Neist asjust ma tean ise

Vanem Craig C. Christensen

Seitsmekümne juhatusest

Saada isiklik teadmine, et Jeesuse Kristuse taastatud evangeelium on tõsi, võib olla üks suurimaid ja rõõmsamaid kogemusi elus.

Mu kallid vennad! Meid inspireerib pidevalt president Thomas S. Monsoni isiklik eeskuju ja preesterluse volitusega teenimine. Hiljuti küsiti mõnelt diakonilt: „Mida te president Monsoni juures kõige rohkem imetlete?” Üks diakon mäletas lugu, kuidas president Monson oli lapseeas andnud oma mänguasjad puudust kannatavale sõbrale. Teine mainis, kuidas president Monson hoolitses oma koguduse paljude lesknaiste eest. Kolmas märkis ära, et teda kutsuti apostliks väga noorena ja ta on õnnistanud inimesi kogu maailmas. Siis ütles üks noormees: „Mida mina president Monsoni juures kõige rohkem imetlen, on tema tugev tunnistus.”

Tõepoolest oleme me kõik tundnud prohveti erilist tunnistust Päästjast Jeesusest Kristusest ja tema pühendumust alati Vaimu õhutusi järgida. Iga jagatud kogemusega kutsub president Monson meid elama täielikumalt evangeeliumi järgi ja otsima ning tugevdama meie endi tunnistust. Meenutage, mida ta sellelt poodiumilt vaid mõne konverentsi eest ütles: „Selleks et jääda kindlaks ning panna vastu kõikidele jõududele, mis teelt kõrvale peibutavad ‥, peab meil olema isiklik tunnistus. Ükskõik kas olete 12- või 112-aastased või kuskil vahepeal, võite ise saada teada, et Jeesuse Kristuse evangeelium on tõsi.”¹

Kuigi minu sõnum täna on suunatud neile, kes on lähemal 12 eluaastale kui 112-le, käivad need põhimõtted kõigi kohta. President Monsoni avaldusest lähtuvalt küsiksin ma, kas igaüks meist teab ise, et Jeesuse Kristuse evangeelium on tõsi? Kas võime kindlalt öelda, et meie tunnistus on tõepoolest meie oma? Ma tsiteerin taas president Monsonit: „Ma julgen kinnitada, et [teid ümbritseva patu ja kurja eest kaitseb teid] tugev tunnistus meie Päästjast ja Tema evangeeliumist. ‥ Kui teil pole veel tunnistust neist asjust, tehke, mis vajalik, et seda tunnistust saada. Omaenda tunnistus on elulise tähtsusega, sest teiste tunnistusega kaugele ei jõua.”²

Neist asjust ma tean ise

Saada isiklik teadmine, et Jeesuse Kristuse taastatud evangeelium on tõsi, võib olla üks suurimaid ja rõõmsamaid kogemusi elus. Alguses peame võib-olla toetuma teiste tunnistusele, öeldes nagu Heelamani noored sõjamehed: „Me ei kahtle, et meie emad teadsid seda.”³ See on hea koht, kust alustada, kuid me peame sellele ehitama. Et olla tugev evangeeliumi järgi elamisel, ei ole midagi tähtsamat kui isikliku tunnistuse saamine ja tugevdamine. Me peame suutma Alma kombel kuulutada: „Ma tean [neist asjadest] ise.”⁴

Ja kuidas te arvate, et ma tean nende tõepärasust?” Alma jätkas: „Vaata, ma ütlen teile, et selle on mulle teatavaks teinud Jumala Püha Vaim. Vaata, ma olen paastunud ja palvetanud palju päevi, et ma võiksin neist asjust ise teada saada. Ja nüüd, ma tean ise, et need on õiged.”⁵

Ma soovin näha asju, mida nägi mu isa

Nagu Alma, nii sai ka Nefi ise teada tõe. Kuulnud oma isa kõnelemas paljudest oma vaimsetest kogemustest, soovis Nefi teada, mida tema isa teadis. See oli midagi enamat kui tavaline uudishimu – see oli midagi, mille järele ta nälga ja janu tundis. Kuigi ta oli „ülimalt noor”, oli tal „suur soov tunda Jumala saladusi”.⁶ Ta igatses „näha ja kuulda ja teada neid asju Püha Vaimu väel”.⁷

