Sakrament ja lepitus
Vanem James J. Hamula
Seitsmekümnest
Sakramenditalitus peab meie kõigi jaoks tähtsamaks muutuma.
Ketsemani ja Kolgata eelõhtul kogus Jeesus oma apostlid veel viimast korda kummardamiseks kokku. Kogunemiskohaks oli ülemine tuba ühe jüngri kodus Jeruusalemmas ja ajaks paasapühad.1
Nende ees seisis traditsiooniline paasapüha söömaaeg ohvrilambast, veinist ja hapnemata leivast – sümbolid Iisraeli minevikus aset leidnud päästmisest orjusest ja surmast2 ja tulevasest lunastusest, mis alles ees seisis.3 Kui söömaaeg oli lõpule jõudmas, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis seda4 ning andis oma apostlitele, öeldes: „Võtke, sööge!”5 „See on minu ihu, mis teie eest antakse; seda tehke minu mälestuseks!”6 Sarnaselt võttis ta ka karika veiniga, õnnistas seda ja andis ümberolijatele, öeldes: „See karikas on uus leping minu veres,”7 „mis ‥ valatakse pattude andeksandmiseks.”8 „Seda tehke minu mälestuseks!”9
Sellisel lihtsal, kuid sügavmõttelisel viisil kehtestas Jeesus Jumala lepingurahva jaoks uue talituse. Enam ei valatud loomade verd ega tarbitud loomade liha alles tulema pidanud Kristuse lunastusohvri ootuses.10 Selle asemel hakati juba tulnud Kristuse lunastusohvri mälestuseks võtma ja sööma Tema murtud ihu ja valatud vere võrdkujusid.11 Selles uues talituses osalemine näitab kõigile Jeesuse tõsimeelset vastuvõtmist lubatud Kristusena ning puhtsüdamlikku tahet Talle järgneda ja Tema käske pidada. Neist, kes sellest juhinduvad ja nõnda oma elu elavad, „ruttab” vaimne surm mööda ning neile tagatakse igavene elu.
Järgnenud tundidel ja päevadel läks Jeesus Ketsemani, viidi Kolgatale ja väljus võidukalt arimaatialase hauast. Kui Jeesus oli nende juurest lahkunud, tulid Tema ustavad jüngrid Jeruusalemmast ja selle ümbrusest esimesel nädalapäeval kokku „leiba murdma”12 ja nad tegid seda „alati”.13 Kindlasti ei teinud nad seda ainuüksi selleks, et oma lahkunud Issandat meeles pidada vaid samuti, et väljendada tänu ja usku, et Ta nad imepäraselt lunastas.
On märkimisväärne, et kui Jeesus külastas oma jüngreid Ameerikas kehtestas Ta nende seas sakramenitalituse.14 Seda tehes, ütles Ta: „Ja jälgige alati, et te teete”15 „ja see olgu tunnistuseks Isale, et te peate mind alati meeles.”16 Ja uuesti taastamisaja alguses kehtestas Issand sakramendi andes meile sarnaseid juhiseid kui oma varasematele jüngritele.17
Sakramenditalituse kohta on öeldud, et see kujutab endast „üht pühamat talitust Kirikus”.18 Sellest koosolekust peab saama meie kõigi jaoks veel püham. Selle talituse kehtestas Jeesus Kristus ise, et meenutada meile, mida Ta tegi meie lunastamiseks, ning et õpetada meile, kuidas me saame Tema lunastust ära kasutada ja elada seeläbi taas koos Jumalaga.
Rebitud ja murtud leib on märk sellest, et me peame meeles Jeesuse Kristuse füüsilist keha – keha, mida tabasid kõiksugu valud, kannatused ja kiusatused,19 keha, mis oli nii suurtes piinades, et valas verd igast poorist,20 keha, mille ihu rebiti ja mille süda purunes ristilöömisel.21 Me anname teada, et me usume, et seesama keha, mis surmaunne suikus, tõusis taaskord elule hauast, et enam mitte kunagi haigust, lagunemist ega surma kogeda.22 Ja ise leiba võttes tunnistame me, et Kristuse sureliku keha sarnaselt vabanevad ka meie kehad surmaahelatest, tõusevad võidukana hauast ja antakse tagasi meie igavestele vaimudele.23
Me näitame väikese topsitäie veega, et meil on meeles Jeesuse valatud veri ja Tema vaimsed kannatused kogu inimkonna eest. Meil on meeles piinad, mille tõttu langesid Ketsemanis suured veretilgad.24 Meil on meeles löömine ja rooskadega peksmine, mida Ta oma vangistajate käes taluma pidi.25 Meil on meeles veri, mis voolas Kolgatal Tema kätest, jalgadest ja küljest.26 Ja meil on meeles Tema enda sõnad oma kannatuste kohta: „Sa ei tea, kui kibedad, sa ei tea, kui teravad, jah, sa ei tea, kui rasked kanda.”27 Ise vett võttes tunnistame me, et Tema veri ja kannatused lepitasid meie patud ning et Ta kustutab meie patud, kui me Tema evangeeliumi põhimõtted ja talitused vastu ja omaks võtame.
