Üldkonverents
Vastus on Jeesus
2022. a sügisene üldkonverents


10:52

Vastus on Jeesus

Olgu väljakutsed kuitahes rasked või segadust tekitavad, võite alati meeles pidada, et vastus on lihtne: see on alati Jeesus.

Milline au on teile sel konverentsiistungil kõneleda. Pöördun täna teie kui sõprade poole. Päästja õpetas Johannese evangeeliumis, et me oleme Tema sõbrad, kui teeme seda, mida Ta meilt palub.1

Meid seovad ühte meie igaühe isiklik ja ühine armastus Päästja vastu ning Temaga sõlmitud lepingud. Nagu president Henry B. Eyring on õpetanud: „Ma soovin teile öelda, kui palju Issand teid armastab ja usaldab. Ja soovin teile veelgi enam öelda, kui palju Ta teie peale loodab.”2

Kui president Russell M. Nelson mind üldjuhiks kutsus, uppusin ma tundetulva. See oli võimas. Ootasime koos minu abikaasa Juliega ärevusega üldkonverentsi laupäeva pärastlõunast istungit. Minu toetamine tegi mind alandlikuks. Lugesin hoolikalt samme mulle määratud istekohani, et oma esimese ülesande täitmisel püsti jääda.

Tolle istungi lõpus juhtus midagi, mis mind sügavalt mõjutas. Kvoorumi liikmed võtsid rivvi ja tervitasid uusi üldjuhte ükshaaval. Igaüks neist jagas oma armastust ja tuge. Nad ütlesid südamliku kallistusega: „Ära muretse, sa kuulud siia.”

Suhtes Päästjaga näeb Päästja südamesse ega „tee vahet isikute vahel”.3 Mõelge selle üle, kuidas Ta valis oma apostleid. Ta ei pööranud tähelepanu nende staatusele ega välimusele. Ta kutsub meid ennast järgima ja ma usun, et Ta kinnitab meile, et me Temaga kokku kuulume.

See sõnum käib eriti Kiriku noorte kohta. Ma näen teis sama, mida näeb president Nelson. Ta ütles: „Selles noorte põlvkonnas on midagi vaieldamatult erilist. Teie Taevane Isa peab olema teie peale väga kindel, kuna Ta on teid just sel ajal maa peale saatnud. Te olete sündinud suurel otstarbel!”4

Ma olen tänulik noortelt õpitu eest. Olen tänulik selle eest, mida mu lapsed mulle õpetavad, mida meie misjonärid meile õpetavad ning mida mu õe- ja vennalapsed mulle õpetavad.

Veidi aega tagasi töötasin koos oma vennapojaga meie peretalus. Ta on kuuene ja tal on puhas süda. Ta on mu lemmikvennapoeg, kelle nimi on Nash, ja ma usun, et ma olen ta lemmikonu, kes täna konverentsil kõneleb.

Kui ta aitas mul meie projektile lahendust leida, ütlesin: „Nash, see on hea mõte! Kuidas sa nii targaks said?” Ta vaatas mulle otsa ja ta silmist võis lugeda järgmist: „Onu Ryan! Kuidas sa ei tea selle küsimuse vastust?”

Ta lihtsalt raputas õlgu, naeratas ja vastas enesekindlalt: „Jeesus.”

Nash tuletas mulle tol päeval meelde seda lihtsat, kuid sügavmõttelist õpetust. Kõige lihtsamatel küsimustel ja kõige keerukamatel probleemidel on alati sama vastus. See vastus on Jeesus. Temas peituvad kõik lahendused.

Johannese evangeeliumis ütles Päästja oma jüngritele, et Ta valmistab neile aseme. Toomas oli segaduses ja ütles Päästjale:

„„Issand, me ei tea, kuhu sa lähed! Kuidas võime teada teed?”

Jeesus ütleb temale: „Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!””5

Päästja õpetas oma jüngritele, et Tema on „tee ja tõde ja elu”. Tema on vastus küsimusele, kuidas Taevase Isa juurde tulla. Ma sain noore mehena teada, kui tähtis on Tema jumaliku rolli kohta oma elus tunnistust saada.

Kui ma misjonärina Argentinas teenisin, kutsus president Howard W. Hunter meid tegema midagi sellist, mis mu elus sügavat mõju avaldaks. Ta ütles: „Me peame tundma Kristust paremini, kui me teda praegu tunneme, ning pidama teda meeles tihedamini, kui me praegu meeles peame, ja teenima teda vapramalt, kui me praegu teenime.”6

Mind huvitas tookord, kuidas olla parem misjonär. Vastus oli järgmine: tunda Kristust, Teda meeles pidada ja Teda teenida. Kogu maailma misjonäride ühine eesmärk on kutsuda „teisi tulema Kristuse juurde, aidates neil võtta vastu taastatud evangeelium ‥ [Temasse] ja Tema lepitusse uskumise, meeleparanduse, ristimise, Püha Vaimu anni saamise ja lõpuni vastupidamise kaudu.”7 Ma kutsun ka omalt poolt meie sõpru, kes misjonäre kuulavad, Kristuse juurde tulema. Me püüame üheskoos Teda tunda, Teda meeles pidada ja Teda teenida.

