Järgige Jeesust Kristust ususammudega
Kristus võib aidata meil tänasel päeval rasked ajad üle elada. Ta aitas algusaegade teerajajaid ja aitab ka praegu igaühte meist.
Tänan koor, et laulsite laulu „Usk igal sammul”. Selle laulu muusika ja sõnad kirjutas vend Newell Dayley1 1996. aastal, et valmistuda teerajajate 1847. aastal Soolajärve orgu saabumise 150. aastapäevaks.
Kuigi see laul on kirjutatud selleks tähtpäevaks, kehtib selle sõnum kogu maailma kohta.
Mulle on alati meeldinud selle laulu refrään:
„On usk me igal sammul, me Kristust järgime,
ja hing täis lootust, armastust me ühes laulame.”2
Vennad ja õed, ma tunnistan, et kui me järgime Jeesust Kristust ususammudega, siis on meil lootust. Issandas Jeesuses Kristuses on lootus. On lootus kõigile selles elus. On lootus saada üle meie vigadest, meie muredest, meie võitlustest, meie katsumustest ja muredest. On lootus meeleparanduses ja andekssaamises ning teistele andestamises. Ma tunnistan, et Kristuses on lootus ja rahu. Ta võib aidata meil tänasel päeval rasked ajad üle elada. Ta aitas algusaegade teerajajaid ja aitab ka praegu igaühte meist.
Sel aastal möödub 175 aastat esimeste teerajajate saabumisest Soolajärve orgu, mis on pannud mind mõtisklema oma esivanemate üle, kellest mõned kõndisid terve tee Nauvoost Soolajärve orgu. Minu vanavanemad kõndisid nooruses mööda tasandikke. Henry Ballard oli 20aastane 3 ; Margaret McNeil oli 13 4 ja Joseph F. Smith, kellest sai hiljem Kiriku kuues president, oli vaid üheksa-aastane, kui ta Soolajärve orgu saabus.5
Teekonnal seisid nad silmitsi igasuguste raskustega, nagu külmad talved, haigused ning piisava toidu ja riietuse puudus. Näiteks kui Henry Ballard Soolajärve orgu jõudis, rõõmustas ta tõotatud maa nägemise üle, kuid elas hirmus, et keegi võib teda näha, sest riided, mida ta kandis, olid nii kulunud, et need ei katnud täielikult tema keha. Ta peitis end kogu päeva kuni pimeduse saabumiseni põõsaste taha. Seejärel läks ta ühte majja ja palus neilt riideid, et ta saaks oma teekonda jätkata ja oma vanemad üles leida. Ta oli Jumalale tänulik, et oli jõudnud turvaliselt oma tulevasse koju.6
Minu vanavanemad järgisid Jeesust Kristust ususammudega kõigis oma katsumustes. Olen neile tänulik, et nad alla ei andnud. Nende ususammud on õnnistanud mind ja järgnevaid põlvkondi, nii nagu teie tänased ususammud õnnistavad teie järeltulijaid.
Sõna teerajaja võib mõista mitmeti. Teerajaja võib tähendada isikut, kes on üks esimesi, kes uurib või asustab uue territooriumi. Tee rajamine võib tähendada avada või valmistada tee, mida teised saaksid järgida.7
Kui ma mõtlen teerajajatele, kes on teistele teed valmistanud, siis mõtlen kõigepealt prohvet Joseph Smithile. Joseph oli teerajaja, sest tema ususammud viisid ta puudesallu, kus ta põlvitas palves ja avas meile tee Jeesuse Kristuse evangeeliumi täiuse juurde. Josephi usk paluda Jumalalt8 sel 1820. aasta kevadhommikul avas tee Jeesuse Kristuse evangeeliumi täiuse taastamisele, mis kaasab prohveteid ja apostleid, keda taas kord maa peal teenima kutsuti.9 Ma tean, et Joseph Smith on Jumala prohvet. Ma tean, et tema usuga täidetud sammud viisid ta palves Jumal Isa ja Tema armastatud Poja, Jeesuse Kristuse ette.
Prohvet Josephi ususammud võimaldasid tal olla Issanda tööriist Mormoni Raamatu esiletoomisel, mis on järjekordne tunnistus Jeesusest Kristusest ja Tema lepitavast armust.
Tänu Joseph Smithi usule ja visadusele uskumatute raskuste ja vastuseisuga silmitsi seistes sai temast tööriist Issanda kätes, et taas Jeesuse Kristuse Kirik maa peale rajada.
Viimasel üldkonverentsil rääkisin sellest, kuidas põhimisjonil teenimine mind õnnistas. Mind õnnistati, kui õpetasin meie Taevase Isa imelisest päästmisplaanist, Joseph Smithi esimesest nägemusest ja Mormoni Raamatu tõlkimisest. Need taastatud õpetused ja õpetussõnad juhtisid minu ususamme nende õpetamisel, kes olid valmis kuulama evangeeliumi taastamise sõnumit.
