Laubaehe tuha asemel: andestuse tervendav teerada
Kui me elame nii, et anname oma elutuha asemel laubaehte, järgime usu ajel Päästja ülimat eeskuju.
Esimese Saamueli raamatus on kirjas üks vähem tuntud lugu Iisraeli tulevasest kuningast Taavetist ja naisest nimega Abigail.
Pärast Saamueli surma lahkus Taavet oma meestega kuningas Sauli juurest, kes püüdis Taavetilt elu võtta. Nad pidasid valvet ühe rikka, kuid õela mehe, Naabali, karjade ja sulaste üle. Taavet saatis 10 meest oma meeste seast Naabalit tervitama ning temalt väga vajatud toitu ja tagavarasid paluma.
Naabal vastas Taaveti meestele solvanguga ja saatis nad tühjade kätega minema.
Taavet sai seepeale pahaseks ning valmistas oma mehi Naabali ja tema kodakonna vastu minema, öeldes: „Tema tasub mulle head kurjaga!”1 Üks teenija rääkis Naabali naisele Abigailile, et ta abikaasa oli Taaveti mehi halvasti kohelnud. Abigail kogus vajaliku toidu ja tagavarad kiiresti kokku ja läks lepitama.
Kui Abigail Taavetit kohtas, „siis ta ‥ heitis Taaveti ette silmili ning kummardas maani.
Ta langes tema jalgade juurde ja ütles: „Minu peal on süü, mu isand! ‥
Ja nüüd, ‥ Jehoova on takistanud [sind] sattumast veresüüsse ja aitamast iseennast oma käega. ‥
Ja nüüd antagu see and, mis su ümmardaja on toonud mu isandale, noortele meestele. ‥
Anna siis andeks oma ümmardaja üleastumine!” ‥
Ja Taavet ütles Abigailile: „Õnnistatud olgu Jehoova, Iisraeli Jumal, kes sellel päeval on sind mulle vastu läkitanud!
Õnnistatud olgu su mõistus ja õnnistatud ole sa ise, et sa täna mind oled takistanud veresüüsse sattumast ja iseennast oma käega aitamast!” ‥
Siis võttis Taavet tema käest vastu, mis ta temale oli toonud, ja ütles temale enesele: „Mine rahuga koju! ‥ Ma olen kuulnud su häält ja olen tõstnud üles su palge!””2
Nad mõlemad läksid rahus laiali.
Selles loos võib Abigaili näha Jeesuse Kristuse vägeva võrdkuju või sümbolina.3 Tänu oma lepitusohvrile saab Ta vabastada meid patust ja sõda pidava südame taagast ning anda meile vajalikku kosutust.4
Nii nagu Abigail oli nõus võtma Naabali patu enda peale, nõnda võttis ka Päästja – mõistetamatult – enda peale nii meie kui ka nende patud, kes on meile haiget teinud või pahameelt valmistanud.5 Ta võttis need patud enda kanda Ketsemanis ja ristil. Ta andis meile võimaluse loobuda kättemaksuhimulisest südamest. See „võimalus” on andestamine, mis võib olla üks raskemaid asju, mida me iial teeme, ja üks jumalikemaid asju, mida iial kogeme. Andestuse teerajal saab Jeesuse Kristuse lepitusvägi meie ellu voogata ning sügavaid südame- ja hingelõhesid ravima hakata.
President Russell M. Nelson on õpetanud, et Päästja pakub meile andestusvõimet:
„Tema lõputu lepituse kaudu võite andestada neile, kes on teile haiget teinud ja kes ehk kunagi ei võta vastutust oma julmuse eest.
Tavaliselt on lihtne andestada sellisele, kes siiralt ja alandlikult andestust palub. Kuid Päästja annab teile võime andestada igaühele, kes on teid ükskõik mis viisil valesti kohelnud. Seejärel ei saa nende haiget tegevad teod enam teie hinge koormata.”6
Abigaili toodud rohke toit ja tagavarad õpetavad meile, et Päästja pakub haiget- ja kahjusaanuile kosutust ja abi, mida me terveks ja tugevaks saamiseks vajame.7 Me ei pea tegelema teiste tegude tagajärgedega üksinda. Ka meid saab teha terveks ja ka meie võime saada võimaluse sõda pidava südame taagast ja kõigist järgneda võivatest tegudest pääseda.
