Issandal on meie jaoks plaan!

Vanem Carlos A. Godoy

Seitsmekümnest

Kui jätkame elamist nii nagu praegu, kas siis lubatud õnnistused täituvad?

Milline imeline võimalus on saada osa sellest erilisest hetkest, mil üldkonverentsil kõnelejatel on võimalik kõneleda oma emakeeles. Viimane kord, kui siin puldis kõnelesin, muretsesin ma, et räägin inglise keelt aktsendiga. Nüüd teeb mulle muret mu portugali keele kiire tempo. Ma ei taha rääkida subtiitritest kiiremini.

Igaüks meist on pidanud tegema võib saab veel teha elus suuri otsuseid. Kas peaksin omandama selle või teise elukutse? Kas peaksin minema misjonile? Kas tema on õige inimene, kellega abielluda?

Need otsused pärinevad erinevatest eluvaldkondadest, kus väiksel suunamuutusel võivad olla tulevikus tähtsad tagajärjed. President Dieter F. Uchtdorf on öelnud: „Aastatepikkuse Issanda teenimise ‥ kaudu olen ma õppinud, et õnn ja õnnetus inimeste elus, abieludes ning perekondades võivad oleneda vaid paarikraadisest veast.” (Mõne kraadi tähtsus. 2008. a kevadine üldkonverents)

Kuidas vältida kalkulatsioonide tegemisel neid pisivigu?

Illustreerin oma sõnumit isikliku kogemusega.

1980ndate aastate lõpus koosnes meie noor pere minu naisest Mônicast, meie kahest lapsest ja minust. Me elasime Brasiilias São Paulos, ma töötasin heas ettevõttes, olin lõpetanud ülikooli ja mind oli hiljuti vabastatud oma kodukoguduse piiskopi ametist. Elu oli hea ja kõik näis olevat, nagu peab – kuni ühel päeval tuli meile külla üks vana sõber.

Külaskäigu lõpus tegi ta ühe märkuse ja esitas küsimuse, mis lõi mu tõekspidamised kõikuma. Ta ütles: „Carlos, paistab, et sinu, su pere, töö ja Kirikus teenimisega läheb kõik hästi, kuid –” ja sellele järgnes küsimus, „kui sa jätkad sellist eluviisi, kas siis su patriarhaalses õnnistuses lubatud õnnistused ka täituvad?”

Ma polnud kunagi oma patriarhaalsele õnnistusele nii mõelnud. Lugesin seda aeg-ajalt, kuid ei teinud seda kunagi tulevikus lubatud õnnistuste ootuses ja praegusele elule hinnangut andes.

Pärast tema külaskäiku pöörasin oma patriarhaalsele õnnistusele tähelepanu ja mõtisklesin: „Kui jätkame elamist nii nagu praegu, kas siis lubatud õnnistused ka täituvad?” Pärast mõningast järelemõtlemist tekkis mul tunne, et on vaja teha mõned muudatused ja seda eriti hariduse ja elukutse vallas.

Ma ei pidanud otsustama mitte õige ja vale, vaid hea ja parema vahel, nagu õpetas vanem Dallin H. Oaks, kui ütles: „Mõtiskledes erinevate valikute üle, peaksime me pidama meeles, et sellest, et miski on hea, ei piisa. On valikuid, mis on paremad, ja veel teisigi, mis on parimad.” (Hea, parem, parim. 2007. a sügisene üldkonverents)

Kuidas siis veenduda, et meie otsus on parim?

Siin on mõned põhimõtted, mida olen õppinud.

Põhimõte number üks: me peame mõtlema valikutele eesmärgist lähtuvalt

Otsuste tegemisega, mis mõjutavad meie elu ja neid, keda me armastame, võivad kaasneda mõned riskid, kui me ei näe otsuste tagajärgi laiemast vaatenurgast. Kui me aga kujutame ette nende otsuste võimalikke tulevasi tagajärgi, võime näha selgemini, milline rada on parim praegu.

Kui me mõistame, kes me oleme, miks me oleme siin ja mida Issand meilt selles elus ootab, aitab see meil näha asju laiemast vaatenurgast, nagu vaja.

Me võime leida pühakirjadest näiteid, kus laiem vaatenurk näitas selgelt, milline rada valida.

Mooses rääkis Issandaga palgest palgesse, sai teada päästmisplaanist ja mõistis seeläbi paremini oma prohvetirolli Iisraeli kokkukogumisel.

„Ja Jumal rääkis Moosesele, öeldes: Vaata, mina olen Kõikvõimas Issand Jumal. ‥

Ja ma näitan sulle oma kätetööd. ‥

Ja mul on sinu jaoks töö, Mooses, mu poeg.” (Ms 1:3–4, 6)

Seda mõistes suutis Mooses pidada kõrbes vastu mitu aastat väldanud kannatustele ja juhatas Iisraeli koju tagasi.

Suur Mormoni Raamatu prohvet Lehhi nägi und ja sai nägemuses teada oma missioonist juhatada oma pere tõotatud maale.

„Ja sündis, et Issand käskis minu isa, just nimelt unenäos, et ta peab võtma oma perekonna ja lahkuma kõnnumaale.

‥ Ja ta jättis maha oma maja ja oma pärandmaa ja oma kulla ja oma hõbeda ja oma hinnalised asjad.” (1Ne 2:2, 4)

Lehhi jäi sellele nägemusele ustavaks vaatamata rännakul kohatud raskustele ja sellele, et pidi jätma maha mugava elu Jeruusalemmas.

