„Ega ometi mina see ole, Issand?”
President Dieter F. Uchtdorf
Teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas
Me peame heitma kõrvale oma uhkuse, nägema kaugemale oma edevusest ja alandlikult küsima: „Ega ometi mina see ole, Issand?”
Oli meie armastatud Päästja viimane öö surelikkuses, õhtu enne seda, kui Ta enese kogu inimkonna eest lunaks andis. Kui Ta koos oma jüngritega leiba murdis, ütles Ta midagi, mis pidi nende südamed täitma suure mure ja sügava kurbusega. „Üks teie seast annab mind ära,” ütles Ta neile.
Tema jüngrid ei kahelnud Tema öeldu õigsuses. Nad ei vaadanud ringi ega näidanud näpuga kellegi teise peale ega küsinud: „Kas see on tema?”
Selle asemel said nad „väga kurvaks ning hakkasid üksteise järel temale ütlema: „Ega ometi mina see ole, Issand?””1
Mida teeksime meie, kui Päästja seda meie kohta ütleks? Kas meie vaataks enda ümber olijaid ja ütleksime oma südames: „Küllap ta räägib vend Juhansonist. Mul on alati tema suhtes kahtlusi olnud” või „Küll on hea, et vend Paukson siin on. Temal on vaja seda sõnumit kuulda”? Või vaataksime me nende vana aja jüngrite sarnaselt enda sisse ja esitaksime endale selle raske küsimuse: „Ega ometi mina see ole?”
Nendes lihtsates sõnades „Ega ometi mina see ole, Issand?” avaldub tarkuse algus ja teerada, mis viib isikliku pöördumise ja kestva muutuseni.
Mõistulugu võililledest
Elas kord mees, kellele meeldis igal õhtul oma naabruskonnas jalutada. Eriti meeldis talle oma naabri majast mööda jalutada. Selle naabri muru oli alati niidetud, lilled täies õies, puud elujõulised ning varjulised. Oli ilmselge, et naaber tegi kõik endast oleneva, et oma muru korras hoida.
Kuid kui mees oma naabri majast mööda jalutas, märkas ta keset naabri muru ühte suurt kollast võilille.
See paistis nii kohatu, et üllatas teda. Miks tema naaber seda üles ei tõmmanud? Kas ta ei olnud seda märganud? Kas ta ei teadnud, et võililled levitavad oma seemneid, mis võivad nende arvu mitmekümnekordistada?
See üksik võilill tekitas talle kirjeldamatut muret ja ta tahtis selle suhtes midagi ette võtta. Kas ta peaks selle lihtsalt üles tõmbama? Või seda mürgiga pritsima? Ehk võiks ta hiilida ööpimeduses ja selle salaja ära hävitada.
Need mõtted võtsid temas kodu poole jalutades võimust. Ta astus tuppa, ilma et oleks vaadanudki oma aia poole, kus kasvas sadu kollaseid võililli.
Pinnud ja palgid
Kas see lugu meenutab meile Päästja sõnu?
„Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, kuid palki omas silmas sa ei pane tähele? ‥
Sa silmakirjatseja! Tõmba esiti palk omast silmast ja siis sa seletad tõmmata pindu oma venna silmast.”2
See palkide ja pindude jutt paistab olevat lähedalt seotud meie võimetusega ennast selgelt näha. Ma ei ole kindel, miks me suudame nii hästi panna diagnoosi ja leida ravi teiste inimeste vigadele, kuigi meile tihti iseenda vead märkamatuks jäävad.
Mõne aasta eest oli uudistes lugu ühest mehest, kes uskus, et kui ta endale sidrunimahla näkku määrib, muudab see ta kaameratele nähtamatuks. Nii ta siis määris enda näole sidrunimahla ja läks ning röövis kahte panka. Peagi pärast seda, kui õhtustes uudistes tema pilti näidati, võeti ta kinni. Kui politsei näitas mehele turvakaamerate videot, ei suutnud too oma silmi uskuda. „Aga mul oli ju sidrunimahl näos!” protesteeris ta.3
Kui üks Cornelli Ülikooli teadlane sellest loost kuulis, tärkas temas huvi, kuidas võib keegi iseenda rumalusest täielikus teadmatuses olla. Et välja selgitada, kas tegemist on üldise probleemiga, kutsusid kaks teadlast tudengeid osalema mitmetes erinevates eluoskuste testides ja palusid neil seejärel anda hinnang oma sooritusele. Tudengid, kes testidega hästi hakkama ei saanud, ei osanud ka oma sooritusi õigesti hinnata – mõned neist hindasid oma tulemusi kuni viis korda kõrgemalt, kui need tegelikult olid.4
Seda uurimust on mitmel viisil korratud ja tulemused kinnitavad üha uuesti sama järeldust: paljudel meist on raskusi enda nägemisega selliselt, nagu me tegelikult oleme, ja isegi edukad inimesed ülehindavad oma panust ja alahindavad teiste panust.5
Muidugi pole oluline, kui me ülehindame, kui hästi me autoga sõidame või kui kaugele golfipalli lööme. Kuid kui me hakkame uskuma, et meie panus kodus, tööl ja kirikus on suurem, kui see tegelikult on, siis pimestame endid õnnistustele ja võimalustele ennast märkimisväärselt ja põhjalikult paremaks muuta.