Kui Nefi istus, „mõtiskledes oma südames”, kanti ta „Issanda Vaimus ära ‥ ülimalt kõrge mäe otsa”, kus temalt küsiti: „Mida sa soovid?” Tema vastus oli lihtne: „Ma soovin näha asju, mida nägi mu isa.”⁸ Nefi uskuva südame ja usinate püüdluste pärast õnnistati teda imelise kogemusega. Ta sai tunnistuse Päästja Jeesuse Kristuse eesseisva sünni, elu ja ristilöömise kohta; ta nägi Mormoni Raamatu esiletulemist ja evangeeliumi taastamist viimsetel aegadel – kõik tänu siirale soovile ise teada saada.⁹

Need isiklikud kogemused Issandaga valmistasid teda eesseisvateks vastuoludeks ja väljakutseteks. Need võimaldasid tal seista tugevana isegi siis, kui teistel tema pere liikmetel oli raskusi. Ta suutis seda, kuna õppis ise ja sai enda jaoks teada. Teda õnnistati isikliku tunnistusega.

See palugu Jumalalt

Sarnaselt Nefile oli ka prohvet Joseph Smith ülimalt noor, kui ta vaimsete tõdede üle tõsiselt mõtlema hakkas. Josephi jaoks oli see üliärev aeg, mil teda ümbritsesid vastakad ja segadusttekitavad sõnumid religiooni kohta. Ta tahtis teada, milline kirik on õige.¹⁰ Leides inspiratsiooni piiblisalmist „Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt”,¹¹ tegutses ta, et enda jaoks vastus leida. 1820. aasta kaunil kevadhommikul läks ta metsasallu ja laskus palvetamiseks põlvili. Tänu tema usule ja kuna Jumalal oli talle eriline töö teha, sai Joseph imelise nägemuse Jumal Isast ja Tema Pojast Jeesusest Kristusest ning ta sai teada, mida tegema pidi.

Kas teie näete Josephi kogemuses mustrit, mida võite rakendada, et enda tunnistust tugevdada? Joseph lasi pühakirjadel oma südamesse tungida. Ta mõtles sügavalt nende üle ja kõrvutas neid enda olukorraga. Seejärel toimis ta vastavalt õpitule. Tulemuseks oli imeline esimene nägemus – ja kõik, mis sellele järgnes. See Kirik asutati sõna otseses mõttes põhimõttele, et igaüks – kaasa arvatud 14-aastane talupoiss – võib küsida Jumalalt ja saada vastuse oma palvele.

Mis on tunnistus?

Me kuuleme tihti Kiriku liikmeid ütlemas, et nende tunnistus on nende kõige hinnalisem omand. See on Jumala püha and, mis antakse Püha Vaimu väel. See on rahulik, kõikumatu kindlus, mille me saame palvetades, evangeeliumi uurides ja selle järgi elades. See on Püha Vaimu tunne, mis kinnitab meie hingele, et see, mida me õpime või teeme, on õige.

Mõned inimesed räägivad tunnistusest, nagu oleks see lüliti – see on kas sees või väljas, sul kas on tunnistus või mitte. Tegelikkuses on tunnistus rohkem nagu puu, mis läbib mitmeid kasvu- ja arengufaase. Maailma ühed kõrgeimad puud kasvavad Ameerika Ühendriikide lääneosas Redwoodi rahvuspargis. Kui seista nende massiivsete puude all, on hämmastav mõelda, et iga puu kasvas väikesest seemnest. Nii on see ka meie tunnistusega. Kuigi need võivad saada alguse ühest vaimsest kogemusest, kasvavad ja arenevad need aja jooksul tänu pidevale hoolitsusele ja sagedastele vaimsetele kogemustele.

