Ehi ennast oma jõuga, oo Siion!
Igaüks meist peaks siiralt ja palvemeelselt hindama oma ajalisi ja vaimseid prioriteete.
Tähendamissõnad on Issanda Jeesuse Kristuse meisterliku õpetamisviisi üks iseloomulik tunnusjoon. Lihtsalt öeldes on Päästja tähendamissõnad lood, mida kasutatakse selleks, et võrrelda vaimseid tõdesid materiaalsete asjade ja surelike kogemustega. Näiteks on Uue Testamendi evangeeliumid täis õpetusi, mis võrdlevad taevariiki sinepiivakese1, kalli pärli2, majaisanda ja töötegijatega tema viinamäel3, kümne neitsi4 ja paljude teiste asjadega. Issanda teenimistöö kohta Galileas öeldakse pühakirjades, et „ilma tähendamissõnata ei rääkinud ta neile midagi”.5
Tavaliselt ei väljendata tähendamissõna tähendust või sõnumit selgesõnaliselt. Pigem mõistab igaüks loo jumalikku tõde ainult vastavalt oma usule Jumalasse, isiklikule vaimsele ettevalmistusele ja õppimisvalmidusele. Seega peab inimene kasutama moraalset valikuvabadust ja aktiivselt „paluma, otsima ja koputama”6, et avastada tähendamissõnas peituvaid tõdesid.
Ma palvetan siiralt, et Püha Vaim valgustaks igaüht meist, kui me uurime koos tähendamissõna kuninglikust pulmast.
Tähendamissõna kuninglikust pulmast
„Ja Jeesus ‥ rääkis neile jälle tähendamissõnadega ning ütles:
„Taevariik on kuninga sarnane, kes oma pojale pulmad tegi.
Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulma kutsuma. Ja need ei tahtnud tulla.
Taas läkitas ta teisi sulaseid ja ütles: „Ütelge kutsutuile: vaata, oma söömaaja ma olen valmistanud, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma!
Aga nad ei hoolinud sellest, vaid läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale.””7
Muistsetel aegadel oli üks rõõmsamaid sündmusi juutide elus pulmapidu – sündmus, mis võis kesta nädala või isegi kaks. Selline üritus nõudis põhjalikku planeerimist ja külalisi teavitati kaua aega ette, kusjuures peo avapäeval saadeti meeldetuletus. Kuninga kutset oma alamatele sellisesse pulma tulla peeti sisuliselt käsuks. Kuid paljud kutsutud külalised selles tähendamissõnas ei tulnud.8
„Kuninga pidustustest keeldumine oli tahtlik [tegu] mäss ‥ kuningliku võimu vastu ja isiklik solvang nii valitseva valitseja kui ka tema poja suhtes. ‥ See, et üks mees pöördus oma põllule ja teine oma [äritegevuse] juurde”9 peegeldab nende ekslikke prioriteete ja kuninga tahte täielikku eiramist.10
Tähendamissõna jätkub:
„Siis ta ütles oma sulastele: pulmad on küll valmis, aga need, kes olid kutsutud, ei olnud seda väärt.
Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!
Ja need sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda nad leidsid, kurjad ja head. Ja pulmakoda sai täis lauasistujaid.”11
Tol ajal oli kombeks, et pulmapeo võõrustaja – selles tähendamissõnas oli selleks kuningas – andis pulmakülalistele rõivad. Need pulmarõivad olid lihtsad, ühesugused rõivad, mida kõik osalejad kandsid. Sel viisil ei paistnud välja kellegi auaste ja positsioon ning kõik pidusöögil osalejad võisid võrdsetena aega veeta.12
Teelahkmetelt pulma kutsutud inimestel ei oleks olnud aega ega vahendeid, et pidusöögiks valmistudes sobivat riietust hankida. Seega andis kuningas külalistele tõenäoliselt riideid oma garderoobist. Igaühele anti võimalus riietada end kuninglike rõivastega.13
Kui kuningas pulmapeole sisenes, vaatas ta kohalolijaid ja märkas kohe, et üks silmatorkav külaline ei kandnud pulmarõivaid. Mees toodi ette ja kuningas küsis: „Sõber, kuidas sa siia oled sisse tulnud, ilma et sul pulmariiet oleks? Aga too ei saanud sõnagi suust.”14 Sisuliselt küsis kuningas: „Miks sa ei kanna pulmarõivaid, kuigi need sulle anti?”15
Ilmselgelt ei olnud mees selle erilise sündmuse jaoks korralikult riietatud ja lause „Aga too ei saanud sõnagi suust” viitab sellele, et mehel ei olnud enda õigustuseks vabandust.16
Vanem James E. Talmage on andnud selle mehe tegevuse tähenduse kohta järgmise õpetliku kommentaari: „Kontekstist selgub, et pulmarõivasteta külaline oli süüdi hooletuses, tahtlikus lugupidamatuses või mõnes tõsisemas rikkumises. Kuningas oli esialgu lahkelt vastutulelik, küsides vaid, kuidas mees ilma pulmarõivasteta peole sattus. Kui külaline oleks suutnud seletada oma erakordset välimust või kui tal oleks olnud mõni mõistlik vabandus, oleks ta kindlasti selgitanud, kuid meile öeldakse, et ta ei saanud sõnagi suust. Kuninga kutse oli lahkelt edastatud kõigile, keda tema sulased olid leidnud; kuid kõik kutsutud pidid sisenema kuninglikku paleesse uksest; ja enne kui jõudsid pidusaali, kuhu pidi ilmuma kuningas isiklikult, pidi igaüks olema korralikult riietatud; kuid pidurõivasteta mees oli mingil moel sisenenud teist teed pidi; ja kuna ta ei möödunud valvuritest ukse juures, oli ta sissetungija.”17
Üks kristlik autor, John O. Reid, märkis, et pulmarõivaste kandmisest keeldumine näitab selle mehe ilmselget „lugupidamatust nii kuninga kui ka tema poja vastu”. Tal mitte lihtsalt ei puudunud pulmarõivad, vaid ta otsustas neid mitte kanda. Ta oli mässumeelselt keeldunud riietumast sündmuse jaoks sobivalt. Kuninga reaktsioon oli kiire ja otsustav: „Siduge tema jalad ja käed ja heitke ta kõige äärmisemasse pimedusse, seal on ulumine ja hammaste kiristamine.”18
Kuninga otsus mehe kohta ei põhine eelkõige pulmarõivaste puudumisel, vaid sellel, et „ta oli kindlalt otsustanud neid mitte kanda. Mees soovis endale pulmapeol osalemise au, kuid ei tahtnud järgida kuninga kombeid. Ta tahtis teha asju omamoodi. Sobiva riietuse puudumine näitas tema sisemist mässu kuninga ja tema juhiste vastu”19.
Paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud
Seejärel lõpeb tähendamissõna järgmise tungiva kirjakohaga: „Paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud.”20
Huvitaval kombel tegi Joseph Smith oma inspireeritud piiblitõlkes selles Matteuse salmis järgmise kohanduse: „Sest paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud; sest kõigil ei ole pulmarõivaid seljas.”21
Kutse pulmapeole ja otsus pulmapeost osa võtta on seotud, kuid erinevad. Kutse antakse kõigile meestele ja naistele. Inimene võib isegi kutse vastu võtta ja pidulauda istuda – kuid teda ei valita osalema, sest tal ei ole sobivat pulmariietust, milleks on usk Issandasse Jeesusesse ja Tema jumalikku armu. Seega on meil nii Jumala kutse kui ka meie individuaalne vastus sellele kutsele, ja paljud võivad olla kutsutud, kuid vähesed valitud.22
Väljavalituks olemine või saamine ei ole eriline staatus, mis meile antakse. Pigem võime kõik lõpuks valida valitud saada tänu meie moraalse valikuvabaduse õigemeelsele rakendamisele.
Pange tähele, kuidas kasutatakse sõna valitud järgmistes tuntud salmides Õpetuse ja Lepingute raamatus:
„Vaata, paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud. Ja miks nad ei ole valitud?
Kuna nende südamed on niivõrd kinni selle maailma asjade küljes ja nad taotlevad austust inimestelt.”23
Ma usun, et need salmid on oma tähenduselt päris otsekohesed. Jumalal ei ole lemmikute nimekirja, kuhu meie nimed ühel päeval loodetavasti lisatakse. Tal ei ole ka piiranguid, kui vähe „valituid” võib olla. Selle asemel määravad hoopis meie süda, meie soovid, meie pühade evangeeliumilepingute ja -talituste austamine, meie kuulekus käskudele, ja mis kõige tähtsam, Päästja lunastav arm ja halastus, kas meid loetakse Jumala väljavalitute hulka.24
„Sest me näeme usinasti vaeva, et kirjutada, veenmaks meie lapsi ja ka meie vendi uskuma Kristusesse ning saama lepitatud Jumalaga; sest me teame, et pärast kõike, mida me saame teha, saame me päästetud armu läbi.”25
Meie igapäevaelu hõivatuses ja tänapäeva maailma möllus, milles me elame, võib meid juhtida kõrvale igavikulistest asjadest, mis on kõige olulisemad, muutes naudingu, jõukuse, populaarsuse ja kuulsuse meie peamisteks prioriteetideks. Meie lühiajaline hõivatus maailma asjade ja austusega inimestelt võib viia selleni, et me kaotame oma vaimse sünniõiguse palju vähema kui läätseleeme eest.26
Lubadus ja tunnistus
Ma kordan Issanda manitsust oma rahvale, mida on edastatud Vana Testamendi prohveti Haggai kaudu: „Ja nüüd ütleb vägede Jehoova nõnda: pange tähele oma teguviisi!”27
Igaüks meist peaks siiralt ja palvemeelselt hindama oma ajalisi ja vaimseid prioriteete, et teha kindlaks, millised asjad meie elus võivad takistada neid rikkalikke õnnistusi, mida Taevane Isa ja Päästja on valmis meile andma. Ja kindlasti aitab Püha Vaim meil näha end sellisena, nagu me tõepoolest oleme.28
Kui me otsime sobival viisil nägevate silmade ja kuulvate kõrvade vaimset andi29, siis ma luban, et meid õnnistatakse võime ja teadmisega, et tugevdada meie lepingulist sidet elava Issandaga. Samuti saame oma ellu jumalikkuse väge30 – ja lõpuks oleme nii kutsutud kui ka valitud Issanda pidusöömale.
„Ärka, ärka, ehi end oma jõuga, oo Siion!”31
„Sest Siion peab kasvama ilus ja pühaduses; tema piire tuleb laiendada, tema vaiu tuleb tugevdada; jah, tõesti, ma ütlen teile: Siion peab tõusma ja panema selga oma kaunid rõivad.”32
Ma kuulutan rõõmsalt oma tunnistust Jumala, meie Igavese Isa ja Tema armastatud Poja, Jeesuse Kristuse jumalikkusest ja elavast tõelisusest. Ma tunnistan, et Jeesus Kristus on meie Päästja ja Lunastaja ning et Ta elab. Ja ma tunnistan samuti, et Isa ja Poeg ilmusid poisile Joseph Smithile, pannes seeläbi aluse Päästja evangeeliumi taastamisele viimsetel aegadel. Otsigu ja leidku igaüks meist nägevate silmade ja kuulvate kõrvade õnnistust, seda ma palun Issanda Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.