Veel üheks suurepäraseks näiteks on prohvet Joseph Smith. Paljude ilmutuste kaudu, mis algasid esimese nägemusega, suutis ta lõpetada talle antud kõigi asjade taastamise ülesande (vt JSA 1:1–26).

Aga meie? Mida Issand ootab meist igaühelt?

Selleks, et seda mõista, ei pea me nägema inglit. Me saame otsuste tegemisel juhatust pühakirjadest, templist, elavatelt prohvetitelt, oma patriarhaalsest õnnistusest, inspireeritud juhtidelt, kuid ennekõike on meil õigus saada isiklikku ilmutust.

Põhimõte number kaks: me peame olema valmis tulevasteks väljakutseteks

Parimad rajad elus on harva kerged. Sageli on hoopis vastupidi. Võtkem näiteks prohvetid, keda ma just mainisin.

Moosese, Lehhi ja Joseph Smithi rännakud polnud kerged vaatamata sellele, et nad tegid õigeid otsuseid.

Kas oleme nõus oma otsuste eest seda hinda maksma? Kas oleme valmis lahkuma mugavustsoonist parema paiga nimel?

Naastes oma patriarhaalse õnnistusega seotud kogemuse juurde, otsustasin ma tookord täiendava hariduse kasuks ja esitasin avalduse, et saada ühes Ameerika ülikoolis stipendiumi. Valituks osutumise korral tuli mul lahkuda töölt, müüa kogu meie vara ja kolida stipendiaadina kaheks aastaks Ameerika Ühendriikidesse.

Minu esimesteks väljakutseteks osutusid sellised testid nagu TOEFL ja GMAT. Enne, kui mind ülikooli vastu võeti, kulus kolm pikka ettevalmistumisaastat, palju äraütlemisi ja mõningaid kahevahel olemisi. Mul on ikka veel meeles telefonikõne, kui stipendiumite eest vastutanud isik mulle kolmanda aasta lõpus helistas.

Ta ütles: „Carlos, mul on sulle häid ja halbu uudiseid. Hea uudis on see, et sa oled sel aastal kolme finalisti seas.” Tookord sai stipendiumi ainult üks inimene. „Halb uudis on see, et üks teistest kandidaatidest on ühe tähtsa inimese poeg ja teine on teise tähtsa inimese poeg ja siis oled sina.”

„Ja mina, ‥ mina olen Jumala poeg,” vastasin ma kiirelt.

Õnneks ei läinud maine päritolu otsustamisel arvesse ja mind võeti 1992. aastal vastu.

Me oleme Kõikvõimsa Jumala lapsed. Ta on meie Isa, Ta armastab meid ja Tal on meie jaoks plaan. Me ei ela siin selleks, et vaid oma aega raisata, vananeda ja surra. Jumal tahab, et areneksime ja saavutaksime oma potentsiaali.

President Thomas S. Monson on öelnud: „Olgu te vallalised või abielus, igaühel teist on vaatamata vanusele võimalus õppida ja kasvada. Laiendage oma intellektuaalseid ja vaimseid teadmisi nii palju, kui teie jumalik potentsiaal lubab.” (The Mighty Strength of the Relief Society. – Ensign, nov 1997, lk 95)

Põhimõte number kolm: me peame jagama seda nägemust meile armsate inimestega

Lehhi püüdis rohkem kui ühel korral aidata Laamanil ja Lemuelil mõista ette võetud muutuse tähtsust. Tõsiasi, et nad ei mõistnud isa nägemust, pani neid rännaku jooksul nurisema. Nefi otsis aga selle asemel Issandat, et näha, mida tema isa oli näinud.

„Ja sündis, et pärast seda, kui mina, Nefi, olin kuulnud kõiki oma isa sõnu asjadest, mida ta nägi nägemuses, ‥ soovisin mina, ‥ et ka mina võiksin näha ja kuulda ja teada neid asju Püha Vaimu väel.” (1Ne 10:17)

Selle nägemuse abil sai Nefi jagu rännakuraskustest ja suutis ka oma perekonda juhatada, kui see vajalikuks osutus.

Kui me otsustame teatud raja kasuks, siis on väga tõenäoline, et see avaldab mõju ka neile, keda me armastame, ja mõni neist kogeb koguni koos meiega selle valiku tagajärgi. Ideaalis peaksid ka nemad nägema seda, mida näeme meie, ja jagama meie tõekspidamisi. See pole alati võimalik, kuid kui nii juhtub, on rännak palju kergem.

Selle isikliku kogemuse puhul, mille ma näiteks tõin, vajasin ma kahtlemata oma naise toetust. Lapsed olid veel väikesed ja neil polnud palju öelda, kuid mu naise toetus oli hädavajalik. Mäletan, et esmalt pidime me Mônicaga plaanide muutusi hoolega arutama, kuni tal oli nendega seoses hea tunne ja ta võis samuti neile pühenduda. Sellise ühise nägemuse tõttu ta mitte ainult toetas muutust, vaid tal oli oluline osa selle õnnestumisel.

Tean, et Issandal on selles elus meie jaoks plaan. Ta tunneb meid. Ta teab, mis on meile parim. Kuna asjad lähevad hästi, ei tähenda see veel, et me ei peaks aeg-ajalt kaaluma, kas ehk on äkki midagi veel paremat. Kui jätkame elamist nii nagu praegu, kas siis lubatud õnnistused täituvad?

Jumal elab. Ta on meie Isa. Päästja Jeesus Kristus elab ja ma tean, et Tema lepitusohvri kaudu võime me leida jõudu oma igapäevaraskustest jagusaamiseks. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.