Meie tänased misjonärid on meie aja teerajajad, sest nad jagavad seda kuulsusrikast sõnumit inimestega üle kogu maailma, avades seeläbi meie Taevase Isa lastele tee Tema ja Tema Poja Jeesuse Kristuse tundmaõppimiseks. Jeesuse Kristuse evangeeliumi vastuvõtmine avab igaühele tee, et valmistuda ja saada Kiriku ja templi talitusi ning õnnistusi.
Eelmisel üldkonverentsil kinnitas president Russell M. Nelson, „et Issand on palunud igal väärilisel ja selleks võimelisel noorel mehel valmistuda ja teenida misjonil” ning et „noorte ja võimekate õdede jaoks on misjon samuti vägev, kuid valikuline võimalus”.10
Kallid noored mehed ja noored naised, teie ususammud aitavad teil järgida Issanda kutset misjonil teenida – olla meie aja teerajaja, avades Jumala lastele tee, et nad leiaksid lepinguraja, mis viib tagasi Tema hiilgusesse, ning püsiksid sellel.
President Nelson on olnud Kirikus teerajaja. Apostlina on ta külastanud palju maid ja avanud neid evangeeliumi kuulutamiseks. Peatselt pärast prohvetiks ja Kiriku presidendiks saamist palus ta meil „[suurendada meie] vaimset võimekust ilmutust saada”.11 Ta õpetab meid jätkuvalt oma tunnistust tugevdama. Ühel pühalikul koosolekul noortele täiskasvanutele ütles ta:
„Ma anun teid, et te võtaksite oma tunnistuse eest vastutuse enda kätte. Tegutsege selle nimel. Vastutage selle eest. Kandke selle eest hoolt. Kosutage seda, et see kasvaks.
Siis pange tähele, et teie elus leiavad aset imed.”12
Ta õpetab meile, kuidas saada vaimselt iseseisvamaks. Ta on öelnud, et „eesootavatel päevadel pole võimalik vaimselt ellu jääda ilma Püha Vaimu juhatava, suunava, trööstiva ja pideva mõjuta”13.
Ma tunnistan, et president Russell M. Nelson on täna Jumala prohvet maa peal.
Meie Päästja, Jeesus Kristus, on ülim teerajaja, kes teerada ette valmistab. Tema on „tee”14, et päästmisplaan saaks täide viidud, et me saaksime teha meeleparandust ja usu kaudu Temasse pöörduda tagasi oma Taevase Isa juurde.
Jeesus ütles: „Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!”15 Ta on lubanud, et ei jäta meid trööstita; Ta tuleb meie juurde meie katsumustes.16 Ta on kutsunud meid tulema Tema juurde kogu südamest ja Ta teeb meid terveks.17
Ma tunnistan, et Jeesus Kristus on meie Päästja ja meie Lunastaja, meie Eestkostja Isa juures. Meie Taevane Isa on avanud meile tee, et naasta Tema juurde, järgides Tema armastatud Poega, Jeesust Kristust, usuga igal sammul.
Minu vanavanemad ja teised algusaegade teerajajad seisid silmitsi paljude takistustega, kui nad tulid Soolajärve orgu vankrite ja käsikärudega ning jalgsi. Ka meie seisame oma isiklikul eluteel silmitsi väljakutsetega. Me ei lükka käsikärusid ega sõida kaetud vankritega üle järskude mägede ja läbi sügavate lumehangede; me püüame nagu nemadki ületada vaimselt meie päeva kiusatusi ja väljakutseid. Meil on teeradu, mida tallata; meil on künkaid – ja mõnikord ka mägesid –, millest üles ronida. Kuigi meie ajal on katsumused teistsugused kui algusaegade teerajajatel, ei ole need meie jaoks vähem keerulised.
Oluline on järgida prohvetit ja hoida oma jalad kindlalt ustavuse lepingurajal, nagu seda tegid ka algusaegade teerajajad.
Järgime Jeesust Kristust usuga igal sammul. Me peame teenima Issandat ja teenima üksteist. Me peame end vaimselt tugevdama, oma lepinguid austades ja neist kinni pidades. Me ei tohiks kaotada silmist suurt vajadust käskude pidamise järele. Saatan püüab tuhmistada meie pühendumust ja armastust Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse vastu. Palun pidage meeles, et kui keegi peaks oma teed kaotama, siis me ei ole kunagi kadunud meie Päästja jaoks. Tänu meeleparanduse õnnistusele saame pöörduda Tema poole. Ta aitab meil õppida, kasvada ja muutuda, kui me püüame püsida lepingurajal.
Käigem alati Jeesuse Kristuse jälgedes ja keskendugem Temale usuga igal sammul, hoides oma jalad kindlalt lepingurajal. See on minu alandlik palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.