Issand on öelnud: „Mina, Issand, andestan sellele, kellele ma andestan, aga teilt nõutakse, et te andestaksite kõikidele inimestele.”8 Issand nõuab, et me andestaksime iseenda pärast.9 Kuid Ta ei palu, et me teeksime seda ilma, et Ta meid aitaks, armastaks ja mõistaks. Issandaga sõlmitud lepingute kaudu võib igaüks meist saada jõudu andvat väge, juhatust ja abi, mida me nii andeksandmiseks kui ka andekssaamiseks vajame.
Palun teadke, et kellelegi andestamine ei tähenda, et te panete end olukorda, kus te jätkuvalt haiget saate. „Me võime teha tööd kellelegi andestamise nimel ja tunda ikkagi Vaimu õhutust neist eemale hoida.”10
Nii nagu Abigail aitas Taavetit, et ta ei peaks tundma „südametunnistuse piina”11 ja saaks vajalikku abi, nõnda aitab Päästja ka teid. Ta armastab teid ja tuleb teile teie teerajal vastu, „paranemine tema tiibade all”.12 Ta soovib teile rahu.
Ma olen olnud isiklikult selle ime tunnistaja, kuidas Kristus mu sõda pidava südame terveks tegi. Ma räägin teile oma isa loal, et kasvasin üles kodus, kus ma ei tundnud end emotsionaalse ja verbaalse väärkohtlemise tõttu alati turvaliselt. Ma olin lapseeas ja nooruspõlves oma isa üle nördinud ja tundsin selle valu tõttu südames viha.
Püüdes aastate jooksul sel andestuserajal rahu ja tervenemist leida, hakkasin ma sügaval kombel mõistma, et see Jumala Poeg, kes mu patud lepitas, on seesama Lunastaja, kes päästab ka need, kes on mulle sügavalt haiget teinud. Ma ei saaks seda esimest tõde tõeliselt uskuda ilma teist tõde uskumata.
Nii nagu mu armastus Päästja vastu on kasvanud, nii on kasvanud ka minu soov asendada valu ja vihkamine Tema tervendava palsamiga. See on võtnud palju aastaid ning nõudnud vaprust, haavatavust, sihikindlust ja Päästja jumaliku päästmise ja tervendamise väe usaldama õppimist. Mul on töö ikka veel pooleli, kuid mu süda pole enam sõjaretkel. Ma olen saanud „uue südame”13, sellise, mis on tundnud isikliku Päästja sügavat ja alalist armastust. See Päästja on jäänud minu kõrvale, juhatanud mind hellalt ja kannatlikult paremasse paika, nutnud koos minuga ja tunneb mu kurbust.
Issand on saatnud mulle korvavaid õnnistusi, just nagu Abigail tõi Taavetile, mida ta vajas. Ta on saatnud mu ellu mentoreid. Ning kõige sulnim ja muutvam on olnud mu suhe mu Taevase Isaga. Tema läbi olen ma tundnud tänulikult täiusliku Isa hella, kaitsvat ja juhatavat armastust.
Vanem Richard G. Scott on öelnud: „Te ei saa tehtut kustutada, kuid te saate andestada.14 Andestamine parandab kohutavad traagilised haavad, kuna võimaldab Jumala armastusel teie südame ja meele vihamürgist puhtaks teha. See puhastab teie teadvuse kättemaksuihast. See loob koha Issanda puhastavale, tervendavale ja taastavale armastusele.”15
Ka minu maise isa süda on viimaste aastate jooksul imekombel muutunud ja ta on pöördunud Issanda poole. Ma ei osanud seda selles elus oodata. See on minu jaoks veel üks tunnistus Jeesuse Kristuse täielikust ja muutvast väest.