Vaimsed pimenurgad
Minu tuttav käis vanasti koguduses, mille statistika oli üks parimaid kogu Kirikus – kohalkäijate arv oli suur, koduõpetuse arvud olid suured, Algühingu lapsed käitusid alati hästi, koguduse õhtusöökidel pakuti imelisi toite, mida liikmed pea kunagi kogudusehoone põrandale maha ei pudistanud, ja Kiriku tantsuõhtutel polnud kunagi mingeid vaidlusi.
Minu sõber ja tema naine kutsuti peagi misjonile. Kui nad kolm aastat hiljem naasid, olid nad hämmingus, kuuldes, et sel ajal, kui nad ära olid, lõppesid koguduses üksteist abielu lahutusega.
Kuigi koguduses olid kõik välispidised ustavuse ja tugevuse märgid, oli nende liikmete südames ja elus juhtunud midagi kahetsusväärset. Ja murettekitav asjaolu on, et see situatsioon pole ainulaadne. Sellised kohutavad ja tihtipeale ennetatavad asjad juhtuvad, kui Kiriku liikmed evangeeliumi põhimõtetest võõrduvad. Välispidiselt paistavad nad olevat Jeesuse Kristuse jüngrid, kuid seespidiselt oma südames on nad eraldanud ennast Päästjast ja Tema õpetustest. Nad on tasapisi pöördunud kõrvale Vaimu asjadest ja liikunud maailma asjade poole.
Preesterluse hoidjad, kes varem väärilised olid, hakkavad endale ütlema, et Kirik on hea koht naistele ja lastele, kuid mitte neile. Või on mõned veendunud, et nende kiire ajagraafik või unikaalne olukord vabastab neid igapäevasest pühendumisest ja teenimisest, mis neid Vaimuga lähendaksid. Praegusel eneseõigustamise ja nartsissismi ajastul on kerge leida vabandusi, miks mitte regulaarselt Jumala poole palvetada, miks pühakirjade uurimist edasi lükata, Kiriku koosolekuid ja pereõhtut vältida või mitte ausalt kümnist ja annetusi maksta.
Mu kallid vennad, palun vaadake endale südamesse ja esitage see lihtne küsimus: „Ega ometi mina see ole, Issand?”
Kas olete ka teie võõrdunud – kasvõi natukene – „õndsa Jumala au evangeeliumi[st] ‥, mis on usaldatud [teie] kätte”?6 Kas olete lubanud „selle maailma jumal[al]” teha teid sõgedaks „Kristuse au evangeeliumi valgus[ele]”?7
Mu armsad sõbrad, mu kallid vennad, küsige endalt: „Kus on minu varandus?”
Kas teie süda on seatud maailma mugavuste külge või on teie tähelepanu hoolsa Jeesuse Kristuse õpetustel? „Sest kus teie varandus on, seal on ka teie süda.”8
Kas Jumala Vaim on teie südames? Kas te olete „juurdunud ja rajatud” Jumala ja ligimese armastusse? Kas te pühendate küllaldaselt aega ja loovust, et tuua õnne oma abiellu ja peresse? Kas suunate oma energia ülevale eesmärgile mõista Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi ja elada selle järgi kogu selle laiuses, pikkuses, kõrguses ja sügavuses?9
Vennad, kui teie suur soov on arendada kristlikke omadusi − „usku, vooruslikkust, teadmisi, mõõdukust, kannatlikkust, vennalikku lahkust, jumalikkust, ligimesearmastust, alandlikkust [ja teenimist]”10 −, teeb Taevane Isa teid tööriistaks oma käes paljude hingede päästmiseks.11
Läbivaadatud elu
Vennad, kellelegi meist ei meeldi tunnistada, et me kaldume kõrvale õigest kursist. Tihtipeale väldime me sügavalt oma hinge vaatamist ja oma nõrkuste, piirangute ja hirmudega silmitsi seismist. Sellest tulenevalt, kui me oma elule peale vaatame, siis vaatame seda läbi erapoolikuse, vabanduste ja oma väärituid mõtteid ja tegusid vabandavate lugude filtri.
