Oma valguse jagamine
Neill F. Marriott
Teine nõuandja Noorte Naiste üldjuhatuses
Me peame jääma oma usus kindlaks ja kuulutama valjul häälel õiget õpetust.
Sooviksin täna õhtul arutada kahte tähtsat kohustust, mis meil on: esiteks, järjepidevat evangeeliumi valguse ja tõe lisamist oma ellu, ja teiseks, selle valguse ja tõe jagamist teistega.
Kas te teate, kui tähtsad te olete? Igaüks teist – just praegu – on Taevase Isa päästmisplaanis väärtuslik ja oluline. Meil on töö teha. Me teame taastatud evangeeliumi kohta tõde. Kas oleme valmis seda tõde kaitsma? Meil on vaja selle järgi elada, meil on vaja seda jagada. Me peame jääma oma usus kindlaks ja kuulutama valjul häälel õiget õpetust.
2014. a septembri Ensignis ja Liahonas kirjutab vanem M. Russell Ballard: „Meil on vaja rohkem naiste selget ja mõjukat häält ja usku. Meil on vaja, et nad õpiksid ära õpetuse ja mõistaksid, mida me usume, et nad saaksid tunnistada tõest kõige kohta.”1
Õed, te tugevdate minu usku Jeesusesse Kristusesse. Olen jälginud teie eeskuju, kuulnud teie tunnistusi ja tunnetanud teie usku Brasiiliast Botswanani! Teil on oma mõjusfäär kõikjal, kuhu te lähete. Seda tunnevad teie ümber olijad – alates teie perekonnast kuni mobiiltelefoni kontaktideni ja sotsiaalmeedia sõpradest kuni nendeni, kes istuvad täna õhtul teie kõrval. Olen nõus õde Harriet Uchtdorfiga, kes kirjutas: „Te olete üha pimenevas maailmas elavad ja innukad tuletornid, kui näitate oma eluga, et evangeelium on rõõmusõnum.”2
President Thomas S. Monson on märkinud, et: „Kui te tahate teistele valgust anda, tuleb teil endal kumada.”3 Kuidas saame tõe valgust endas hõõgvel hoida? Vahel tunnen end tuhmi elektripirnina. Kuidas saame muutuda kirkamaks?
Pühakirjades õpetatakse: „See, mis on Jumalast, on valgus; ja see, kes saab valgust ja jätkab Jumalas, saab rohkem valgust.”4 Nagu pühakirjasalm ütleb, peame me jätkama Jumalas. Me peame minema valguse allika – Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse ning pühakirjade juurde. Me võime minna ka templisse, teades, et kõik selle seinte vahel osutab Kristusele ja Tema suurele lepitusohvrile.
Mõelge, milline mõju on templil ümbruskonnale. Need kaunistavad linna seestpoolt ja säravad esileküündivatelt küngastelt. Miks need kaunistavad ja säravad? Öeldakse ju pühakirjaski, et „tõde särab”,5 ning templites on tõde ja igavene eesmärk ja nõnda ka teis.
1877. aastal ütles president George Q. Cannon: „Iga tempel ‥ vähendab Saatana mõjuvõimu maa peal.”6 Usun, et seal, kus on maa peal ehitatud tempel, tõukab see pimeduse tagasi. Templi eesmärk on teenida inimkonda ja võimaldada kõigil Taevase Isa lastel naasta Tema juurde ja elada koos Temaga. Kas meie eesmärk pole mitte sarnane nende pühitsetud hoonete, nende Issanda kodadega? Teenida teisi ning aidata neil tõugata tagasi pimedust ja naasta Taevase Isa valguse juurde?
Püha templitöö suurendab meie usku Kristusesse ja seejärel saame me mõjutada paremini teiste usku. Templi kosutava vaimu kaudu võime omaenda elus saada teada Päästja lepituse tõelisusest, väest ning lootusest.
Mõned aastat tagasi seisis meie pere silmitsi suure väljakutsega. Läksin templisse ning palusin seal palves siiralt abi. Saabus tõehetk. Mulle anti selgelt teada minu nõrkustest ja ma olin šokeeritud. Sel vaimselt õpetlikul hetkel nägin ma uhket naist, kes teeb asju omaenda ja mitte tingimata Issanda viisil ning võtab vaikselt iga niinimetatud saavutuse eest au endale. Teadsin, et näen iseennast. Hüüdsin oma südames Taevase Isa poole ja ütlesin: „Ma ei taha olla selline naine, aga kuidas ma end muudan?”
Puhta ilmutusevaimu kaudu õpetati mulle templis mu äärmisest vajadusest Lunastaja järele. Pöördusin otsekohe oma mõttes Päästja Jeesuse Kristuse poole ning tundsin, kuidas mu ahastus sulas ja südames tärkas suur lootus. Tema oli mu ainuke lootus ja ihkasin klammerduda vaid Tema külge. Mulle sai selgeks, et endassesulgunud loomupärane naine „on Jumala vaenlane”7 ja ka tema mõjusfääris olevate inimeste vaenlane. Õppisin tol päeval templis, et mu uhke iseloom saab muutuda ja mulle antakse võimalus head teha üksnes Jeesuse Kristuse lepituse kaudu. Tundsin elavalt Tema armastust ning teadsin, et Ta õpetab mind Vaimu kaudu ja muudab mind, kui annan oma südame Temale ja midagi tagasi ei hoia.
Võitlen ikka veel oma nõrkustega, kuid usaldan lepituse jumalikku abi. Sain sellist puhast juhatust, kuna läksin pühasse templisse abi ja vastuseid otsima. Läksin templisse koormatuna ja lahkusin sealt teadmisega, et mul on kõikvõimas ja kõiki armastav Päästja. Mul oli kergem ja rõõmsam olla, kuna olin saanud Temalt valgust ja nõustunud plaaniga, mis Tal on minu jaoks.
