Jeesuse Kristuse parem märkamine oma elus
Päästja kutsub meid vaatama oma elu läbi Tema, et Teda rohkem oma elus märgata.
Kallid vennad ja õed! Ma seisan täna hommikul alandlikuna teie ees. Mu süda on tänulikult teie südametega kokku põimitud, et me oleme kõikjal, kus te ka kogu maailmas poleks, prohvetite, apostlite, nägijate, ilmutajate ja juhtide sõnumeid Jumala kuningriigis kuulama kogunenud. Meist saab piltlikult nagu kuningas Benjamini aja rahvas, kes püstitab oma telgid ning avab ja suunab telgisuu president Russell M. Nelsoni, Jumala prohveti poole maa peal.1
Nii kaua, kui ma mäletan, olen ma alati halvasti näinud ja arst on pidanud mulle alati nägemise korrigeerimiseks prillid välja kirjutama. Kui ma hommikuti silmad avan, paistab maailm väga eksitav. Kõik on fookusest väljas, hägune ja moonutatud. Isegi mu kallis abikaasa meenutab rohkem abstraktset portreed kui armastatud ja hingekosutust pakkuvat isikut, kes ta tegelikult on! Enne kui ma päeva alustades midagi muud teen, on mul automaatne vajadus prillide järele sirutada, mis aitab mul ümbritsevast aru saada ja erksamaid kogemusi nautida, aidates mul läbi päeva navigeerida.
Olen hakanud aastate jooksul märkama, et selline käitumine kirjeldab mu sõltuvust kahest asjast. Esimene neist on abivahend, mis aitab mul ümbritsevat maailma selgemaks muuta, fookustada ja sellest paremini aru saada; ning teiseks vajan ma käegakatsutavat juhatust, mis mulle pidevalt õiget suunda osutaks. See lihtne rutiinne harjumus peegeldab mulle olulist tähelepanekut meie suhte kohta meie Päästja, Jeesuse Kristusega.
Meie elus, mis sageli küsimustest, murest, pingest ja võimalustest pakatab, on meie Päästja armastus meist igaühe ja kui Tema lepingulaste vastu, samuti Tema õpetused ja seadused need igapäevased olemasolevad abivahendid, millele me saame loota kui „valgus[ele], mis paistab, ‥ valgusta[des] [meie] silmi [ja] elavda[des] [meie] mõistmist”.2 Kui me otsime oma elus Vaimu õnnistusi, võime näha Jaakobi õpetuse kohaselt „asja[u], nagu need tõepoolest on, ja ‥ nagu need tõepoolest saavad olema”.3
Jumala lepingulastena on meid erakordselt õnnistatud jumalikult ette nähtud rikkaliku abivahendite tagavaraga, et meie vaimset nägemist parandada. Jeesuse Kristuse sõnad ja õpetused pühakirjadesse kantuna, Tema valitud prohvetite sõnumid ning igapäevase palve, regulaarse templis käimise ja iganädalase sakramenditalituse kaudu saadud Vaim aitavad taastada rahu ja pakuvad vajalikku tajumise andi, mis toob Kristuse valgust ja Tema arusaamist meie elunurkadesse ja võib-olla pilvisesse maailma. Päästja võib olla ka meie kompass ja piloot, kui me nii rahulikest kui ka tormilistest eluvetest läbi tüürime. Ta võib teha selgeks õige teeraja, mis viib meid igavesse sihtpunkti. Mida Ta siis tahab meil näha ja kuhu Ta tahab meil minna lasta?
Meie kallis prohvet on õpetanud, et „meie tähelepanu peab olema kinnitunud Päästjale ja Tema evangeeliumile” ja et me peame „püüd[ma] vaadata Tema poole igas oma mõttes”.4 Lisaks on president Nelson lubanud, et „miski ei kutsu Vaimu rohkem kui keskendumine Jeesusele Kristusele. ‥ Ta juhatab ja suunab teid isiklikus elus, kui leiate iga päev aega Tema jaoks”.5 Sõbrad, Jeesus Kristus on nii meie tähelepanu sihtpunkt kui ka meie sihteesmärk. Selleks et aidata meil keskendunult õiges suunas liikuda, kutsub Päästja meid vaatama oma elu läbi Tema, et Teda rohkem oma elus märgata. Olen selle konkreetse kutse kohta rohkem teada saanud, kui olen uurinud Vana Testamenti.
Varajastele iisraellastele anti Moosese seadus ettevalmistava evangeeliumina, mis oli mõeldud selleks, et valmistada rahvast kõrgemaks lepingusuhteks Jumalaga Jeesuse Kristuse kaudu.6 See „Jeesuse Kristuse tulemist” ja lepitust7 ootama suunanud sümbolitest rikas seadus pidi aitama Iisraeli rahval pöörata tähelepanu Päästjale, harjutades oma elus Temasse, Ta ohverdusse ja Tema seadustesse uskumist8, kavatsusega aidata neil oma Lunastajast paremini aru saada.
