisitõlvikuid, mida ma võin talle anda.”

Nad selgitasid seda mehele ja ta küsis: „Kas need on puhastatud?”

Nad vastasid: „Ei.”

„Noh,” ütles ta, „siis sõitke edasi.”

See on Jumala tahe, et me oleksime vabad mehed ja naised, kellel on võimalus saavutada oma täielik potentsiaal nii ajalikult kui ka vaimselt, et me oleksime vabad vaesuse alandavatest piirangutest ja patu ahelatest, et me naudiksime eneseaustust ning iseseisvust, et me oleksime valmis kõigis asjades ühinema Temaga Tema selestilises kuningriigis.

Ma ei usu valet, et seda võib saavutada vaid meie endi pingutustega, ilma Tema suure ja pideva abita. „Sest me teame, et pärast kõike, mida me saame teha, saame me päästetud armu läbi.”²⁴ Ja me ei pea saavutama mingit võimete või headuse miinimumtaset enne, kui Jumal meid aitab – me võime saada jumalikku abi iga päeva igal tunnil hoolimata kus me kuulekuse rajal asume. Kuid ma tean, et me peame võtma vastutuse, pingutama, meelt parandama ja valima Jumala, nii et Ta võiks tegutseda meie elus vastavalt õiglusele ja moraalsele valikuvabadusele. Minu palve on, et võtaksime vastutuse ja läheks tööle, nii et Jumalal oleks midagi, millega meid aidata.

Ma tunnistan, et Jumal Isa elab, et Tema Poeg, Jeesus Kristus on meie Lunastaja ning et Püha Vaim on koos meiega. Nende soov meid aidata on vaieldamatu ja nende võime seda teha on lõputu. Ärgakem ja tõuskem põrmust, „et Igavese Isa lepingud, mida ta on teinud [meiega] ‥ võiksid saada täidetud!”²⁵ Jeesuse Kristuse nimel, aamen.