Igavesti õnnelik
Tõeline ja kestev rõõm ning igavik koos meile armsate inimestega on Jumala õnneplaani olemus.
Kallid sõbrad, kallid vennad ja õed! Kas te mäletate, kui te uskusite või tahtsite uskuda, et te võite elada õnnelikult kuni elu lõpuni?
Siis aga saabub igapäevaelu. Me „sirgume suureks”. Suhted muutuvad keeruliseks. See maailm on lärmakas, ülerahvastatud, pealetükkiv, teesklev ja poseeriv. Ja ometi usume või tahame „sügaval südames”1 uskuda, et kuskil ja kuidagiviisi on täiesti reaalne ja võimalik igavesti õnnelik olla.
„Igavesti õnnelik” pole muinasjutuline väljamõeldis. Tõeline ja kestev rõõm ning igavik koos meile armsate inimestega on Jumala õnneplaani olemus. Tema armastusega ette valmistatud rada võib muuta meie igavese rännaku igavesti õnnelikuks.
Meil on palju, mida tähistada ja mille eest tänulik olla. Kuid keegi meist ja ka ükski pere pole täiuslik. Meie suhte juurde kuulub armastus, lävimine ja isikupära, kuid sageli ka hõõrdumine ja haiget saamine ning vahel tõsine valu.
„Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses.”2 Jeesuses Kristuses elavaks saamine hõlmab surematust – Temalt saadud füüsilise ülestõusmise andi. Kui me elame usuga ja kuulekalt, võib Kristuses elavaks saamine hõlmata ka külluslikku igavest elu Jumala ning meile armsate inimestega.
Issanda prohvet tõmbab meid tähelepanuväärsel kombel meie Päästjale lähemale, sealhulgas pühade templitalituste ja lepingute kaudu, mis üha enamates paikades meile lähemale jõuavad. Meil on tõeline võimalus ja and üksteise ja oma pere suhtes ajas ja igavikus uutmoodi mõistmise, armastuse, meeleparanduse ja andestuseni jõuda.
Ma jagan oma sõprade loal kahte püha, harukordselt vaimselt vahetut kogemust selle kohta, kuidas Jeesus Kristus ühendab peresid ka põlvkondadevahelist konflikti lahendades.3 Jeesuse Kristuse „lõputu ja igavene”4 lepitus, mis on „tugevam kui surma köidikud”5, võib aidata meil minevikku rahu ja tulevikku lootust tuua.
Mu sõber ja ta abikaasa said Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuga liitudes rõõmuga teada, et peresuhted ei pea piirduma ajaga „kuni surm teid lahutab”. Issanda kojas võivad pered olla igavesti kokku liidetud (pitseeritud).
Kuid mu sõber ei tahtnud, et teda pitseeritakse tema isaga. Ta ütles: „Isa polnud mu emale hea abikaasa. Ta polnud oma lastele hea isa. Mu isa peab ootama. Mul pole mingit soovi ta templitööd teha ja lasta end temaga igavikus kokku pitseerida.”
Ta paastus, palvetas ja rääkis aasta jooksul isast palju Issandaga. Lõpuks oli ta valmis. Ta isa templitöö sai tehtud. Hiljem ütles ta: „Mu isa ilmus unenäos minu juurde üleni valgetes riietes. Ta on muutunud. Ta ütles: „Vaata mind. Ma olen üleni puhas. Aitäh, et sa minu eest templis tööd tegid.”” Ta isa lisas: „Tõuse üles ja mine uuesti templisse! Su vend ootab ristimist.”
Mu sõber ütleb, et „mu esivanemad ja need, kes on meie seast lahkunud, ootavad innukalt, et töö nende eest ära tehtaks.
Minu jaoks on tempel koht, kus terveneda, õppida ja Jeesuse Kristuse lepitust tunnustada”.
Teine kogemus. Üks teine sõber uuris usinasti oma pere ajalugu. Ta tahtis oma vanavanaisa üles leida.
