Me suudame kõike rasket Temas
Me kasvame jüngritena, kui me rasketel aegadel Issandasse usku rakendame.
Päästja märkas maise teenimistöö ajal meest, kes oli pime. Jeesuse jüngrid küsisid: „Rabi, kes on pattu teinud, kas tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?”
Päästja kinnitab meile oma vankumatu, armastava ja siira vastusega, et Ta on meie raskustest teadlik: „Ei ole tema pattu teinud ega ta vanemad, vaid et Jumala teod saaksid temas avalikuks.”1
Olgugi et osa raskusi võib tulla tahtliku sõnakuulmatuse tagajärjel, teame ka seda, et paljud elukatsumused tulevad muul põhjusel. Lähtugu meie väljakutsed kust tahes, võivad need pakkuda kuldset arenguvõimalust.
Meie peret pole elu vastuoludest säästetud. Ma imetlesin suureks sirgudes suuri perekondi. Sellised pered kütkestasid mind eriti siis, kui ma teismelisena oma emapoolse onu Sarfo ja ta naise Takoradi kaudu Ghanas Kiriku leidsin.
Kui me Hannah’ga abiellusime, soovisime, et meie patriarhaalsed õnnistused täituksid, kuna neis viidati sellele, et meid õnnistatakse paljude lastega. Kuid enne meie kolmanda poja sündi sai meditsiiniliselt selgeks, et Hannah ei saa rohkem lapsi sünnitada. Kuigi Kennethi sünd osutus nii talle kui ka lapsele eluohtlikuks, tuli laps õnneks ilmale turvaliselt ja ka ema taastus. Kenneth sai hakata täielikult meie pereelus osalema, sealhulgas Kirikus käima ning igapäevastest perepalvetest, pühakirjade uurimisest, koduõhtust ja tervislikest meelelahutustegevustest osa võtma.
Olgugi et me pidime oma ootusi suure pere suhtes muutma, elasime oma kolme armsa lapsega rõõmuga „Perekond: läkitus maailmale” õpetuste järgi. Nende õpetuste järgimine lisas mu kasvavale usule tähendust.
Läkituses teatatakse: „Abielu mehe ja naise vahel on Tema igavese plaani peamine osa. Lastel on õigus sündida abielusidemetes ning saada kasvatatud isa ja ema poolt, kes austavad oma abielulubadusi täieliku truudusega.2 Kui me elame nende põhimõtete järgi, siis meid õnnistatakse.
Kuid kui ma vaiajuhatajana teenisin, kogesime ühel nädalavahetusel ilmselt kõige hullemat katsumust, millega lapsevanemad saavad silmitsi seista. Meie pere naasis Kiriku ürituselt ja kogunes lõunat sööma. Seejärel läksid meie kolm poissi meie aeda mängima.
Mu naine tundis korduvalt, et miski võib olla valesti. Ta palus mul lastele pilgu heita, kui me nõusid pesime. Minu arvates polnud neil häda midagi, kuna kuulsime, kuidas nad innuka häälega mängisid.
Kui me mõlemad lõpuks oma poegi vaatama läksime, leidsime oma ahastuseks oma 18-kuuse poja Kennethi abituna veeämbrist, ilma et ta vennad oleksid seda märganud. Tormasime temaga haiglasse, kuid kõik katsed teda elustada osutusid asjatuks.
Olime muserdatud, et meil pole võimalik oma kallist last surelikus elus kasvatada. Kuigi me teadsime, et Kenneth kuulub meie perre igavesti, avastasin ma end küsimast, miks Jumal sel tragöödial minuga juhtuda lasi, kui ma tegin kõik, mis suutsin, et oma kutset suurendada. Olin just ühte oma pühade teenimise ülesannet täitmast koju naasnud. Miks ei vaadanud Jumal mu teenimist ning ei päästnud meie poega ja meie perekonda sellest tragöödiast? Mida enam ma sellele mõtlesin, seda kibestunumaks ma muutusin.
Mu naine ei süüdistanud mind kunagi, et ma ta õhutustele ei vastanud, kuid mina sain elumuutva õppetunni ja kehtestasin kaks reeglit, mida ei tohi iial murda.
Reegel nr 1: kuula oma naise õhutusi ja võta neid kuulda.
Reegel nr 2: kui sa pole mingil põhjusel kindel, siis vaata reeglit nr 1.
