Ja nad püüdsid näha saada Jeesust, kes ta on
Ma tunnistan, et Jeesus elab, et Ta tunneb meid ning et Tal on vägi tervendada, muuta ja andestada.
Vennad, õed ja sõbrad! 2013. aastal kutsuti mu naist Laurelit ja mind teenima Tšehhi-Slovakkia misjoni juhtidena. Meie neli last teenisid koos meiega.1 Meie peret õnnistati säravate misjonäride ning erakordsete Tšehhi ja Slovakkia pühadega. Me armastame neid.
Kui me perega misjoniväljale saabusime, tuli meiega kaasa midagi, mida vanem Joseph B. Wirthlin oli õpetanud. Vanem Wirthlin küsis kõnes „Suur käsk”: „Kas te armastate Issandat?” Jaatavalt vastanuile andis ta lihtsat ja sügavmõttelist nõu: „Veetke Temaga aega. Mõtisklege Tema sõnade üle. Võtke enda peale Tema ike. Püüdke mõista ja kuuletuda.”2 Seejärel lubas vanem Wirthlin elu muutvaid õnnistusi neile, kes on nõus Jeesuse Kristuse jaoks aega ja kohta andma.3
Me võtsime vanem Wirthlini nõuannet tõsiselt. Veetsime oma misjonäridega pikemalt aega koos Jeesusega ning uurisime Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeeliumi Uues Testamendis ning 3. Nefit Mormoni Raamatus. Iga misjonäride koosoleku lõpus leidsime end taas niinimetatud „viie evangeeliumi”4 juurest, et Jeesusest lugeda, arutada, õppida ja Tema peale mõelda.
Jeesusega pühakirjades ajaveetmine muutis minu, Laureli ja meie misjonäride jaoks kõike. Me saime sügavama arusaamise sellest, kes Ta oli ja mis oli Tema jaoks oluline. Üheskoos mõtisklesime selle üle, kuidas Ta õpetas, mida Ta õpetas, kuidas Ta väljendas armastust, mida Ta tegi, et õnnistada ja teenida, millised olid Ta imed, kuidas Ta reageeris äraandmisele, kuidas Ta käitus keeruliste inimtunnete puhul, millised olid Ta tiitlid ja nimed, kuidas Ta kuulas, kuidas Ta lahendas tüli, millises maailmas Ta elas, millised olid Ta tähendamissõnad, kuidas Ta innustas ühtsust ja heasüdamlikkust, suutis andestada ja tervendada, millised olid Ta jutlused, Tema palved, Ta lepitusohver, Tema ülestõusmine, Ta evangeelium.
Tundsime end sageli „väikese kasvuga” Sakkeuse sarnaselt jooksmas ja metsviigipuu otsa ronimas, kui Jeesus Jeerikost läbi läks, kuna püüdsime Luuka kirjelduse kohaselt „näha saada Jeesust, kes ta on”.5 Jeesus polnud selline, nagu me tahtsime või soovisime, vaid pigem selline, nagu Ta tegelikult oli ja on.6 Me saime väga ehedalt teada, just nagu vanem Wirthlin oli lubanud, et „Jeesuse Kristuse evangeelium on muutumise evangeelium. See võtab meid maa peal sellisena, nagu me inimestena oleme, ja teeb meist täiuslikumad igaviku tarbeks.”7
Need päevad olid erilised. Me hakkasime uskuma, et „Jumalal ei ole ükski asi võimatu”.8 Mälestused Prahas, Bratislavas või Brnos veedetud pühadest õhtupoolikutest, mil kogesime Jeesuse väge ja tõelisust, helisevad meie kõigi elus üha edasi.
Uurisime sageli kirjakohta Markuse 2:1–12. Sealne lugu on lummav. Tahan osa otse Markusest ette lugeda ning siis jagada seda nii, nagu olen seda ulatusliku uurimise käigus ning misjonäride ja teistega arutledes mõistma hakanud.9
„Mõne päeva pärast läks [Jeesus] jälle Kapernauma, ja saadi kuulda, et ta on kodus.
Siis kogunes sinna palju rahvast, nii et neil väljas ukse eeski ei olnud enam maad. Ja ta rääkis neile Jumala sõna.
Ja ta juure tuldi ning toodi halvatut, keda kandsid neli meest.
Ja kui nad rahva pärast ei pääsenud teda tooma tema ligi, võtsid nad sealt kohalt, kus ta oli, katuse lahti, tegid augu ja lasksid alla sängi, millel halvatu lamas.
Kui Jeesus nende usku nägi, ütles ta halvatule: „Poeg, su patud antakse andeks!”
Vahetanud rahva seas olnutega mõned sõnad10, heitis Jeesus pilgu halvatule ja tegi ta füüsiliselt terveks, öeldes:
„Ma ütlen sulle: Tõuse üles, võta oma säng ja mine koju!”