Nõnda meenutavad leib ja vesi meile seda, et Kristus on meid surmast ja patust lunastanud. Järjekord, võtta leiba esiteks ja siis vett, on tähtis. Leiba võttes meenutatakse meile meie enda vaieldamatut ülestõusmist, mis hõlmab enamat kui vaid keha ja vaimu taastamist. Ülestõusmise väel taastatakse meid kõiki Jumala juurde.28 See tõsiasi esitab meile elu põhiküsimuse. Põhiküsimus, millega me kõik silmitsi seisame, pole see, kas me pärast surma elame, vaid kellega me elame. Kuigi igaüks meist naaseb Jumala juurde, ei jää igaüks meist Temaga.
Surelikkuses määrdume me kõik patu ja üleastumistega.29 Meie mõtted, sõnad ja teod pole alati kõige vooruslikumad.30 Lühidalt öeldes pole me puhtad. Ja puhtusetuse tagajärje Jumala juures on Jeesus algusest peale täiesti selgeks teinud: „Miski, mis pole puhas, ei saa ‥ elada tema juures.”31 Alma nooremale jõudis see tõik kohale, kui ta oli vastamisi püha ingliga ja oli oma puhtusetusest nii piinatud, kurnatud ja vaevatud, et soovis muutuda „olematuks nii hingelt kui ka kehalt, et [teda] ei viidaks seisma ‥ Jumala ette”.32
Sakramendi veest osa saades õpetatakse meile, kuidas me võime saada puhtaks patust ja üleastumistest ja seega seista Jumala ees. Süütu vere valamisega rahuldas Jeesus Kristus õigluse nõuded seoses iga patu ja üleastumisega. Seejärel teeb Ta meile ettepaneku teha meid puhtaks, kui meil on Temasse piisavalt usku, et meelt parandada, võtta vastu kõik päästmise talitused ja lepingud alates ristimisest ja võtame vastu Püha Vaimu. Püha Vaimu vastu võtmisel tehakse meid puhtaks. Jeesus tegi selle õpetuse väga selgeks:
„Miski, mis pole puhas, ei saa pääseda tema kuningriiki. ‥ Ei pääse miski tema rahusse peale nende, kes on pesnud oma rõivad minu veres. ‥
Nüüd, see on käsk: Parandage meelt, kõik te maa ääred, ja tulge minu juurde ja saage ristitud minu nimel, et te võiksite olla pühitsetud Püha Vaimu vastuvõtmisega, et te võiksite seista määrdumata minu ees viimsel päeval!”33
See on Kristuse õpetus.34 Kui me võtame selle õpetuse vastu ja elame selle järgi, pestakse meid põhimõtteliselt Kristuse veres ja tehakse puhtaks.35
Läbi sakramendipalvete näitame, et oleme võtnud selle Kristuse õpetuse vastu ja kohustunud selle järgi elama. Me kuulutame oma palves Jumalale, oma Taevasele Isale, et peame Tema kallist Poega „alati meeles”. Esiteks, me tunnistame oma soovi meeles pidada. Seejärel me tunnistame, et me seda ka teeme. Nii tehes võtame me püha kohustuse rakendada usku Jeesusesse Kristusesse ja sellesse, et Ta on lunastanud meid surmast ja patust.
Lisaks sellele teatame me, et kohustume „kinni pidama tema käskudest”. See on püha kohustus meelt parandada. Kui meie mõtted, sõnad või teod pole hiljuti olnud sellised, nagu need olema pidid, kohustume me joondama oma elu tulevastel päevadel uuesti Tema järgi.
Järgmiseks kuulutame, et oleme „nõus võtma enda peale ‥ Poja nime”.36 See on püha kohustus alistuda Tema võimule ja teha Tema tööd, mille juurde kuulub see, et me saame ise kõik päästvad talitused ja sõlmime kõik lepingud.37
Kui me oleme nendele põhimõtetele pühendunud, lubatakse meile lõpuks sakramendipalvetes, et „tema Vaim [on] ‥ [meiega]”.38 Vaimu taassaamine on ülim õnnistus, sest Vaim puhastab ja pühitseb meid patust ja üleastumistest.39
Vennad ja õed! Jeesuse Kristuse lepitus on tähtsaim sündmus ajas ja igavikus. Tema, kes tegi lepituse, on andnud meile sakramenditalituse, et aidata meil mitte ainult meeles pidada, vaid ka saada endale selle ülima armuavalduse õnnistusi. Regulaarne ja siiras osavõtt sellest pühast talitusest aitab meil Kristuse õpetust pärast ristimist jätkuvalt vastu võtta ja selle järgi elada ning jätkata seeläbi pühaks saamist ja sellega lõpule jõuda. Tõepoolest, sakramenditalitus aitab meil ustavalt lõpuni vastu pidada ja saada osa Isa täiusest nii nagu Jeesus, kes sai armu armu peale.40
Ma tunnistan, et Jeesusel Kristusel on vägi lunastada meid kõiki surmast ja patust ja läbi Tema preesterluse talituste, sealhulgas sakramendi väe valmistada meid ette, et võiksime „näha Jumala, tõepoolest Isa palet, ja elada.”41 Võtkem sakramenti järgmisel nädalal ja kõigil järgnevatel nädalatel sügavama sooviga ja tõsimeelsemalt, palvetan ma Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.