Olgu heategemine meile tavapärane
Kui me oleme vankumatud ja kõrvalekaldumatud heategemises, aitavad meie tavad meil lepingurajal püsida.
Ma olen alati tänulik oma ülesannete eest Kirikus, mis on viinud mind elama erinevatesse riikidesse. Igas külastatud riigis oleme leidnud suurt mitmekesisust ja erakordseid inimesi, kellel on erinevad tavad ja traditsioonid.
Meil kõigil on tavasid ja traditsioone, mis on isiklikud, pärinevad meie perekonnast või kogukonnast, kus me elame, ning me loodame tallel hoida kõike, mis on kooskõlas evangeeliumi põhimõtetega. Mõistmist avardavad tavad ja traditsioonid on olulised meie püüdlustes lepingurajal püsida, ja need, mis meid selles takistavad, peaksime kõrvale heitma.
Tava on inimese, kultuuri või traditsiooni käitumisnorm või sagedane ja harjumuspärane mõtlemisviis. Sageli peame oma harjumuspäraseid mõtteviise ja tegusid tavapärasteks.
Lubage mul seda illustreerida: Patriciale, minu armsale naisele, meeldib juua kookosvett ja seejärel süüa kookospähklit. Oma esimesel külaskäigul Pueblasse Mehhikos käisime kohas, kus ostsime kookospähkli. Pärast kookosvee joomist palus mu naine, et nad lõikaksid kookospähkli tükkideks ja tooksid talle viljaliha süüa. Kui nad selle tagasi tõid, oli see punakas. Nad olid selle tšilliga üle puistanud! Magus kookospähkel tšilliga! See tundus meile väga imelik. Kuid hiljem saime teada, et imelikud olime hoopis minu naine ja mina, kes ei söönud kookospähklit tšilliga. Mehhikos ei ole see aga haruldane, see on väga tavaline.
Ühel teisel korral sõime koos sõpradega Brasiilias ja meile serveeriti avokaadot. Just kui me tahtsime sellele soola raputada, küsisid meie sõbrad: „Mida te teete!? Me panime sellele avokaadole juba suhkrut. Avokaado suhkruga! See tundus meile väga veider. Kuid siis saime teada, et veidrad olime hoopis minu naine ja mina, kes ei söönud avokaadot suhkruga. Kuid Brasiilias on suhkruga avokaado tavapärane.
See, mis mõne jaoks on tavapärane, võib teiste jaoks olla veider, sõltuvalt nende tavadest ja traditsioonidest.
Millised tavad ja traditsioonid on meie elus tavapärased?
President Nelson on öelnud: „Nüüdisajal kuuleme sageli väljendit „uus normaalsus”. Kui soovite tõesti omaks võtta seda uut normaalsust, siis kutsun teid üles pöörama oma südant, meelt ja hinge üha enam meie Taevase Isa ja Tema Poja, Jeesuse Kristuse poole. Laske sel olla teie „uus normaalsus”.” (Uus normaalsus. – 2020. a sügisene üldkonverents)
See üleskutse on kõigile. Pole oluline, kas oleme vaesed või rikkad, haritud või harimatud, vanad või noored, haiged või terved. Ta kutsub meid üles laskma tavalistel normaalsetel asjadel meie elus olla need, mis aitavad meid lepingurajal hoida.
Üheski riigis ei leia kõike, mis on hea või imetlusväärne. Seetõttu, nagu õpetasid Paulus ja prohvet Joseph Smith:
„Kui on midagi vooruslikku, armast või märkimis- või kiiduväärset, siis me püüdleme kõige selle poole.” (UA 1:13)
Kui miski on „kiituse väärt, sellele mõelge” (Fl 4:8).
Pange tähele, et see on manitsus, mitte lihtsalt kommentaar.
Ma tahaksin, et me kõik mõtiskleksime hetkeks oma tavade üle ja selle üle, kuidas need meie pere mõjutavad.
Imeliste harjumuste seas, mis peaksid olema Kiriku liikmete jaoks tavapärased ja normaalsed, on järgmised neli:
-
Isiklik ja perega pühakirjade uurimine. Selleks, et pöörduda Issandasse Jeesusesse Kristusesse, peab iga inimene evangeeliumi tundma õppima. Vanemad vastutavad oma lastele evangeeliumi õpetamise eest (vt ÕL 68:25; ÕL 93:40).
-
Isiklik palve ja perepalve. Päästja käsib meil alati palvetada (vt ÕL 19:38). Palve võimaldab meil suhelda isiklikult meie Taevase Isaga Tema Poja, Jeesuse Kristuse nimel.
-
Iganädalasel sakramendikoosolekul osalemine (vt 3Ne 18:1–12; Mn 6:5–6). Me teeme seda, et sakramenti võttes Jeesust Kristust meeles pidada. Selle talituse käigus uuendavad Kiriku liikmed oma lepingut, et nad võtavad enda peale Päästja nime, peavad Teda alati meeles ja peavad Tema käske (vt ÕL 20:77, 79).
-
Sage templi- ja pereajalootöös osalemine Selle töö kaudu ühendatakse ja pitseeritakse perekonnad kokku igaveseks (vt ÕL 128:15).
Kuidas me end tunneme, kui neid nelja punkti kuuleme? Kas need on osa meie tavaelust?
On palju muid traditsioone, mis võiksid olla osa meie omaksvõetud normaalsusest, lastes seega Jumalal meie elus valitseda.
Kuidas me võiksime otsustada, mis on tavapärased asjad meie elus ja perekonnas? Pühakirjadest leiame hea eeskuju kirjakohas Moosia 5:15, kus öeldakse: „Ma tahan, et te oleksite vankumatud ja kõrvalekaldumatud, alati tulvil häid tegusid.”
Mulle meeldivad need sõnad, sest me teame, et meie elus muutuvad tavapäraseks need asjad, mida me ikka ja jälle kordame. Kui me oleme vankumatud ja kõrvalekaldumatud heategemises, on meie tavad kooskõlas evangeeliumi põhimõtetega ja need aitavad meil lepingurajal püsida.
President Nelson andis meile nõu: „Emmake oma „uut normaalsust” iga päev meelt parandades. Püüdke olla puhtad nii mõttes, sõnas kui ka teos. Teenige teisi. Ärge unustage igavest perspektiivi. Suurendage oma kutset. Ja olgu teie katsumused millised tahes, mu armsad vennad ja õed, elage iga päev nii, et te oleksite paremini valmis oma Loojaga kohtuma.” (Uus normaalsus. – 2020. a sügisene üldkonverents)
Nüüd ei ole minu naise Patricia ega minu jaoks enam imelik süüa kookospähklit tšilliga ja avokaadot suhkruga – tegelikult need meeldivad meile. Kuid ülendus on midagi palju erakordsemat kui maitsemeel; see on igavikuga seotud teema.
Ma palvetan, et meie tavaelu võimaldaks meil kogeda seda lõputu õnne seisundit (vt Mo 2:41), mida on lubatud neile, kes peavad Jumala käske, ja et me saaksime seda tehes öelda: „Ja sündis, et me elasime väga õnnelikult.” (2Ne 5:27)
Mu vennad ja õed! Ma annan tunnistust nendest 15 mehest, keda me toetame kui prohveteid, nägijaid ja ilmutajaid, sealhulgas meie armastatud prohvetist, president Russell M. Nelsonist. Ma tunnistan, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on tõeline. Ma tunnistan eriti Jeesusest Kristusest, meie Päästjast ja Lunastajast. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.