Ära suhtu hoolimatult pühadesse asjadesse
Vanem Larry S. Kacher
Seitsmekümnest
Kaaluge oma otsuseid, küsides endalt: „Kas minu otsused on kindlalt Jeesuse Kristuse evangeeliumi viljakasse mulda istutatud?”
Vennad ja õed! Selles elus tehtud otsused mõjutavad suuresti meie igavese elu kulgu. Meie valikuid mõjutavad nii nähtavad kui ka nähtamatud jõud. Mulle sai see selgeks viis aastat tagasi viisil, mis oleks võinud mulle kalliks maksma minna.
Olime pere ja sõpradega Lõuna-Omaanis reisil. Otsustasime ühte India ookeani äärsesse randa lõõgastuma minna. Peagi pärast sinna jõudmist küsis mu 16-aastane tütar Nellie minult, kas võib kaugemal paistva liivaribani ujuda. Kuna meri lainetas ja ma kartsin ohtlikke hoovusi, teatasin talle, et lähen ise esimesena.
Olles mõnda aega ujunud, hüüdsin oma naist ja küsisin, kas liivariba on juba lähedal. Ta vastas: „Sa oled sellest ammu mööda ujunud.” Endale teadmata olin ma sattunud mõõnavee tagasivoolu1, mis mind jõuliselt mere poole tõmbas.
Ma ei teadnud, mida teha. Ainus mõte, mis mulle pähe tuli, oli ümber pöörata ja tagasi kaldale ujuda. Kuid just seda ma poleks teha tohtinud. Tundsin end abituna. Minu kontrollile allumatud jõud tõmbasid mind üha kaugemale merele. Asja tegi veelgi hullemaks see, et mu naine oli mind usaldades mulle järgnenud.
Vennad ja õed, arvasin, et suure tõenäosusega ma sealt eluga ei pääse ning et minu otsuse tõttu saab surma ka mu naine. Pärast suuri pingutusi ja ma usun, et jumalikku sekkumist, puudutasid meie jalad ühtäkki liivast põhja ning me saime ohutult tagasi oma sõprade ja tütre juurde kõndida.
Selles maises elus on palju hoovusi – mõned neist turvalised, mõned mitte. President Spencer W. Kimball on õpetanud, et ka meie elus on tegevad jõud, mis sarnanevad ookeanide nähtamatutele hoovustele.2
Lubage mul kõneleda ühest teisest hoovusest – jumalikust hoovusest, mis on saanud mu elus suureks õnnistuseks. Ma olen Kirikus usulepöördunu. Enne pöördumist oli mu elu ambitsiooniks suusatada ja selle eesmärgiga kolisin ma pärast keskkooli Euroopasse. Pärast paari kuud näiliselt ideaalset elu tundsin, et pean lahkuma. Tol hetkel ei mõistnud ma, miks ma sedasi tunnen, kuid ma otsustasin oma sisetunnet järgida. Lõpuks jõudsin koos paari hea sõbraga, kes olid sarnaselt minule teist usku, Utah᾽ osariiki Provosse.
Provos kohtasin inimesi, kelle elustiil minu omast paljuski erines. Mind tõmbas nende poole, kuigi ma ei mõistnud, miks. Alguses panin nendele tunnetele vastu, kuid peagi leidsin rahu ja kindlustunde, mida ma polnud varem kogenud. Hakkasin võtma omaks seda uut hoovust, mille kaudu sain teada armastavast Taevasest Isast ja Tema Pojast Jeesusest Kristusest.
Sain koos sõpradega 1972. aastal ristitud. See uus hoovus, millega kaasa läksin – Jeesuse Kristuse evangeelium –, tõi mu ellu suuna ja tähenduse. Kuid tuli ette ka katsumusi. Kõik oli minu jaoks uus. Mõnikord tundsin end eksinuna ja segaduses olevat. Mind usutlesid nii sõbrad kui ka pereliikmed.