Templid paiknevad ümber maailma ning välispidiselt on need oma kuju poolest ainulaadsed, kuid nende kõigi sees on samad igavene valgus, eesmärk ja tõde. Me loeme 1. kirjast korintlastele, 3:16: „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja et Jumala Vaim elab teie sees?” Jumala tütardena on ka meid paigutatud kõikjale maailma, ja nagu templid, nii oleme ka meie oma välimuselt ainulaadsed. Nagu templites nii on ka meie sees vaimuvalgus. See vaimuvalgus on Päästja valguse peegeldus. See sära kütkestab teisi.
Meil on maa peal omad rollid alates tütrest, emast, juhist ja õpetajast kuni õe, palgasaaja, abikaasa ja muude rollideni. Igaühel neist on oma mõju. Igal rollil on moraalne vägi, kui mõelda oma elus evangeeliumi tõdedele ja templilepingutele.
Vanem D. Todd Christofferson on öelnud: „Igal juhul saab ema avaldada perele sellist mõju, mida ei asenda ükski teine inimene üheski teises suhtes.”8
Kui meie lapsed olid väikesed, oli mul tunne, et oleme abikaasa Davidiga laeva kaptenid ja kujutasin meie 11 last väikestest laevadest koosneva laevastikuna, mis sadamas meie ümber ulbib ja end ilmamerele minekuks valmis seab. Tundsime Davidiga vajadust küsida iga päev Issanda kompassilt parimat sihti, kuhu oma väikese laevastikuga seilata.
Minu päevad olid täis kergesti unustatavaid asju, nagu pesu kokkuvoltimine, lasteraamatute lugemine ja õhtusöögiks vormiroogade valmistamine. Vahel ei näe me oma kodusadamas, et selliste lihtsate, järjepidevate tegudega, mis hõlmavad perepalvet, pühakirjade uurimist ja pereõhtut, saadetakse korda suuri asju. Kuid ma tunnistan, et just neil tegudel on igavene tähtsus. See on ülimalt rõõmustav, kui nendest väikestest laevadest – meie lastest – kasvavad vägevad meresõidulaevad, mis on täis evangeeliumi valgust ja valmis „[astuma] Jumala teenistusse”.9 Meie väikesed usku ja teenimist täis teod on viis, kuidas enamik meist saab jätkata Jumalas ning tuua lõpuks igavest valgust ja hiilgust oma perele, sõpradele ja kaaslastele. Te kannate tõepoolest endaga mõjusfääri!
Mõelge, milline mõju võib olla oma perele ühel algühinguealisel tüdrukul. Meie tütre usk õnnistas meie perekonda, kui meie väike poeg lõbustuspargis ära kadus. Pere tormas teda otsides pööraselt ringi. Lõpuks sikutas meie kümne-aastane tütar mind käsivarrest ja ütles: „Ema, äkki me peaksime palvetama?” Tal oli õigus! Pere kogunes keset pealtvaatajate murdu kokku ja palvetas, et meie last üles leida. Me leidsime ta. Ma ütlen kõikidele Algühingu tüdrukutele: „Palun tuletage oma vanematele meelde, et nad palvetaksid!”
Sel suvel oli mul eriline võimalus osaleda Alaskal laagris, kus oli 900 noort naist. Nad avaldasid mulle sügavat mõju. Nad olid laagriks vaimselt ette valmistunud, lugenud Mormoni Raamatut ja õppinud pähe avalduse „Elav Kristus: apostlite tunnistus”. Kolmandal laagriõhtul tõusid kõik 900 noort naist üheskoos püsti ja kandsid kogu avalduse sõna-sõnalt ette.
Suur saal täitus Vaimust ja ma ihkasin kaasa lüüa, kuid ei saanud. Mul oli see pähe õppimata.
Olen teinud nende õdele eeskujul algust „Elava Kristuse” päheõppimisega ja tänu nende mõjule saan ma täielikumal määral osa sakramendilepingust Päästjat alati meeles pidada, kui apostlite tunnistust Kristusest üha uuesti kordan. Sakrament on omandamas minu jaoks sügavamat tähendust.
Ma loodan „Elava Kristuse” 25. detsembriks pähe õppida ja kindlalt südamesse talletada, et selle siis Päästjale jõulukingiks anda. Loodan, et suudan avaldada head mõju, nagu Alaska õed mulle avaldasid.
Kas leiate end selle avalduse, „Elava Kristuse” järgmistest sõnadest? „Ta palus, et kõik järgiksid Tema eeskuju. Ta kõndis Palestiina teedel, tehes terveks haigeid, pannes pimedaid nägema ja äratades surnuid.”10
Meie, Kiriku õed, ei kõnni Palestiina teedel haigeid terveks tehes, kuid me saame palvetada ja rakendada lepituse tervendavat väge haavatud, kurnatud suhetes.
Kuigi me ei saa panna Päästja kombel pimedaid nägema, saame me tunnistada päästmisplaanist vaimselt pimedatele. Me saame avada nende silmad, et nad mõistaks preesterluse väe vajalikkust igavestes lepingutes.
Me ei ärata Päästja kombel surnuid, kuid me saame õnnistada surnuid, kui nende nimed templitöö jaoks leiame. Siis me äratame nad tõepoolest vaimuvanglast ja pakume neile igavese elu teerada.
Tunnistan, et meil on elav Päästja, Jeesus Kristus, ning Tema väe ja valgusega saame me tõugata tagasi maailma pimeduse, anda tõele, mida teame, oma hääle, ning mõjutada teisi tulema Tema juurde. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.