Paastuseadus – isiklik vastutus hoolitseda vaeste ja abivajajate eest
Piiskop Dean M. Davies
Esimene nõuandja juhtivas Piiskopkonnas
Päästja järgijatena on meil isiklik vastutus hoolitseda vaeste ja abivajajate eest.
Mu kallid vennad! Ma armastan preesterlust ja mul on rõõm olla koos teiega. Ma olen väga tänulik, et võime teenida koos selle suure aate nimel.
Me elame märkimisväärsel ajal. Imelised saavutused meditsiinis, teaduses ja tehnoloogias on parandanud paljude inimeste elukvaliteeti. Kuid samuti võime inimeste elus näha tõsiseid kannatusi ja hädasid. Lisaks sõdadele ja sõjakuuldustele on suurenenud loodusõnnetuste arv – nende seas üleujutused, tulekahjud, maavärinad ja haigused – kõik need mõjutavad miljonite elu kogu maailmas.
Kiriku juhtkond on teadlik ja valvas kõige selle suhtes, mis puudutab Jumala laste heaolu kõikjal. Kus ja millal võimalik, viiakse hädasolijatele Kiriku hädaabi vahendeid. Näiteks tabas eelmises novembris Filipiinide saarerahvaid taifuun Haiyan.
5. kategooria supertaifuun Haiyan jättis endast maha hävitust ja kannatusi. Terved linnad hävisid, paljud kaotasid elu, miljonid kodud said tõsiselt kahjustada või hävisid ja põhiteenused, nagu vee- ja elektrivarustus ning kanalisatsioon, ei toiminud enam.
Kiriku abivahendid tehti kättesaadavaks vahetult pärast loodusõnnetust. Filipiinidel elavad Kiriku liikmed kogunesid appi oma vendadele ja õdedele, jagades toitu, vett, riideid ja hügieenitarbeid nii liikmetele kui ka mitteliikmetele.
Kiriku kogudusehoonetest said varjupaigad tuhandetele kodututele. Kõikide liikmete olukorda ja turvalisust hinnati piirkonna juhatuse ja kohalike preesterluse juhtide juhtimisel, kellest paljud olid kaotanud kogu oma vara. Inspireeritud plaanid võtsid kuju, et aidata liikmetel taastada vastuvõetavaid elamistingimusi ja enesega toimetulekut.
Tagati mõõdukad vahendid, et Kiriku liikmed saaks üles ehitada oma puitkarkassvarjupaiku ja kodusid. See ei olnud vaid tasuta almus. Liikmed said koolitust ja tegid vajaliku töö ära endale ja siis teistele.
Üks sellega kaasnev õnnistus oli, et liikmed said puu- ja torutöö ja muid ehitusoskusi ning leidsid hiljem tööd, kui lähedalasuvaid linnu ja kogukondi üles ehitama asuti.
Vaeste ja abivajajate eest hoolitsemine on evangeeliumi põhiõpetus ja oluline osa igaveses päästmisplaanis.
Enne oma surelikku teenimistööd kuulutas Jehoova oma prohveti kaudu: „Sest vaeseid ei puudu maal kunagi. Seepärast ma käsin sind ja ütlen: ava heldesti oma käsi oma vennale, hädalisele ja vaesele oma maal!”1
Meie päevil on vaeste ja abivajajate abistamine üks Kirku neljast jumalikult määratud vastutusalast, mis aitavad inimestel ja peredel ülendust saavutada.2
Vaeste ja abivajajate eest hoolitsemine hõlmab nii ajalikku kui ka vaimset päästet. Sinna hulka kuulub nii Kiriku üksikliikmete tehtav teenimine, kui nad isiklikult vaeste ja abivajajate eest hoolitsevad, kui ka Kiriku sotsiaalabi, mida hallatakse preesterluse volitusega.
Vaeste ja abivajajate eest hoolitsemisel on Issanda plaanis kesksel kohal paastuseadus. „Issand kehtestas paastuseaduse ja paastuannetuse, et oma rahvast õnnistada ja anda neile võimalus puudustkannatavate eest hoolitsemiseks.”3
Päästja järgijatena on meil isiklik vastutus hoolitseda vaeste ja abivajajate eest. Ustavad Kiriku liikmed kõikjal abistavad igakuiselt paastudes. Nad ei söö ega joo 24 tundi ja annetavad Kirikule rahalise paastuannetuse, mis on vähemalt sama suur kui söömata jäänud toidu maksumus.
Igas kodus tuleks palvemeelselt mõelda Jesaja sõnade üle ja neid õpetada:
„Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke jutad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked?
Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad ja kodutumad, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest?”4
Jesaja loetles siis kõik imelised õnnistused, mida Issand lubab neile, kes paastuseadust järgivad. Ta ütles:
„Siis ilmub su valgus otsegu koit ja su paranemine edeneb jõudsasti! Sinu õigus käib su ees, Jehoova auhiilgus järgneb sulle!
Siis sa hüüad ja Jehoova vastab, kisendad appi ja tema ütleb: „Vaata, siin ma olen! ‥
Kui sa pakud näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad, ja toidad alandatud hinge, siis koidab sulle pimeduses valgus ja su pilkane pimedus on otsekui keskpäev!
Ja Jehoova juhatab sind alati ning toidab su hinge põudsel maal.”5
Selle pühakirjakoha kohta ütles president Harold B. Lee: „Tohutud õnnistused, mis [paastumisest] tulenevad, on meile antud igal evangeeliumi ajajärgul ja selles kirjakohas ütleb Issand meile selle suure prohveti kaudu, miks me paastume ja millised õnnistused sellega kaasnevad. Kui te analüüsite Jesaja raamatu 58. peatükki, leiate selgituse, miks Issand soovib, et me maksaksime paastuannetusi, miks Ta tahab, et me paastuksime. Sest niimoodi saame me vääriliseks, et hüüda ja Issand võib vastata. Me võime hüüda ja Jehoova vastab: „Siin ma olen!””