Kuid meie vaimseks kasvuks ja heaoluks on oluline, et näeksime ennast selgelt. Kui meie nõrkused ja puudused jäävad varjudesse, ei saa Päästja lunastav vägi neid tervendada ja tugevaks teha.12 Paraku muudab pimedus oma inimnõrkuste osas meid pimedaks meie jumaliku potentsiaali suhtes, mida Taevane Isa soovib meis igaühes kosutada.
Kuidas võime me lasta Jumala tõe puhtal valgusel paista meie hinge ja näha ennast, nagu Tema meid näeb?
Mina soovitaksin kasutada pühakirju ja üldkonverentsi kõnesid kui efektiivseid peegleid, millest ennast uurida.
Kui te kuulete või loete muistsete ja kaasaja prohvetite sõnu, ärge mõelge, kuidas need sõnad kellegi teise kohta käivad, vaid esitage endale lihtne küsimus: „Ega ometi mina see ole, Issand?”
Me peame lähenema meie Taevasele Isale murtud südame ja õpetatava meelega. Me peame olema valmis õppima ja muutuma. Ja oo kui palju me võidame sellest, kui pühendume elama sellist elu, mis Taevasel Isal meile varuks on.
Need, kes ei soovi muutuda, tõenäoliselt ei muutugi ja hakkavad arvatavasti kahtlema, kas Kirikul neile midagi pakkuda on.
Kuid need, kes soovivad saada paremaks ja edeneda, kes õpivad Päästjast ning soovivad saada Tema-sarnaseks, kes saavad sama alandlikuks kui väikesed lapsed ja püüavad allutada oma mõtted ja teod Taevasele Isale – nemad kogevad Päästja lepituse imet. Nad tunnevad kindlasti Jumala kirgast Vaimu. Nad maitsevad kirjeldamatut õnne, mida tunnevad need, kelle süda on tasane ja alandlik. Neid õnnistatakse sooviga ja enesedistsipliiniga saada tõelisteks Jeesuse Kristuse jüngriteks.
Jumala vägi
Elu jooksul on mul olnud võimalus tutvuda maailma mõnede kõige võimekamate ja intelligentsemate meeste ja naistega. Kui ma olin noorem, avaldasid mulle muljet haritud, suurte saavutustega, edukad ja maailma kiitust pälvinud inimesed. Kuid aastate jooksul olen tulnud teadmisele, et mulle avaldavad palju enam muljet need imelised ja õnnistatud hinged, kes on tõeliselt head ja ausameelsed.
Ja kas see ei ole mitte evangeeliumi olemus ja õnnistus? See on hea sõnum ja see aitab meil paremaks saada.
Apostel Jaakobuse sõnad käivad täna meie kohta:
„Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele ta annab armu. ‥
Alanduge Issanda ette, siis ta ülendab teid!”13
Vennad, me peame heitma kõrvale oma uhkuse, nägema kaugemale oma edevusest ja alandlikult küsima: „Ega ometi mina see ole, Issand?”
Ja kui Issanda vastus juhtub olema: „Jah, mu poeg, on asju, mida sa pead parandama, asju, millest ma võin aidata sul üle saada”, siis ma palun, et me võtaksime selle vastuse vastu, alandlikult tunnistaksime oma patte ja puudusi ning muudaksime oma elu, saades paremateks abikaasadeks, paremateks isadeks ja paremateks poegadeks. Sellest hetkest peale püüdkem käia kogu väest Päästja õnnistatud teel – sest iseenese selgelt nägemine on tarkuse algus.
Kui me nii teeme, siis juhatab meie helde Jumal meid kättpidi ja me võime „saada tugevdatud ja õnnistatud kõrgest”.14
Mu armsad sõbrad! Esimene samm sellel imelisel ja rahuldustpakkuval tõeliseks jüngriks olemise teel saab alguse ühest lihtsast küsimusest:
„Ega ometi mina see ole, Issand?”
Sellest ma tunnistan ja jätan teile oma õnnistuse Jeesuse Kristuse nimel, aamen