Armastuse igavikuline põhimõte

Vanem Hugo Montoya

Seitsekümmend

Meie Taevase Isa armastus iga Tema lapse vastu on tõeline. Ta on igaühe jaoks olemas.

Armastuse igavikuline põhimõte avaldub kahe suure käsu järgi elamises: armasta Jumalat kogu oma südamest, hingest, meelest ja jõust ning armasta oma ligimest nagu iseennast.¹

Mäletan oma esimest talve siin Utah’s – lund oli kõikjal. Sonorani kõrbest tulles nautisin seda esimestel päevadel, kuid mõne aja pärast sain aru, et pean varem üles tõusma, et sõiduteelt lund koristada.

Ühel hommikul, keset lumetormi, koristasin higistades labidaga lund ja nägin oma naabrit, kes teisel pool tänavat oma garaažiukse avas. Ta on minust vanem, seega mõtlesin, et kui enda ukseesise puhtaks saan, siis võin teda aidata. Seega häält tõstes hüüdsin talle: „Vend, kas sa vajad abi?”

Ta naeratas ja ütles: „Aitäh, vanem Montoya.” Seejärel tõmbas ta oma garaažist välja lumepuhuri, käivitas mootori ja puhastas mõne minutiga kogu oma majaesise lumest. Seejärel tuli ta masinaga üle tänava ja küsis minult: „Vanem, kas sa vajad abi?”

Naeratades vastasin: „Jah, tänan.”

Me oleme valmis aitama, sest me armastame üksteist, ja minu venna vajadused muutuvad minu vajaduseks ja minu vajadused saavad tema vajaduseks. Ükskõik, mis keelt mu vend räägib või millisest riigist ta pärit on, me armastame üksteist, sest me oleme vennad, ühe ja sama Isa lapsed.

Kui Kirikus teatati teenimisest, ütles president Russell M. Nelson: „Me rakendame teiste eest hoolitsemisel ja teenimisel uuemat, pühamat lähenemisviisi.”² Minu jaoks tähendab püham isiklikumat, sügavamat, rohkem Päästja moodi, et meil on „armastus isekeskis”³.

Ei piisa sellest, et me pole teistele komistuskiviks; ei piisa sellest, et märkame abivajajaid tee peal ja neist mööda läheme. Kasutagem ära iga võimalust aidata oma ligimest, isegi kui see on esimene ja ainus kord, kui me temaga selles elus kohtume.

Miks on esimene suur käsk armastus Jumala vastu?

Ma arvan, et see tuleneb sellest, mida Ta meile tähendab. Me oleme Tema lapsed, Ta hoolitseb meie heaolu eest, me sõltume Temast ja Tema armastus kaitseb meid. Tema plaan sisaldab valikuvabadust; seetõttu teeme tõenäoliselt mõningaid vigu.

Ta lubab meid ka proovile panna ja kiusata. Kuid olenemata sellest, kas teeme mõningaid vigu või satume kiusatusse, näeb plaan ette Päästja, et võiksime saada lunastatud ja naasta Jumala juurde.

Vastuolud meie elus võivad tekitada kahtlusi meile antud lubaduste täitumises. Palun usaldage meie Isa. Ta peab alati oma lubadusi ja me saame õppida seda, mida Ta tahab meile õpetada.

Isegi kui teeme seda, mis on õige, võivad asjaolud meie elus muutuda heast halvaks, rõõmust kurbuseks. Jumal vastab meie palvetele vastavalt oma lõpmatule halastusele ja armastusele ning Tema omal ajal.

Jõgi, millest Eelija jõi, kuivas ära.⁴
Nefi tore terasest vibu murdus.⁵
Noort poissi kiusati ja ta visati koolist välja.
Kaua oodatud laps suri vaid mõni päev pärast sündi.

Asjaolud muutuvad.

Kui asjaolud muutuvad headest ja positiivsetest halbadeks ja negatiivseteks, võime ikkagi olla õnnelikud, sest õnn ei sõltu mitte asjaoludest, vaid meie suhtumisest nendesse asjaoludesse. President Nelson on öelnud: „Meie rõõmul on vähe pistmist meie elus valitseva olukorraga, küll aga on see seotud sellega, millele elus tähelepanu pöörame.”⁶

Me võime istuda ja oodata, et asjaolud iseenesest muutuksid, või otsida ja luua uusi asjaolusid.

