Kogu südamest
Me peaksime olema Jeesuse järgijad, kes võtavad oma jüngrirännakut rõõmuga ja kogu südamest.
Vahel on hea teada, mida oodata.
Teenimistöö lõpu lähenedes ütles Jeesus oma apostlitele, et tulemas on rasked ajad. Kuid Ta ütles ka: „Katsuge, et te ei ehmuks!”1 Jah, Ta läheb ära, kuid Ta ei jäta neid üksinda.2 Ta saadab oma Vaimu, et aidata neil mäletada, kindlaks jääda ja rahu leida. Päästja täidab oma lubaduse olla koos jüngritega, kuid me peame pidevalt Tema poole vaatama, et Ta aitaks meil Teda märgata ja Tema kohalolust rõõmu tunda.
Kristuse jüngrid on alati raskeid aegu kohanud.
Mu kallis sõber saatis mulle ühe vana ajaleheartikli, mis pärines 9. juulil 1857 välja antud Ameerika Ühendriikide Kesk-Lääne piirkonna ajalehest Nebraska Advertiser. Seal oli kirjas: „Täna varahommikul läks siit läbi üks Soolajärve poole teel olnud mormoonide killavoor. Naised (kes polnud kindlasti mingid õrnukesed) vedasid oma kärusid nagu elajad. Üks naine kukkus musta porisse pikali, mis rongkäigu korraks seisatas. Väikesed lapsed kõmpisid oma [imelikes] võõrapärastes riietes nende kõrval ja paistsid sama sihikindlad, nagu nende emad.”3
Ma olen mõelnud palju sellele poriseks saanud naisele. Miks ta käru üksi vedas? Kas ta oli üksikema? Mis andis talle sisemist jõudu, meelekindlust ja püsivust seda ränka porist rännakut läbi teha ja kogu oma vara käsikärus tundmatusse asustamata kodukohta vedada ning pealtvaatajatel end ajuti pilgata lasta?4
President Joseph F. Smith on rääkinud nende teerajajatest naiste sisemisest jõust järgmist: „Kas te suudaksite muuta mõne sellise naise veendumust Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus? Kas te suudaksite tumestada nende meelt prohvet Joseph Smithi missiooni suhtes? Kas suudaksite neid pimestada seoses Jeesuse Kristuse, Jumala Poja jumaliku missiooniga? Ei, te ei suudaks seda mitte ilmaski. Miks? Sest nad teadsid seda. Jumal ilmutas seda neile ja nad mõistsid seda ning mingi maine vägi ei suudaks neid sellest neile teada olnud tõest eemale pöörata.”5
Vennad ja õed! Sellisteks meesteks ja naisteks olemine on nüüdisaja üleskutse. Olla jüngrid, kes kaevuvad sügavale, et leida jõudu edasi vedada, kui meid läbi kõnnumaa minema kutsutakse; jüngrid, kelle veendumused on ilmutanud Jumal; Jeesuse järgijad, kes võtavad oma jüngrirännakut rõõmuga ja kogu südamest. Jeesuse Kristuse jüngritena usume kolme tähtsat tõde, mida me üha paremini järgida saame.
Esiteks saame pidada oma lepinguid ka siis, kui see pole kerge
Kui teie usk, pere või tulevik on ohus – kui mõtlete, miks küll elu on nii raske, kuigi te evangeeliumi järgi elamisel endast parima annate –, siis pidage meeles, et Issand käskis meil raskusteks valmis olla. Raskused kuuluvad plaani juurde ega tähenda, et teid on hüljatud. Need kuuluvad Talle kuulumise juurde.6 Oli Ta ju lõppude lõpuks „valude mees ja haigustega tuttav”.7
Ma hakkan aru saama, et Taevane Isa on rohkem huvitatud minu arengust Jeesuse Kristuse jüngrina, kui mu mugavusest. Ma ei pruugi küll seda alati tahta, kuid nii see on!
Mugava eluga ei kaasne vägi. See vägi, mida me vajame, et nüüdisaja päevalõõsas vastu pidada, on Issanda vägi, ning Tema vägi voogab Temaga sõlmitud lepingute kaudu.8 Kui me tugevas vastutuules usuga vastu naaldume, kui püüame teha iga päev siiralt seda, mille tegemiseks me Päästjaga lepingu sõlmisime, isegi ja eriti siis, kui oleme väsinud ja mures ning maadleme muret tekitavate küsimuste ja probleemidega, tähendab see seda, et me saame tasapisi osa Tema valgusest, jõust, armastusest, Vaimust ja rahust.
Lepingurajal käimise eesmärk on Päästjale läheneda. Tema on see eesmärk, mitte meie täiuslik areng. See pole võidujooks ja me ei saa võrrelda oma rännakut teistega. Ta on kohal ka siis, kui me komistame.
Teiseks saame me tegutseda usus
Me mõistame Jeesuse Kristuse jüngritena, et usk Temasse nõuab tegutsemist ja seda eriti rasketel aegadel.9
Mu vanemad otsustasid palju aastaid tagasi majja uue vaipkatte panna. Uue vaiba saabumise eelõhtul palus ema mu vendadel mööbli eemaldada ja magamistoavaibad välja vedada, et uue vaipkatte saaks paika panna. Mu väike õde, kes oli siis seitsmeaastane, juba magas. Niisiis, kui ta magas, eemaldasid nad tema toast kogu mööbli peale voodi ja vedasid siis vaiba välja. Nagu vanemad vennad ikka vahel teevad, otsustasid nad vingerpussi mängida. Nad eemaldasid kõik ta ülejäänud asjad ka garderoobikapist ja seintelt ning jätsid toa tühjaks. Seejärel kirjutasid ja kinnitasid nad seina külge kirja: „Kallis Emily! Me kolisime ära. Kirjutame mõne päeva pärast ja ütleme, kus me oleme. Armastusega, sinu perekond.”