President Lee lisas: „Kas me sooviks olla kunagi olukorras, kus me hüüame ja Ta ei vasta? Me karjume oma hädas ja Ta ei ole meiega? Ma arvan, et käes on aeg mõelda nende põhitõdede üle, sest eesolevatel päevadel on meil vaja üha enam Issanda õnnistusi, kui kohtumõistmised valatakse lahjendamata kujul välja kogu maa peale.”6
Meie armastatud prohvet Thomas S. Monson jagas oma tunnistust nende põhimõtete kohta – tunnistust isiklikust kogemusest. Ta ütles: „Ükski abivajajaid toetanud Kiriku liige ei unusta seda kogemust kunagi. Tööstus, ökonoomsus, isemajandamine ja teistega jagamine pole meile võõrad.”7
Vennad! Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed on lepinguid sõlmivad ja käske pidavad inimesed. Ma ei suuda leida ühtegi seadust, ühtegi käsku, mida oleks ustavalt järgides kergem pidada ja mis tooks suuremaid õnnistusi kui paastuseadus. Kui me paastume ja anname ausa paastuannetuse, siis panustame Issanda varaaita selle, mille oleksime toidukordadele kulutanud. See ei nõua suuremat rahalist ohverdust, kui me oleksime muidu kulutanud. Samaaegselt lubatakse meile juba varem mainitud erakordseid õnnistusi.
Paastuseadus kehtib kõigile Kiriku liikmetele. Isegi väikeseid lapsi võib paastuma õpetada, alustades ühe toidukorraga ja siis kahega, olenevalt sellest, kuidas nad suudavad paastuseadust mõista ja seda füüsiliselt pidada. Abikaasad, üksikliikmed, noored ja lapsed peaksid alustama paastu palvega, tänama õnnistuste eest oma elus ja paluma paastuperioodiks Issanda õnnistust ja tuge. Täielik paastuseaduse pidamine leiab aset siis, kui paastuannetus tasutakse Issanda esindajale, piiskopile.
Piiskopid, teie juhite koguduse sotsiaalabi. Teil on jumalik volitus teha kindlaks abivajajad ning hoolitseda nende eest (vt ÕL 84:112). Abiühingu juhataja ja Melkisedeki kvoorumi juhtide toel on teie eesmärk aidata liikmetel endid ise aidata ja saada enesega toimetulevaks. Teie hoolitsete liikmete ajalike ja vaimsete vajaduste eest, kasutades paastuannetusi kui ajutist toetust, et täiendada suguvõsa- ja kogukonnapoolset abi. Kui te palvemeelselt rakendate vaeste ja abivajajate abistamisel preesterluse võtmeid ja eristamisvõimet, siis saate teada, et paastuabi on mõeldud toetama elu, mitte eluviisi.
Aaroni preesterluse kvoorumi juhatajad, teie hoiate võtmeid ja teil on vägi, et toimetada väliseid talitusi. Teie töötate koos piiskopiga ja juhendate kvoorumi liikmeid preesterluse kohustustes ja Kiriku liikmete otsimisel, et anda neile võimalus maksta paastuannetust. Kui teie, Aaroni preesterluse hoidjad, suurendate oma preesterluse kohustusi ja annate selle võimaluse kõikidele Kiriku liikmetele, aitate te saada lubatud õnnistusi nendel, kes neid kõige rohkem võivad vajada. Te olete tunnistajaks, et vaeste ja abivajajate eest hoolitsemise vaimul on vägi pehmendada muidu kalki südant ja õnnistada nende elu, kes Kirikus kuigi tihti ei käi.
President Monson on öelnud: „Neid piiskoppe, kes organiseerivad oma Aaroni preesterluse kvoorumi, et paastuannetusi koguda, saadab selles pühas kohustuses suurem edu.”8
Piiskopid, pidage meeles, et olukorrad on eri piirkondades ja riikides suuresti erinevad. Aaroni preesterluse kvoorumi liikmete käimine ukselt uksele ei pruugi teie piirkonnas praktiline olla. Kuid me kutsume teid palvemeelselt mõtlema prohveti nõuande peale ning otsima inspiratsiooni ja sobilikke viise, kuidas teie koguduse Aaroni preesterluse hoidjad võiksid suurendada oma preesterlust, osaledes paastuannetuste kogumisel.
3. Nefi 27. peatükis küsib ülestõusnud Issand: „Missugused mehed te peaksite olema?” Ta vastas: „Just nagu mina olen.”9 Kui me võtame endi peale Kristuse nime ja püüame Teda järgida, saame Tema peegelpildi oma näoilmesse ja muutume rohkem Tema-sarnaseks. Vaeste ja abivajajate eest hoolitsemine on Päästja teenimistöö lahutamatu osa. See on kõiges, mida Ta teeb. Ta sirutab meie poole käed ja tõstab meid üles. Tema ike on hea ja Tema koorem on kerge. Ma kutsun teid kõiki saama rohkem Päästja-sarnaseks, hoolitsedes vaeste ja abivajajate eest, pidades ustavalt paastuseadust ja makstes heldelt paastuannetust. Ma tunnistan alandlikult, et ustavalt vaeste ja abivajajate eest hoolitsemine on märk vaimsest küpsusest ja õnnistab nii andjat kui ka saajat. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.