Tuli teha valik. Mõned nende küsimused tekitasid minus kahtlusi ja ebakindlust. See valik oli väga oluline. Kuhu poole pöörduda, et saada vastuseid? Paljud püüdsid mind veenda, et olen valinud vale tee – mõõnavee tagasivool ähvardas mind tõmmata ära rahuliku hoovuse rüpest, mis oli saanud imeliseks õnne allikaks. Mõistsin väga selgesti põhimõtet, et „kõigis asjades on vastandlikkus” ja kui tähtis on ise tegutseda, mitte anda otsustusõigust teiste kätte.3
Küsisin endalt: „Miks peaksin jätma maha selle, mis on mulle nii suurt lohutust pakkunud?” Issand tuletas meelde Oliver Cowderyle: „Kas ma ei rääkinud rahu sinu meelele selles asjas?”4 Minu kogemus oli olnud sarnane. Seega pöördusin veelgi suurema otsusekindlusega armastava Taevase Isa, pühakirjade ja usaldusväärsete sõprade poole.
Ent paljud küsimused olid jäänud vastuseta. Mida teha kahtlustega, mis need olid tekitanud? Selle asemel et lasta neil hävitada rahu ja õnn, mis oli mu ellu tulnud, otsustasin need mõneks ajaks kõrvale jätta, usaldades, et Issand ilmutab mulle kõik Talle sobival ajal. Leidsin lohutust Tema avaldusest Joseph Smithile: „Vaata, te olete väikesed lapsukesed ja te ei suuda kõiki asju praegu taluda; te peate kasvama armus ja tõe tundmises.”5 Otsustasin, et ei hülga tõde, mida ma tean, ega järgi seda tundmatut ja kahtlast hoovust ja võimalikku „mõõnavee tagasivoolu”. President N. Eldon Tanner ütles, et on õppinud, „kui palju arukam ja parem on võtta vastu lihtsad evangeeliumi tõed ‥ ja leppida uskuva südamega nende asjadega, mida ‥ me ei mõista”. 6
Tähendab see siis, et ausameelseid küsimusi esitada ei tohi? Küsige seda poisilt, kes otsis lohtu pühast metsasalust ning tahtis teada, millisega kõikidest kirikutest ta liituma peaks. Avage Õpetus ja Lepingud nägemaks, kui suur osa sellest inspireeritud ülestähendusest on saadud alandliku tõeotsingu tulemusena. Joseph sai teada, et „kui kellelgi ‥ jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse”. 7 Esitades siiraid küsimusi ja otsides Jumalalt vastuseid, õpime me „rea rea peale, õpetuse õpetuse peale”8 ja omandame suuremat teadmist ja tarkust.
Küsimus polegi niivõrd selles, kas ausameelseid küsimusi esitada tohib, vaid pigem, kuhu nende küsimuste esile kerkides pöörduda. Kas meil jagub arukust hoida paari küsimuse tekkides kinni sellest, mille tõesust me juba teame. Ma tunnistan, et meil on jumalik allikas – Keegi, kes teab kõike, nii lõppu kui ka algust. Kõik asjad on Tema ees.9 Pühakirjad tunnistavad, et Tema „ei kõnni kõveratel radadel, ‥ samuti ei kaldu ta kõrvale sellest, mida ta on öelnud”.10
Me ei tohi sel surelikul teekonnal kunagi mõelda, et meie valikud mõjutavad üksnes meid. Hiljuti külastas mind mu kodus üks noormees. Temast õhkus head vaimu, kuid ma tunnetasin, et ta ei osalenud täiel määral Kiriku tegevustes. Ta rääkis, et oli kasvanud evangeeliumile keskendunud kodus seni, kuni ta isa emale truudust murdis. See viis lahutuse ja selleni, et kõik pere lapsed hakkasid Kirikus kahtlema ning langesid ära. Mu süda oli raske, kui rääkisin selle noore isaga, kes olles mõjutatud oma isa valikutest, kasvatas nüüd ise hinnalisi hingi Jeesuse Kristuse evangeeliumi õnnistusteta.