Kui Emily järgmisel hommikul hommikust sööma ei tulnud, läksid vennad teda otsima. Ta oli seal suletud ukse taga kurb ja üksinda. Seda kogemust meenutades ütles Emily hiljem: „Ma olin muserdatud. Kuid mis oleks juhtunud, kui ma oleks vaid ukse avanud? Mida ma oleksin kuulnud? Mis lõhna ma oleksin tundnud? Ma oleksin teadnud, et ma pole üksinda. Ma oleksin teadnud, et mind tegelikult armastatakse. Mul ei tulnud mõttessegi oma olukorraga midagi ette võtta. Ma lihtsalt andsin alla ja jäin oma garderoobi nutma. Ja ometi, kui ma oleks vaid ukse avanud.”10
Mu õde tegi nähtu põhjal oletusi, kuid need ei peegeldanud tegelikke asjaolusid. Kas pole huvitav, et me võime lasta Emily-sarnaselt kurbusel või valul või heitumusel või murel või üksindusel või vihal või pettumusel end nii alla suruda, et meile ei tule pähegi midagi lihtsalt ette võtta, ust avada, usuga Jeesusesse Kristusesse tegutseda.
Pühakirjad kubisevad näidetest meestest ja naistest, Kristuse jüngritest, kes võimatuga silmitsi seistes lihtsalt tegutsesid – kes usuga püsti tõusid ja kõndisid.11
Terveks saada soovinud pidalitõbistele ütles Kristus: „„Minge ja näidake endid preestritele!” Ja kui nad läksid, said nad puhtaks.”12
Nad läksid näitama end preestritele, otsekui nad olid juba terveks saanud, ja saidki tegutsemise käigus terveks.
Ma tahan ka öelda, et kui mõte valu käes tegutsemisest tundub võimatu, siis tehke palun seda, et te palute abi – sõbralt, pereliikmelt, Kiriku-juhilt, asjatundjalt. See võib olla esimene samm lootusele lähemale.
Kolmandaks võime kogu südamest ja rõõmsal meelel pühenduda13
Ma püüan raskete aegade saabudes meeles pidada, et ma otsustasin järgida Kristust enne maa peale tulemist ning et mu usu, tervise ja vastupidavusega seotud väljakutsed kuuluvad kõik selle põhjuse juurde, miks ma siin olen. Ja ma ei peaks loomulikult iial arvama, et tänane katsumus tekitab Jumala armastuses minu vastu küsimusi või seab mu usu Temasse kahtluse alla. Katsumused ei tähenda, et plaan läheb nurja. Need kuuluvad plaani juurde ja on mõeldud aitama mul Jumalat otsida. Ma saan üha enam Tema-sarnaseks, kui kannatlikult vastu pean, ja loodetavasti palvetan ma raskesti heideldes veel siiramalt.14
Jeesus Kristus oli täiuslik eeskuju, kuna Ta armastas oma Isa kogu südamest, kuna Ta täitis Tema tahet hinnale vaatamata.15 Ka mina tahan samuti Ta eeskuju järgida.
Ma saan inspiratsiooni lesknaisest, kes kogu südamest ja täiest hingest jüngriks olles oma kaks leptonit pühakojas ohvrirahakirstu viskas. Ta andis kõik, mis tal oli.16
Jeesus Kristus märkas selles kõiges, mis tal oli, külluslikkust, samal ajal kui teised nägid üksnes seda, et tal polnud piisavalt. Sama kehtib kõigi meie puhul. Ta ei näe meie vajakajäämist läbikukkumisena, vaid pigem usu tugevdamise ja kasvu võimalusena.
Kokkuvõte
Mu kallid Jeesuse Kristuse kaasjüngrid! Ma olen otsustanud kogu südamest Issanda kõrval seista. Ma olen otsustanud seista Tema valitud teenijate, president Russell M. Nelsoni ja tema kaasapostlite kõrval, sest nad räägivad Tema nimel ning on nende talituste ja lepingute käsutajad, mis mind Päästja külge seovad.
Kui ma komistan, tõusen ma muudkui püsti ning toetun Jeesuse Kristuse armule ja võimestavale väele. Ma pean Temaga sõlmitud lepingut ja leian oma küsimustele lahendused Jumala sõna uurides, usuga ja Püha Vaimu abil, kelle juhatust ma usaldan. Ma teen väikeseid ja lihtsaid asju ja otsin seeläbi iga päev Tema Vaimu.
See on minu jüngrirada.
Ja kuni päevani, mil igapäevased surelikkuse haavad terveks ravitakse, ootan ma Issanda järele ja usaldan Teda – Tema ajastust, Ta tarkust, Tema plaani.17
Ma tahan teiega käsikäes igavesti Tema kõrval seista. Kogu südamest. Teades, et kui me armastame Jeesust Kristust kogu südamest, annab Ta meile kõik omalt poolt vastutasuks.18 Jeesuse Kristuse nimel, aamen.