Partnerluses Issandaga
Jeesuse Kristuse taastatud evangeelium kuulutab, et mehe ja naise vahel kehtib täieliku partnerluse põhimõte nii surelikus elus kui ka igavikes.
Kui me olime mõned kuud abielus olnud, väljendas mu kallis naine soovi muusikat õppida. Kavatsedes talle heameelt valmistada, otsustasin ma korraldada oma kallimale suure südamliku üllatuse. Läksin pillipoodi ja ostsin talle kingituseks klaveri. Panin õhinal ostutšeki kauni lipsuga kinni seotud karpi ja andsin selle talle, oodates, et ta oma erakordselt armastavale ja tähelepanelikule abikaasale tundeküllaselt tänu väljendab.
Kui ta selle pisikese karbi avas ja selle sisu nägi, vaatas ta mulle armastavalt otsa ja ütles: „Oo, mu kallis, sa oled imeline! Kuid luba, et ma küsin: kas see on kingitus või võlg?” Kui olime üllatuse üle üheskoos nõu pidanud, otsustasime ostu tühistada. Me elasime paljude noorpaaride sarnaselt üliõpilase eelarve järgi. See kogemus aitas mul mõista, kui tähtis on abielusuhtes täieliku partnerluse põhimõte ning kuidas selle rakendamine võiks aidata minu naisel ja mul südamelt ühtsed ja ühte meelt olla.1
Jeesuse Kristuse taastatud evangeelium kuulutab, et mehe ja naise vahel kehtib täieliku partnerluse põhimõte nii surelikus elus kui ka igavikes. Kuigi kummalgi on oma ainuomased omadused ja jumalikult määratud kohustused, täidavad naine ja mees õnneplaanis, mille Jumal on oma laste jaoks teinud, võrdselt olulist ja hädavajalikku rolli.2 See oli ilmne kohe algusest peale, kui Issand kuulutas, et mehel „ei ole hea olla üksi, mispärast [Ta teeb] temale kohase abilise”.3
Issanda plaani järgi oli „kohane abiline” selline kaaslane, kes käib Aadamaga õlg õla kõrval täielikus partnerlussuhtes.4 Tegelikult oli Eeva Aadama elus taevane õnnistus. Oma jumaliku loomuse ja vaimsete omadustega inspireeris Eeva Aadamat koos temaga partneritena kogu inimkonna jaoks mõeldud Jumala õnneplaani ellu viima.5
Kaalugem kahte peamist põhimõtet, mis mehe ja naise vahelist partnerlust tugevdavad. Esimene põhimõte on, et me kõik oleme Jumalale ühesugused.6 Evangeeliumiõpetuse järgi ei kummuta naise ja mehe vahelised erinevused igavikulisi lubadusi, mis Jumalal on oma poegade ja tütarde jaoks. Igavikes pole ühel teisest selestilises hiilguses suuremaid võimalusi.7 Päästja ise kutsub meid kõiki, Jumala lapsi, „enda juurde tulema ja saama osa tema headusest; ja ta ei tõrju tagasi kedagi, kes tuleb tema juurde”8. Selles kontekstis peetakse seega meid kõiki Tema ees võrdseteks.
Kui abikaasad seda põhimõtet mõistavad ja sellega arvestavad, ei aseta nad end peres presidendi ega asepresidendi kohale. Abielusuhetes ei olda ei ülemaks ega alamaks ja kumbki ei kõnni kummagi ees ega taga. Jumala jumalike järglastena kõnnivad nad võrdsetena külg külje kõrval. Neil on ühised mõtted ja soovid ning ühine eesmärk oma Taevase Isa ja Jeesuse Kristusega9 ning nad juhivad ja juhatavad pereüksust üheskoos.
Võrdväärses partnerlussuhtes „pole armastus omand, vaid osalus, ‥ osa ühisloomingust, mis on inimestena meie kutsumus”.10 „Tõeliselt osaledes tekib abikaasade vahel „igavikuli[se] valitsus[e]” sünergiline ühtsus, mis voogab vaimse eluga „sundimata” neile ja nende järeltulijatele „igavesest ajast igavesti”.”11
Teine oluline põhimõte on kuldne reegel, mida Päästja Mäejutluse ajal õpetas: „Ja nõnda nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile.”12 See põhimõte viitab vastastikustele ja kahepoolsetele suhetele, ühtsusele ja teineteisest sõltumisele ning põhineb teisel suurel käsul „armasta oma ligimest nagu iseennast”13. See läheb kokku teiste kristlike omadustega, nagu pikameelsus, leebus, tasadus ja heasüdamlikkus.
Selleks, et mõista paremini, kuidas see põhimõte rakendub, võime heita pilgu pühale ja igavesele sidemele, mille Jumal meie esimeste vanemate, Aadama ja Eeva vahel kehtestas. Neist sai üks liha14, mis andis ühtsusele sellise mõõtme, mis võimaldas neil elada koos austuses, tänus ja armastuses, ennastsalgavalt ning oma igavikurajal teineteise heaolu silmas pidades.
Nendesamade tunnuste poole püüdleme me ühtses abielus ka nüüdisajal. Templis pitseerimise kaudu sõlmivad naine ja mees uue ja igavikulise lepingu järgse püha abielukorralduse. Selle preesterluse korralduse korras antakse neile igavesed õnnistused ja jumalik vägi oma pereasju juhtida, kui nad elavad sõlmitud lepingute järgi. Sellest hetkest peale sõltuvad nad edasi liikudes teineteisest ja on täielikus partnerlussuhtes Issandaga eriti neile kummalegi seoses oma pere kasvatamise ja juhtimisega jumalikult määratud kohustustes.15 Kasvatamine ja juhtimine on omavahel seotud ja kattuvad kohustused, mis tähendab, et emal ja isal on kohustus „aidata teineteist võrdsete kaaslastena”16 ning juhtida oma kodus tasakaalustatult.