Ma tean, et Ta suudab teha terveks patustaja ja need, kelle vastu patustati. Ta on maailma Päästja ja Lunastaja, kes on andnud oma elu, et meie võiksime taas elada. Ta ütles: „Issanda Vaim on minu peal; seepärast on ta mind võidnud kuulutama evangeeliumi vaestele; ta on mind läkitanud tervendama neid, kelle süda on murtud, kuulutama vabakssaamist seotuile ja nägemist pimedaile, laskma rõhutuid vabadusse.”16
Ta pakub tervenemist, taastumist ja lunastust kõigile, kelle süda on murtud, kes on seotud, rõhutud ja võib-olla valu või patu tõttu pimedad. Ma tunnistan, et Tema pakutud tervenemine ja taastumine on tõelised. Tervekssaamise aeg on individuaalne ja me ei saa kellegi ajastuse üle kohut mõista. Tähtis on endale tervenemiseks aega anda ja enda vastu selle käigus leebe olla. Päästja on alati halastav ja tähelepanelik ning valmis meile vajalikku abi andma.17
Andestuse ja tervenemise teerajal on üks valikuvõimalus mitte jäädvustada ebaterveid mustreid ega suhteid ei oma peres ega ka kuskil mujal. Me saame pakkuda kõigile, kes on meie mõjuulatuses, julmuse asemel headust, viha asemel armastust, hõõrdumise asemel hellust, ahastuse asemel turvalisust ja tüli asemel rahu.
Selle andmisel, mida teile endale on keelatud, on usu kaudu Jeesusesse Kristusesse võimalikuks saava jumaliku tervenemise juures vägev osa. Kui me elame nii, et anname Jesaja sõnul oma elutuha asemel laubaehte18, järgime usu ajel Päästja ülimat eeskuju, kes kannatas kõike, et Ta võiks kõiki aidata.
Egiptuse Joosep elas tuhas. Tema vennad vihkasid teda, ta reedeti, ta müüdi orjaks, ta pandi ekslikult vangi ja keegi, kes oli lubanud aidata, unustas ta. Ometi lootis ta Issanda peale. „Jehoova oli Joosepiga”19 ning pühitses ta katsumused tema õnnistuseks ja kasvuks ning selleks, et ta saaks päästa oma pere ja kogu Egiptuse.
Kui Joosep suure Egiptuse juhina oma vendadega kokku sai, väljendas ta oma armulike sõnadega andestust ja täiuslikku nägemust:
„Aga nüüd ärge kurvastage ja ärgu süttigu teil isekeskis viha, et müüsite mind siia, sest elu säilitamiseks läkitas Jumal mind teie eele. ‥
Nüüd aga ei ole teie mind läkitanud siia, vaid Jumal.”20
Joosepi elust sai tänu Päästjale „laubaeh[e] tuha asemel”21
BYU rektor Kevin J. Worthen on öelnud, et Jumal „võib lasta heal sündida ‥ mitte ainult meie õnnestumiste tõttu, vaid ka meie ja nende ebaõnnestumiste tagajärjel, kes meile valu põhjustavad. Jumal on nii hea ja nii vägev.”22
Ma tunnistan, et meie Päästja Jeesus Kristus on oma armastuse ja andestusega ülim eeskuju. Ta lausus kibedas ahastuses: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!”23
Ma tean, et meie Taevaisa soovib igale oma lapsele headust ja lootust. Me loeme Jeremija raamatust: „Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Jehoova: need on rahu ‥ mõtted.”24
Jeesus Kristus on teie isklik Messias, teie armastav Lunastaja ja Päästja, kes teab, mida te oma südames palute. Ta soovib, et te saaksite terveks ja oleksite õnnelikud. Ta armastab teid. Ta nutab koos teiega, kui te kurvastate, ja rõõmustab, et saab teid terveks teha. Võtkem süda rindu ja haarakem sel andestuse tervendaval teerajal Tema üha välja sirutatud armastavast käsivarrest25. Palvetan selle üle Jeesuse Kristuse nimel, aamen.