Nii nagu meid kutsutakse nüüdisajal, nõnda kutsuti muistset Jumala-rahvast vaatama oma elu läbi Tema, et Teda rohkem oma elus märgata. Kuid Päästja teenimistöö ajaks olid iisraellased Kristuse oma tavade järgimisel silmist kaotanud, kuna nad lükkasid Ta eemale ja lisasid seadusele volitamata kombeid, millel puudus igasugune õpetlik sümboolika, mis oleks osutanud nende õigele ja ainsale pääste ja lunastuse allikale, Jeesusele Kristusele.9
Iisraellaste igapäevane maailm oli muutunud hälbinuks ja ähmaseks. Iisraeli lapsed uskusid sellises olukorras, et seaduse tavad ja kombed ongi nende isiklik päästetee ning nad kärpisid osalt Moosese seadust, kuni sellest sai reeglistik tsiviilelu ohjamiseks.10 Seetõttu pidi Päästja tähelepanu taas oma evangeeliumile pöörama ja sellesse taas selgust tooma.
Lõpuks hülgas suur osa iisraellasi Ta sõnumi ning läks lausa nii kaugele, et hakkas Päästjat, kes selle seaduse andis ja kuulutas, et Tema ongi „seadus ja valgus”11, selle murdmises süüdistama. Ometi teatas Jeesus Mäejutluses Moosese seadusest kõneledes: „Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama käsuõpetust või prohveteid; ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.”12 Seejärel tegi Päästja oma igavese lepitusega Iisraeli rahva tolleaegsetele koodeksitele, eeskirjadele ja kombetavadele lõpu. Tema viimane ohverdus juhatas põletusohvrite muutumist „murtud süda[me] ja kahetsev[a] vaim[u]”13 pakkumiseks ja ohverdamistalituse muutumist sakramenditalituseks.
President M. Russell Ballard on öelnud sel teemal õpetades: „Mingis mõttes asendus ohverdus ohverdamisel ohverdajaga.”14 Kui me toome oma ohverduse Päästja ette, palutakse meil Jeesust Kristust oma elus rohkem märgata, tunnistades ja mõistes, kuidas Ta täiuslikult Isa tahtele alistus, ning seeläbi alandlikult oma tahte Temale allutades. Kui me kinnitame oma pilgu Jeesusele Kristusele, siis me tunnistame ja mõistame, et Ta on ainus allikas ja võimalus koguni igaveseks eluks ja ülenduseks vajaliku andestuse ja lunastuse saamiseks.
Juba varem evangeeliumi järginuna kohtasin ma pärast Kirikuga liitumist paljusid, kes täheldasid ja tajusid minu käitumises, tavades ja valikutest muudatusi. Neid huvitasid nähtuga seoses miks-küsimused: miks ma otsustasin ristitud saada ja liituda selle usklike koguduse, nimelt Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuga, miks ma pühapäeviti teatud asju ei tee, miks pean ustavalt Tarkuse Sõna, miks loen Mormoni Raamatut, miks ma usun ja kaasan oma ellu nüüdisaja prohvetite ja apostlite õpetusi, miks ma käin iga nädal Kiriku koosolekutel, miks ma kutsun teisi, et „tulge ja vaadake, tulge ja aidake, tulge ja jääge”15 ning „tulge ja kuuluge”.16
Need küsimused tundusid ajuti rõhuvate ja ilmselt mõnikord süüdistavatena. Kuid ma hakkasin inimeste küsimustega maadeldes mõistma, et see, et nad uurivad, kutsus mind tegelikult esimest korda vaimseid prille haarama ja ette panema, et teha selgeks, mis ajendas mind evangeeliumi tavadest ja normidest kinni pidama, neile tähelepanu pöörama ja neid kinnistama. Millest mu tunnistus lähtus? Kas ma täitsin üksnes „välis[eid] toimetus[i]”, laskmata neil tegevustel Jumala seadustega ühendatuna „tugevdada [mu] usku Kristusesse”17, või näitasin, et ma mõistan, et Jeesus Kristus on selles, millele kuuletun, mu ainus väeallikas?
Püüdes hoolikalt iga oma mõtte ja teo puhul Jeesuse Kristuse poole vaadata ja Teda otsida, valgustati mu silmi ja ma hakkasin elavamalt mõistma, et Jeesus Kristus kutsub: „Tulge minu juurde.”18 Mulle meenub sellest varajasest jüngriajast noorena misjonäride kutse minna ja õpetada koos nendega evangeeliumi ühele umbes minuvanuste noorte tüdrukute rühmale. Kui me ühel õhtul ühe noore naise perekonna kodus istusime, pitsitas nende hell küsimus „miks ma usun” minu südant ja võimaldas mul tunnistada neile sügavamalt Issanda nägemust, mõistes, mis mind vaimselt jüngriks olema ajendab, ning see on lihvinud mu tunnistust ka edaspidi.
Tookord sain ma teada nüüdseks selge tõe, et meie Päästja Jeesus Kristus juhatab meie jalgu iga nädal kogudusehoonesse Tema sakramenti võtma, Issanda kotta Temaga lepinguid sõlmima, pühakirjade ja prohvetite õpetuste juurde Tema sõnu õppima. Ta juhatab meie suud Temast tunnistama, meie käsi tõstma ja teenima, nagu tõstaks ja teeniks Tema, meie silmi nägema maailma ja üksteist Tema kombel, „nagu need tõepoolest on, ja ‥ nagu need tõepoolest saavad olema”.19 Ja kui me laseme Tal end kõiges juhtida, saame me tunnistuse, et „kõik näitab Jumala olemasolu”20, sest seal, kus me Teda otsime, me Teda ka leiame21 igal ainumal päeval. Tunnistan sellest Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.