„Kasvatamine tähendab toita, õpetada ja toetada” pereliikmeid ning selleks, et seda teha, aidatakse neil armastavas õhkkonnas „evangeeliumitõdesid õppida ning Taevasesse Isasse ja Jeesusesse Kristusesse uskuma hakata”. Juhatamine tähendab „aidata juhatada pere liikmed tagasi Jumala juurde. Selleks peame me teenima ja õpetama leebelt, tasaselt ja puhtast armastusest”. See hõlmab ka „pereliikmete suunamist, et nad regulaarselt palvetaksid, evangeeliumi uuriksid ja muul moel kummardaksid”. Lapsevanemad järgivad Jeesuse Kristuse eeskuju ja „teevad nende [kahe suure] kohustus[e] täitmisel koostööd”17.
Tähtis on jälgida, et pere üle valitsemisel järgitaks patriarhaalset korda, mis erineb mõnes mõttes kirikus preesterluse hoidjatest koosnevast juhtkonnast.18 Patriarhaalse korra järgi vastutavad abikaasad oma pühade perekohustuste täitmisel vahetult Jumala ees. Selleks on vaja täielikku partnerlust, kõigi õigemeelsuse ja vastutuse põhimõtete vabatahtlikku järgimist ning see pakub arenguvõimalusi armastavas ja vastastikuse abistamise õhkkonnas.19 Nende eriliste kohustuste puhul ei rakendu hierarhia ja need välistavad absoluutselt igasuguse võimu kuritarvitamise või selle kahtluse.
Aadama ja Eeva kogemus pärast Eedeni aiast lahkumist kirjeldab kaunilt ema ja isa sõltumist teineteisest oma pere kasvatamisel ja juhtimisel. Moosese raamatus õpetatakse, et nad harisid koos maad palehigis, et oma pere füüsilise heaolu eest hoolitseda20; nad tõid lapsi ilmale21; nad hüüdsid koos Issanda nime ja kuulsid Ta häält „Eedeni aeda viiva tee poolt”22; nad võtsid vastu Issandalt saadud käsud ja püüdsid koos neile kuuletuda.23 Seejärel „nad tegid [need] asjad teatavaks oma poegadele ja oma tütardele”24 ega „lakanud” koos vastavalt oma vajadustele „Jumala poole hüüdmast”.25
Mu kallid vennad ja õed! Kasvatamine ja juhtimine on võimalused, mitte välistavad piirangud. Keegi võib küll millegi eest vastutada, kuid ei pea olema ainuke, kes teeb seda, mille eest ta vastutab. Kui armastavad lapsevanemad mõistavad hästi neid kahte peamist vastutusala, püüavad nad koos oma laste füüsilist ja emotsionaalset heaolu kaitsta ja selle eest üheskoos hoolitseda. Lisaks aitavad nad neil seista silmitsi nüüdisaja vaimsete ohtudega, toites neid Issanda hea sõnaga, nagu seda ilmutatakse Tema prohvetitele.
Kuigi mees ja naine toetavad teineteist neile jumalikult määratud kohustustes, võib „puude, surma või muude asjaolude korral ‥ osutuda vajalikuks nende rollide ümberkorraldamine”26. Vahel võib üks või teine abikaasa olla kohustatud samaaegselt, kas ajutiselt või alaliselt, mõlemat rolli täitma.
Ma kohtusin hiljuti ühe õe ja ühe vennaga, kes kumbki on oma elus selles olukorras. Mõlemad on otsustanud üksikvanemana oma pereringis ja partnerluses Issandaga oma elu oma laste vaimsele ja ajalikule hooldamisele pühendada. Vaatamata lahutusele pole nad Issandaga sõlmitud templilepinguid ja Ta igavesi lubadusi silmist kaotanud. Mõlemad on otsinud kõiges Issanda abi, püüdes pidevalt oma väljakutsetega toime tulla ja lepingurajal kõndida. Nad usaldavad, et Issand hoolitseb nende vajaduste eest mitte ainult selles elus, vaid läbi kogu igaviku. Mõlemad on kasvatanud oma lapsi ning õpetanud neid leebelt, tasaselt ja puhtast armastusest ka keerulistes eluoludes. Mulle teadaoleva põhjal ei süüdista need kaks üksikvanemat oma ebaõnnes Jumalat. Selle asemel ootavad nad täiusliku lootuse sära ja kindlusega õnnistusi, mis Issand on nende jaoks tallele pannud.27
Vennad ja õed! Päästja näitas täiuslikku eeskuju ühtsusest ning eesmärkide ja õpetuse harmooniast meie Taevase Isaga. Ta palus oma jüngrite eest, öeldes: „Et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki meis oleksid ‥ , et nad oleksid üks, nõnda nagu meie oleme üks.”28
Ma tunnistan teile, et kui me teeme naiste ja meestena tõeliste ja võrdsete partneritena koostööd, tunneme me rõõmu Päästja õpetatud ühtsusest, kui me oma abielusuhtes jumalikke kohustusi täidame. Ma luban teile Kristuse nimel, et südamed saavad „kokku põimitud ühtsuses ja armastuses üksteise vastu”29, me leiame oma rännakult igavesse ellu rohkem rõõmu ning meie võime teineteist ja teineteisega teenida märkimisväärselt mitmekordistub30. Ma tunnistan neist tõdedest Päästja Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.