Pole siis midagi imestada, et kui prohvet Alma selgitas, kuidas me tunnistust arendame, rääkis ta, kuidas seeme puuks kasvab. „Kui te annate koha,” selgitas ta, „et seeme võiks saada külvatud teie südamesse, vaata, kui see on õige seeme ehk hea seeme ja kui te oma uskmatuse tõttu ei heida seda välja, ‥ hakkab see teie rinnas paisuma; ja kui te tunnete neid paisumise liigutusi, siis te hakkate isekeskis ütlema – On paratamatu, et see on hea seeme ehk see sõna on hea, sest see hakkab avardama mu hinge; jah, see hakkab valgustama mu mõistmist; jah, see hakkab olema mulle isuäratav.”¹²

Tihtilugu saabki tunnistus alguse pühast, valgustavast, kinnitust toovast tundest, mis näitab meile, et Jumala sõna on tõde. Kuid olgu need tunded kui tahes imelised, on see kõigest algus. Teie töö oma tunnistust kasvatada ei ole veel tehtud – samamoodi kui sekvoiapuu kasvatamine ei lõppe sellega, kui esimene väike võrse maast välja kerkib. Kui me need varajased vaimseid õhutused tähelepanuta jätame, kui me neid ei kosuta jätkuva pühakirjade uurimise ja palve kaudu ning ei otsi rohkem vaimseid kogemusi, siis meie tunded tuhmuvad ja meie tunnistus kahaneb.

Nagu Alma ütles: „Aga kui te jätate puu hooletusse ega mõtle selle eest hoolitsemisele, vaata, see ei juurdu, ja kui päikesekuumus tuleb ning seda kõrvetab, kuna sellel ei ole juurt, see kuivab ära ja te tõmbate selle välja ja viskate minema.”¹³

Enamasti kasvab meie tunnistus samamoodi kui puu: ajapikku, pea-aegu märkamatult meie pideva hoolitsuse ja usinate jõupingutuste tulemusena. „Aga kui te hoolitsete sõna eest,” lubas Alma, „jah, hoolitsete puu eest, kui see hakkab kasvama tänu teie usule, suure usinuse ja kannatlikkusega, oodates selle vilja, see juurdub; ja vaata, see saab olema puu, mis ulatub igavikulisse ellu.” ¹⁴

Nüüd on käes aeg ja täna on see päev

Minu enda tunnistus sai alguse, kui ma uurisin Mormoni Raamatu õpetusi ja mõtisklesin nende üle. Kui ma põlvitasin, et küsida Jumalalt alandlikus palves, tunnistas Püha Vaim minu hingele, et see, mida ma lugesin, on tõsi. See varajane tunnistus sai katalüsaatoriks minu tunnistusele mitmete teiste evangeeliumi tõdede kohta, sest nagu õpetas president Monson: „Kui me teame, et Mormoni Raamat on tõde, siis oli ka Joseph Smith tõepoolest prohvet ja nägi Jumalat Igavest Isa ja Tema Poega Jeesust Kristust. Samuti on tõsi, et Joseph Smithi kaudu taastati neil viimsetel aegadel evangeelium – ja taastati nii Aaroni kui Melkisedeki preesterlused.”¹⁵ Sellest päevast alates on mul olnud Püha Vaimuga palju pühasid kogemusi, mis on kinnitanud mulle, et Jeesus Kristus on maailma Päästja ja Tema taastatud evangeelium on tõde. Ma võin koos Almaga kindlalt öelda, et tean ise nendest asjadest.

Mu noored sõbrad, nüüd on käes aeg ja täna on see päev, mil õppida või endale taas kord kinnitada, et evangeelium on tõde. Igaühel meist on teha tähtis töö. Et seda tööd korda saata ja olla kaitstud maiste mõjude eest, mis meid pidevalt ähvardavad, peab meil olema Alma, Nefi ja noore Joseph Smithi usk, et saada isiklik tunnistus ja seda arendada.

Nagu see noor diakon, kellest ma varem rääkisin, imetlen ka mina president Monsonit tema tunnistuse pärast. See on kui kõrguv sekvoiapuu. Kuid isegi president Monsoni tunnistus kasvas ja arenes ajapikku. Me võime president Monsoni kombel ise teada saada, et Jeesus Kristus on meie Päästja ja maailma Lunastaja, et prohvet Joseph Smithi kaudu taastati evangeelium ja sealhulgas Jumala preesterlus. Meie hoiame seda püha preesterlust. Minu alandlik palve on, et me võiksime neid asju õppida ja saada ise teada tõde. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.