Misjonil teenimine oli mu elus püha aeg. Kui ma viimane kord põhimisjonärina president Blair Pincockiga vestlesin, rääkis ta eesootavast misjonijuhtide vahetusest, kuna ka tema ja ta naise teenistus oli lõpule jõudmas. Meil mõlemal oli kurb maha jätta midagi, mida nii väga armastasime. Ta võis näha, et see mõte, et ma pole põhimisjonär, vaevas mind. Ta oli mees, kellel oli suur usk, ja ta õpetas mind sama armastavalt nagu ka kahe varasema aasta vältel. Ta osutas oma laua kohal rippuvale Jeesuse Kristuse pildile ja ütles: „Vanem Olsen, kõik saab korda, sest see on Tema töö.” Ma sain kindlust teadmisest, et Päästja aitab meid mitte ainult siis, kui me teenime, vaid alati – kui me Tal seda teha laseme.

Õde Pincock õpetas meid südamepõhjast lihtsaimate hispaaniakeelsete fraasidega. Kui ta ütles: „Jesucristo vive”, teadsin ma, et see on tõsi, ja et Ta elab. Kui ta ütles: „Elderes y hermanas, les amo”, teadsin ma, et ta armastab meid ja tahab, et me alati Päästjat järgime.

Mina ja mu naine saime teenida hiljuti oma õnnistuseks misjonijuhtidena ja töötada silmapaistvate misjonäridega Uruguays. Ma ütleks, et nad olid maailma parimad misjonärid, ja ma usun, et iga misjonijuht on samal arvamusel. Need jüngrid õpetasid meid iga päev Päästjat järgima.

Regulaarsete vestluste käigus astus kontorisse üks meie suurepärane õdemisjonär. Ta oli edukas misjonär, suurepärane koolitaja ja pühendunud juht. Tema kaaslased vaatasid talle alt üles ja inimesed armastasid teda. Ta oli kuulekas, alandlik ja enesekindel. Keskendusime varasemate jutuajamiste käigus tema piirkonnale ja inimestele, keda ta õpetas. See kord oli erinev. Kui ma küsisin temalt, kuidas tal läheb, võisin ma näha, et miski vaevab teda. Ta ütles: „President Olsen, ma ei tea, kas ma suudan seda. Ma ei tea, kas ma olen iial küllalt hea. Ma ei tea, kas ma suudan olla selline misjonär, nagu Issand vajab.”

Ta oli tähelepanuväärne misjonär. Igati oivaline. Misjonijuhataja unistus. Ma polnud iial ta misjonärioskuste pärast muretsenud.

Ma kuulasin teda ega teadnud, mida öelda. Palvetasin vaikselt: „Taevane Isa! See misjonär on silmapaistev. Ta on Sinu misjonär. Ta teeb kõike õigesti. Ma ei taha seda vussi ajada. Palun aita mul teada, mida öelda.”

Mulle tulid sõnad. Ma ütlesin: „Hermana, mul on nii kahju, et sa nii tunned. Luba ma esitan sulle ühe küsimuse. Kui mõni su sõber, keda sa õpetad, niimoodi tunneks, mida sa siis talle ütleksid?”

Ta vaatas mulle otsa ja naeratas. Ta ütles ilmeksimatu misjonärimeelsuse ja veendumusega: „Misjonijuhataja, see on kerge. Ma ütleksin talle, et Päästja tunneb teda täiuslikult. Ütleksin talle, et Päästja elab. Ta armastab sind. Sa oled küllalt hea ja sul on asi käpas!”

Ta kihistas veidi naerda ja ütles: „No kui see käib meie sõprade kohta, siis see käib vist ka minu kohta.”

Kui meil on küsimusi või kahtlusi, võivad lahendused tunduda meile liiga keerulised või vastuste leidmine liiga segadust tekitav. Pidagem meeles, et vastane, kõigi valede isa, on segaduste arhitekt.8

Päästja on meister lihtsuse alal.

President Nelson on öelnud:

„Vastane on kaval. Tuhat aastat on ta pannud hea paistma kurja ja kurja heana. Tema sõnumid on häälekad, julged ja uhkeldavad.

Kuid sõnumid meie Taevaselt Isalt on üllatavalt teistsugused. Tema suhtleb lihtsalt, vaikselt ja sellise jahmatava selgusega, et meie ei või Teda vääriti mõista.”9

Kui tänulikud me oleme, et Jumal on meid nõnda armastanud, et Ta oma Poja on läkitanud. Tema on õige vastus.

President Nelson ütles hiljuti:

„Jeesuse Kristuse evangeeliumi pole kunagi rohkem vaja olnud kui praegu. ‥

See rõhutab tungivat vajadust järgida Issanda juhiseid Tema jüngritele: „Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule.””10

Neile, kes teenida otsustavad, võin ma tõendada prohveti kutse kuulamisest tulevaid õnnistusi. Teenimisel pole asi teis. Asi on Päästjas. Teid kutsutakse mingisse kohta, kuid seejuures on veelgi tähtsam, et teid kutsutakse mingi rahva juurde. Teie suur ülesanne ja õnnistus on aidata uutel sõpradel mõista, et vastus on Jeesus.

See on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik ja koht, kuhu me kuulume. Kõik, mida president Nelson meil armastavalt teha innustab, juhatab meid Päästjale lähemale.

Meie oivalised noored – kaasa arvatud mu vennapoeg Nash –, olgu väljakutsed kuitahes rasked või segadust tekitavad, võite alati kogu elu meeles pidada, et vastus on lihtne: see on alati Jeesus.

Ma olen kuulnud neid, keda me toetame prohvetite, nägijate ja ilmutajatena, palju kordi ütlemas ja ütlen ka ise, et me armastame teid, me täname teid ja me vajame teid. Te kuulute siia.

Ma armastan Päästjat. Ma tunnistan Tema nimest, Jeesusest Kristusest. Ma tunnistan, et Ta on „usu alustaj[a] ja täidesaatj[a]”11 ning meister lihtsuse alal. Vastus on Jeesus. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.