Kuigi see kogemus meid vapustas ja me endiselt leiname, muutus see tohutu koorem lõpuks kergemaks.3 Saime naisega oma kaotuse tagajärjel selged õppetunnid. Meie templilepingud panid meid tundma ühtekuuluvust ja ühteseotust. Me teame, et võime pidada Kennethit järgmises maailmas meie omaks, sest ta sündis lepingus. Lisaks saime vajalikke kogemusi, et teisi teenida ja nende valule kaasa tunda. Ma tunnistan, et meie kibestus on sellest ajast peale lahkunud, kui me Issandasse usku rakendasime. See kogemus on jätkuvalt raske, kuid me oleme õppinud koos apostel Paulusega, et me „suuda[me] kõik [Kristuses], kes [meid] teeb vägevaks”, kui me Temale keskendume.4
President Russell M. Nelson on õpetanud: „Kui meie tähelepanu keskmes on Jumala päästmisplaan, ‥ Jeesus Kristus ja Tema evangeelium, võime tunda rõõmu vaatamata sellele, mis meie elus aset leiab – või aset ei leia.” Ta lisas: „Rõõm tuleb Temalt ja tänu Temale.”5
Me võime raskel ajal julged olla ja täielikku rahu tunda. Armastusest, mida me tänu Päästjale ja Tema lepitusele tunneme, saab meie jaoks proovilepanevatel hetkedel vägev abiallikas. „Kõike, mis elus on ebaõiglane [ja raske], võib parandada Jeesuse Kristuse lepituse kaudu.”6 Ta käskis: „Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!”7 Ta võib aidata meil taluda kõiki valusid, haiguseid ja katsumusi, millega me surelikkuses silmitsi seisame.
Me leiame palju pühakirjalugusid suurtest ja üllastest juhtidest, nagu Jeremija, Iiob, Joseph Smith ja Nefi, keda surelikkuse raskustest ja väljakutsetest ei säästetud. Nad olid surelikud, kes õppisid kuuletuma Issandale ka karmides tingimustes.8
Joseph Smith hüüdis kohutavatel Liberty vanglas veedetud päevadel: „Oo Jumal, kus sa oled? Ja kus on telk, mis varjab sinu peidupaika?”9 Issand õpetas Josephit, et ta peaks hästi vastu10, ja lubas, et kui ta seda teeb, annavad kõik need asjad talle kogemusi ja on talle kasuks11.
Ma mõistan omaenda kogemustele mõeldes, et olen saanud parimaid õppetunde oma elu kõige raskematel aegadel, mil mind mugavustsoonist välja toodi. Nooruses, kui seminaris Kirikust õppisin, äsja usulepöördunu ja põhimisjonärina kogetud raskused ning hariduse omandamisel, kutsete suurendamisel ja oma pere kasvatamisel kohatud väljakutsed on mind tulevikuks ette valmistanud. Mida enam ma reageerin keerulistele olukordadele rõõmsalt ja usuga Issandasse, seda enam ma jüngrina kasvan.
Kui me kord oleme astunud kitsale ja ahtale teerajale, ei peaks rasked asjad meile elus üllatusena tulema.12 Jeesus Kristus õppis „sõnakuulmist sellest, mida ta kannatas”13. Kui me Teda iseäranis oma rasketel aegadel järgime, võime kasvada ja saada rohkem Tema-sarnaseks.
Üks Issandaga templis sõlmitud lepinguid on elada ohverdamisseaduse järgi. Ohverdamine on kuulunud alati Jeesuse Kristuse evangeeliumi juurde. See tuletab meelde Jeesuse Kristuse suurt lepitusohvrit kõigi eest, kes on või saavad maa peal elama.
Ma tean, et Issand korvab alati meie õigemeelsed soovid. Kas te mäletate, et ta lubas mulle mu patriarhaalses õnnistuses palju lapsi? See õnnistus on täitunud. Ma teenisin koos oma naisega mitmesaja rohkem kui 25 riigist pärit misjonäriga Ghanas Cape Coasti misjonil. Nad on meile sama kallid nagu siis, kui nad sõna otseses mõttes meie lapsed oleksid.
Ma tunnistan, et me kasvame jüngritena, kui me rasketel aegadel Issandasse usku rakendame. Kui me seda teeme, tugevdab Ta meid halastavalt ja aitab meil kanda meie koormaid. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.