Üks teine mees, keda teadsin, oli kunagi olnud ustav Kiriku liige, kuid hakanud teatud õpetustes kahtlema. Selle asemel et Taevaselt Isalt vastuseid küsida, otsustas ta juhatuse saamiseks toetuda üksnes ilmalikele allikatele. Tema süda pöördus valele poole ning ta näis otsivat inimeste austust. Tema uhkus võis küll saada rahuldatud, kuid taeva vägedest jäi ta vähemalt ajutiselt ilma.11 Tõe leidmise asemel kaotas ta tunnistuse ja viis endaga kaasa ka paljud pereliikmed.
Need kaks meest jäid kinni nähtamatusse mõõnavee tagasivoolu ja tõmbasid kaasa veel teisigi.
Sootuks erineva näitena otsustasid mu naise vanemad LaRue ja Louise Miller, kelle maine vara pole kunagi olnud suur, õpetada taastatud evangeeliumi puhast õpetust oma lastele ja ka elada selle järgi iga päev ise. Nii tehes on nad õnnistanud oma järelpõlve evangeeliumi viljade ja lootusega igavesele elule.
Nende kodus oli kombeks pidada au sees preesterlust, seal oli tunda armastust ja kooskõla ning nende elu juhtisid evangeeliumi põhimõtted. Louise ja LaRue näitasid õlg õla kõrval käies, mida tähendab elada Jeesuse Kristuse eeskuju järgi. Nende lapsed võisid selgelt näha, millised eluhoovused toovad endaga rahu ja õnne. Ja nad tegid valikuid sellele vastavalt. President Kimball on õpetanud: „Kui loome ‥ tugeva ja järjekindla hoovuse, mis voolab meie eesmärgi, õigemeelse elu poole, siis kannab see meid ja meie lapsi edasi raskuste vastutuulest, pettumustest ja kiusatustest hoolimata.”12
Kas meie valikud on tähtsad? Kas need mõjutavad ainult meid? Kas oleme seadnud kindla kursi taastatud evangeeliumi igaveses hoovuses?
Aeg-ajalt kangastub mu silme ette häiriv vaatepilt. Mis oleks saanud, kui ma oleksin tol septembripäeval India ookeani kaldal lõõgastudes oma tütrele Nelliele öelnud: „Jah, lase käia. Mine uju liivaribale.” Või kui ka tema oleks minu eeskuju järginud ega oleks olnud võimeline tagasi ujuma? Mis oleks, kui mul tulnuks elada teadmisega, et mu eeskuju tõttu on mõõnavee tagasivool ta merele uhtunud, nii et ta enam kunagi tagasi ei tule?
Kas need hoovused, millel me end kanda laseme, on olulised? Kas meie eeskujul on tähtsust?
Taevane Isa on õnnistanud meid taevase anni, Püha Vaimuga, kes aitab meil otsuseid teha. Ta on lubanud meile inspiratsiooni ja ilmutusi, kui elame vääriliselt, et sellist juhatust saada. Ma kutsun teid üles seda jumalikku andi kasutama ja oma valikud üle vaatama, küsides endalt: „Kas minu otsused on kindlalt Jeesuse Kristuse evangeeliumi viljakasse mulda istutatud?” Ma kutsun teid üles tegema vajalikud korrektiivid, olgu need väikesed või suured, et tagada Taevase Isa plaani õnnistused nii endale kui ka neile, keda te armastate.
Ma tunnistan, et Jeesus Kristus on meie Päästja ja Lunastaja. Ma tunnistan, et need lepingud, mis me Temaga sõlmime, on pühad. Me ei tohi pühadesse asjadesse kunagi hoolimatult suhtuda.13 Ma palvetan, et jääksime alati ustavaks. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.