Mu sõber ütles, et tundis ühel varahommikul oma toas mingi meesterahva vaimset kohalolu. See mees tahtis, et ta üles leitaks ja et ta pere temast teaks. Ta kahetses viga, mille üle oli nüüd meelt parandanud. See mees aitas mu sõbral mõista, et sõber pole DNA kaudu selle isikuga ühendatud, keda ta oma vanavanaisaks peab. „Teisisõnu,” ütles mu sõber, „ma avastasin oma vanavanaisa ja sain teada, et ta polegi see inimene, keda meie pere ülestähendustes meie vanavanaisaks peeti.”
Peresuhete selginedes ütles mu sõber: „Ma tunnen end vabana, tunnen rahu. Teadmine, kes on mu pere, muudab kõike. Kõver oks ei tähenda, et puu on paha,” mõtiskleb mu sõber. „See, kuidas me siia maailma tuleme, pole nii tähtis kui see, kes me oleme siit lahkudes.”
Pühakirjad ning pühad kogemused seoses isikliku tervenemise ja rahuga ning sealhulgas nendega, kes elavad vaimumaailmas, tõmbavad joone alla viiele õpetust puudutavale põhimõttele.
Esiteks: Jumala lunastus- ja õnneplaanis on kesksel kohal see, et Jeesus Kristus lubab oma lepituse kaudu meie vaimu ja keha omavahel ühendada, „et neid enam kunagi ei lahutata, et [me] võiksi[me] saada rõõmu täiuse”.6
Teiseks: lepitus – Kristuse kaudu lunastatuks saamine – tuleb siis, kui rakendada usku ja kanda meeleparanduseks vajalikku vilja.7 Nõnda nagu surelikkuses, nii ka surematuses. Templitalitused iseenesest meid ega vaimumaailmas olijaid ei muuda. Kuid need jumalikud talitused võimaldavad sõlmida Issandaga pühitsevaid lepinguid, mis aitavad meil Tema ja üksteisega harmooniat leida.
Meie rõõm on täielik, kui tunneme, et Jeesus Kristus on meiega armulik ja andestav. Ja kui me pakume Tema armu ja andestuse imet üksteisele, aitab halastus, mida saame, ja halastus, mida näitame, ülekohut elus heastada.8
Kolmandaks: Jumal tunneb ja armastab meid täiuslikult. „Jumal ei anna ennast pilgata”9 ega saa Teda ka petta. Ta on täiuslikult halastav ja õiglane ning võtab alandlikud ja patukahetsejad oma turvaliste käte vahele.
Prohvet Joseph Smith nägi Kirtlandi templis saadud nägemuses, et ta vend Alvin oli selestilisse kuningriiki päästetud. Prohvet Joseph imestas selle üle, kuna Alvin suri, enne kui oli saanud päästva ristimistalituse.10 Issand selgitas trööstivalt, miks: Issand „mõista[b] kõikide inimeste üle kohut vastavalt nende tegudele, vastavalt nende südame soovidele”11. Meie hing peab ülestähendust me tegude ja soovide kohta.
Me teame tänulikult, et elavad ja „surnud, kes parandavad meelt, lunastatakse kuulekuse kaudu Jumala koja talitustele”12 ning tänu Kristuse lepitusele. Vaimumaailmas saavad ka pattude ja üleastumise küüsis vaevlejad võimaluse meelt parandada.13
Kuid nende üle, kes sellele vastupidiselt tahtlikult pahelisuse valivad, kes meeleparandust sihilikult edasi lükkavad või mingil ettekavatsetud viisil või teadlikult kergelt meelt parandada kavatsedes käske murravad, mõistab kohut Jumal ja neil „on selgelt meeles kogu [nende] süü”14. Me ei saa teadlikult laupäeval patustada ja oodata siis pühapäeval sakramenti võttes automaatselt andestust. Misjonärid ja teised, kes ütlevad, et Vaimu järgimine tähendab seda, et ei pea misjonistandarditele ega käskudele kuuletuma, pidage palun meeles, et misjonistandarditele ja käskudele kuuletumine kutsub Vaimu. Keegi meist ei peaks meeleparandust edasi lükkama. Meeleparanduse õnnistused algavad siis, kui me hakkame meelt parandama.