Eelija läks Sareptasse, kus üks lesknaine talle süüa ja juua andis.⁷
Nefi valmistas puust vibu ja küttis toiduks loomi.⁸
Noor poiss istus akna all, kuulas ja tegi märkmeid, ja täna töötab ta algkooliõpetajana.
Abielupaaril arenes välja suur usk Päästjasse Jeesusesse Kristusesse ja usaldus päästmisplaani. Nende armastus oma kaua oodatud ja ootamatult surnud lapse vastu on suurem kui nende lein.

Kui ma kuulen küsimusi: „Taevane isa, kas mind kuuled Sa ja minu palveile kas tõesti vastad ka?”⁹, siis meeldib mulle vastata: „Ta on kuulanud, Ta kuulab ja Ta on alati teie ja minu jaoks olemas. Ma olen Tema poeg, Ta on minu Isa ja ma õpin olema hea isa nagu Tema.”

Minu abikaasa ja mina püüame alati olla oma lastele toeks igal ajal, mis tahes tingimustes ja mis tahes vahenditega. Iga laps on ainulaadne; nende väärtus on Jumala silmis suur, ja olenemata sellest, millised väljakutsed, patud ja nõrkused neil on, Jumal armastab neid ja ka meie armastame neid.

Kui mind üldjuhiks kutsuti, siis viimasel päeval enne meie reisi Salt Lake’i olid kõik mu lapsed ja nende perekonnad koos meie kodus pereõhtul, kus me väljendasime oma armastust ja tänu. Pärast õppetundi andsin igale oma lapsele preesterluse õnnistuse. Kõik olid pisarais. Pärast õnnistuste andmist jagas minu vanim poeg kõigi nimel tänusõnu selle suure armastuse eest, mida me olime nende vastu nende sünnist saati üles näidanud.

Õnnistage oma lapsi, olgu nad siis viie- või viiekümneaastased. Olge koos nendega ja olge nende jaoks olemas. Kuigi töötamine on jumalikust plaanist tulenev kohustus, ei tohi me unustada koos lastega lõbusalt aega veeta.

Meie Taevase Isa armastus iga Tema lapse vastu on tõeline. Ta on igaühe jaoks olemas. Ma ei tea, kuidas Ta seda teeb, kuid see on nii. Ta ja Tema esmasündinu tegutsevad ühtsena Isa töö ja hiilguse nimel, et „tuua inimesele surematus ja igavene elu”¹⁰. Nad on saatnud Püha Vaimu meid juhatama, hoiatama ja vajadusel trööstima.

Jumal andis oma armastatud Pojale korralduse luua see kaunis maa. Ta juhendas Aadamat ja Eevat ja andis neile valikuvabaduse. Mitmeid aastaid on Ta saatnud sõnumitoojaid, et me võiksime saada Tema armastust ja Tema käske.

Ta oli pühas metsasalus, vastates noore Josephi siirale küsimusele ja kutsudes teda nimepidi. Ta ütles: „See on minu armas Poeg. Kuula Teda!”¹¹

Ma usun, et ülim näide Jumala armastusest meie vastu leidis aset Ketsemani aias, kus elava Jumala Poeg palvetas: „Minu Isa, kui on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda! Ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas sina tahad!”¹²

Olen märganud, et see väike osa Jeesuse Kristuse lepitusest, mida ma suudan mõista, suurendab mu armastust Isa ja Tema Poja vastu, vähendab minu soovi patustada ja olla sõnakuulmatu ning suurendab minu valmisolekut olla parem ja teha paremini.

Jeesus läks Ketsemani ilma hirmu või kahtluseta, usaldades oma Isa, teades, et ta peab surutõrt üksi sõtkuma. Ta kannatas kõik valu ja kõik alanduse. Teda süüdistati, Tema üle mõisteti kohut ja Ta löödi risti. Oma piinade ja kannatuste ajal ristil keskendus Jeesus oma ema ja armastatud jüngri vajadustele. Ta andis oma elu.

Kolmandal päeval tõusis Ta üles. Hauakamber on tühi; Ta seisab oma Isa paremal käel. Nad loodavad, et me otsustame pidada oma lepinguid ja pöörduda tagasi nende juurde. See teine seisund ei ole meie lõplik seisund; me ei kuulu sellesse maisesse elupaika, vaid oleme pigem igavikulised olendid, kes elavad ajalikes kogemustes.

Jeesus on Kristus, elava Jumala Poeg. Ta elab, ja kuna Ta elab, siis elavad kõik Jumala lapsed igavesti. Tänu Tema lepitusohvrile saame me kõik elada koos nendega. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.