Ja sedamaid tõusis ta üles ja võttis oma sängi ja läks välja kõigi nähes, nõnda et kõik ehmusid ja andsid au Jumalale ning ütlesid: „Niisugust asja me pole ilmaski näinud!””11
Ja nüüd see lugu sellisena, nagu ma olen seda mõistma hakanud. Jeesus naasis oma teenimistöö alguses Kapernauma, kalastuskülakesse, mis asus Galilea järve põhjakaldal.12 Ta oli teinud hiljuti terve rea imesid, ravides terveks haigeid ja ajades välja kurje vaime.13 Külaelanikud olid õhinal valmis Jeesuse-nimelist meest kuulma ja Temaga kokku saama ning kogunesid kodusse, kus Ta kuulduste järgi peatus.14 Nende kogunedes hakkas Jeesus õpetama.15
Tolleaegsed kodud Kapernaumas olid üksteise kõrvale ehitatud lamekatusega ühekorruselised elamud.16 Seinad ja katus olid ehitatud kivist, puidust, savist ja õlgedest ning sinna pääses maja külgepidi mõne lihtsa trepiastme kaudu.17 Rahvast tuli majja muudkui juurde, täitis toa, kus Jeesus õpetas ja valgus tänavalegi.18
Lugu keskendub halvatule ja ta neljale sõbrale.19 Halvatusega kaasneb sageli nõrkus ja värisemine.20 Kujutan ette, kuidas üks neist neljast ütleb teistele: „Jeesus on meie külas. Igaüks meist teab, milliseid imesid Ta on teinud ja keda Ta on terveks ravinud. Kui me vaid oma sõbra Jeesuse juurde saaksime, võiks ka tema terveks saada.”
Nii haaras igaüks neist oma sõbra mati või sängi nurgast ning nad asusid teda piki kõveraid ja sageli kitsaid sillutamata Kapernauma tänavaid mööda tassima.21 Lihased valusad, pööravad nad ümber viimase nurga ja avastavad, et kuulama kogunenud rahvahulk on nii suur, et „rahva pärast”, nagu pühakirjas seisab, on neil võimatu Jeesuse juurde jõuda.22 Armastuse ja usuga ei anna need neli sõpra alla. Nad ronivad hoopis trepist lamekatusele, tassivad hoolikalt oma sõbra ja ta sängi endaga, võtavad lahti katuse selle toa kohalt, kus Jeesus õpetab, ning lasevad sõbra alla.23
Mõelge sellele, et keset tõenäoliselt tõsist õpetamishetke kuuleb Jeesus kraapimist, vaatab üles ja näeb, kuidas lakke üha suurem auk tekib ning tolmu ja õlgi tuppa langeb. Seejärel lastakse halvatu põrandale. Silmapaistval kombel tajub Jeesus, et tegemist pole vahelesegamisega, vaid pigem millegi olulisega. Ta vaatab sängis olnud meest, andestab avalikult tema patud ja teeb ta füüsiliselt terveks.22
Kui mõelda sellele Markuse 2. peatükiga seotud teabele, selginevad Jeesuse kui Kristuse kohta mõned tähtsad tõed. Esiteks, kui püüame aidata kellelgi, keda armastame, Kristuse juurde tulla, võime olla seejuures kindlad, et Ta on võimeline patukoormat võtma ja andeks andma. Teiseks, kui me toome füüsilised, emotsionaalsed või muud haigused Kristuse ette, võime teha seda teadmisega, et Tal on vägi tervendada ja trööstida. Kolmandaks, kui püüame nende nelja sarnaselt teisi Kristuse juurde tuua, võime olla seejuures kindlad, et Ta näeb meie kavatsusi ja peab neid neile vastavalt au sees.
Pidage meeles, et katusesse tekkinud auk segas Jeesuse õpetusele vahele. Selle asemel et neid nelja, kes augu tegid, vahelesegamise pärast noomida või minema saata, ütlevad pühakirjad, et Jeesus „[nägi] nende usku”.25 Need, kes seda imetegu nägid, „panid ‥ seda imeks ja andsid Jumalale au, kes annab inimestele niisuguse meelevalla”.26
Vennad ja õed, lubage mul täheldada lõpetuseks veel kahte asja. Olgu me misjonärid, jutlustajad, Abiühingu juhatajad, piiskopid, õpetajad, lapsevanemad, õed-vennad või sõbrad, viimse aja jüngritena oleme kõik hõivatud teiste Kristuse juurde toomise tööga. Seega omadused, millega need neli sõpra silma paistsid, väärivad kaalumist ja jäljendamist. 27 Nad on julged, kohanemisvõimelised, vastupidavad, loomingulised, mitmekülgsed, lootusrikkad, sihikindlad, ustavad, optimistlikud, alandlikud ja järeleandmatud.
Lisaks rõhutavad need neli kogukonna ja osaduse vaimset tähtsust.28 Selleks, et tuua oma sõpra Kristuse juurde, peab igaüks neist ühte nurka kandma. Kui üks laseb lahti, muutub kõik raskemaks. Kui kaks alla annavad, muutub see ülesanne tegelikult võimatuks. Igaühel meist on Jumala kuningriigis täita oma roll.29 Kui me seda rolli täidame ja oma osa teeme, kanname me oma nurka. Ükskõik kas me oleme Argentinas või Vietnamis, Accras või Brisbane’is, suures või väikses koguduses, peres või misjonikaaslased, igaühel meist on oma nurk kanda. Kui me seda teeme ja oma nurka kanname, õnnistab Issand meid kõiki. Nii nagu Ta nägi nende usku, nõnda näeb Ta ka meie oma ja õnnistab meid rahvana.
Erinevatel aegadel olen ma kandnud voodinurka ja teinekord olen olnud see, keda kantakse. Selle tähelepanuväärse Jeesusest kõneleva loo vägi peitub osalt selles, et see tuletab meile meelde, kui väga me tegelikult vendade ja õdedena üksteist vajame, selleks et Kristuse juurde tulla ja muudetud saada.
Need on mõned asjad, mida ma olen õppinud, kui olen Jeesusega Markuse 2. peatükis aega veetnud.
„Andku Jumal, et me suudaksime [oma nurka kanda], et me ei hiiliks kõrvale, et me ei kardaks, vaid oleksime usus tugevad ja töös sihikindlad, et Issanda eesmärke täita.”30
Ma tunnistan, et Jeesus elab, et Ta tunneb meid ning et Tal on vägi tervendada, muuta ja andestada. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.