Neljandaks: Issand annab meile jumaliku võimaluse rohkem Tema-sarnaseks saada, kui pakume asenduslikke päästvaid templitalitusi teistele, kes neid vajavad, kuid neid ise enda jaoks teha ei saa. Me saame täielikumaks ja täiuslikumaks15, kui meist saavad „päästjad ‥ Siioni mäel”16. Kui me teenime teisi, kinnitab Lubaduse Püha Vaim talitused ning pühitseb nii andja kui ka saaja. Nii andja kui ka saaja võivad sõlmida ja tugevdada muutvaid lepinguid ning saada aja jooksul Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile lubatud õnnistusi.
Lõpuks, viiendaks: kuldreegli17 järgi kutsub meeleparanduse ja andekssaamise vaheline pühitsev sümmeetria meid kõiki pakkuma teistele seda, mida me ise vajame ja soovime.
Mõnikord võimaldab meie valmisolek kellelegi teisele andestada nii neil kui ka meil uskuda, et me võime meelt parandada ja andeks saada. Mõnikord ollakse valmis meelt parandama ja suutelised andestama erinevatel ajahetkedel. Meie Päästja on meie ja Jumala vahel Vahemees, kuid aitab meil ka iseendast ja üksteisest aru saada, kui me Tema juurde tuleme. Eriti kui sügava valu ja haiget saamise korral on meie suhete parandamine ja südamete tervekstegemine meie jaoks iseseisvalt raske, ehk isegi võimatu. Kuid taevas võib anda meile palju enam jõudu ja tarkust, kui meil endal jagub, et teada, millal kinni hoida ja kuidas lahti lasta.
Me ei olegi nii üksi, kui mõistame, et me pole üksi. Meie Päästja saab alati aru.18 Päästja abil saame anda oma uhkuse, valud ja patud Jumala hoolde. Ükskõik, kuidas me alguses ka ei tunne, saame me tervemaks, kui usaldame, et Ta teeb meie suhted terveks.
Issand, kes näeb ja mõistab täiuslikult, andestab, kellele Ta tahab andestada. Meie (ebatäiuslikena) peame andestama kõigile. Päästja juurde tulles pöörame vähem tähelepanu iseendale. Me mõistame vähem kohut ja anname rohkem andeks. Tema teenete, halastuse ja armulikkuse19 usaldamine vabastab meid tülitsemisest, vihast, väärkohtlemisest, hüljatusest, ebaõiglusest ning füüsilistest ja mentaalsetest väljakutsetest, mis vahel surelikus maailmas füüsilise kehaga kaasas käivad. Igavesti õnnelik ei tähenda seda, et kõik suhted on õnnelikud ja igavesed. Kuid tuhat rahuriigi aastat, mil Saatan on seotud20, võivad anda meile igavikuks valmistudes vajalikku aega ja üllatavaid viise, et armastada, mõista ja asju korda ajada.
Me käime üksteisega läbi nagu taevas.21 Jumala töö ja hiilgus on igavene õnnelikkus.22 Igavene elu ja ülendus tähendab tunda Jumalat ja Jeesust Kristust, nii et kus Nemad on, saaksime olema jumaliku väe läbi meiegi.23
Kallid vennad ja õed! Meie Taevane Isa Jumal ja Ta Armastatud Poeg elavad. Nad pakuvad rahu, rõõmu ja tervenemist igale hõimule ja keelele, igaühele meist. Issanda prohvet juhatab teed. Viimse aja ilmutus jätkub. Saagem Issanda pühas kojas Päästjaga lähedasemaks ning lähendagu Tema meid Jumala ja üksteisega, kui me oma südamed Kristuselt saadud kaastunde, tõe ja halastusega kõigis põlvkondades – ajas ja igavikus, igavesti õnnelikena – kokku põimime. Jeesuses Kristuses on see võimalik; Jeesuses Kristuses on see tõsi. Tunnistan seda Tema, Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.