Tee või mangomahl?
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides California osariigis.
Lugu leidis aset Taiwanis.
„Miks sa teed ei tahtnud?” uuris Jiro.
„Seisa tõe eest” (Laste lauluraamat, lk 81).
Chung kõndis Taiwanis tiheda liiklusega tänaval. Tema kõrval kõndis tema sõber Jiro. Inimesi oli kõikjal. Ostjad vaatasid müüdavaid riideid, lapsed mängisid ja inimesed kiirustasid telefoniga rääkides mööda. Chung hoidis kõvasti kinni oma koolikotist, et ta seda maha ei pillaks.
„Ma ei suuda uskuda, et kooliaasta on pea-aegu läbi!” sõnas Chung valjusti, et Jiro teda kuuleks.
„Ma tean! Olen täitsa valmis, et tunnid juba läbi saaks,” möönis Jiro.
Chung ja Jiro möödusid lettidest, millel müüdi igasugust toitu. Draakonivilju ja maasikaid. Särisevaid pelmeene. Pähklijäätise rulle. Kõikjal levis maitsev lõhn. Aga Chung suutis mõelda vaid sellest, kui palava ja higisena ta end tundis.
„Mul on palav nagu ahjus!” kurtis Chung.
„Minul ka,” ütles Jiro. „Ostame juua.”
Nad astusid leti juurde, kus müüdi eredavärvilisi jooke.
Jiro otsis raha välja. „Kaks boba teed, palun.”
Chung teadis, et teejoomine on Tarkuse Sõna vastu. „Kas ma võiksin saada hoopis mangomahla?” küsis ta.
Jiro pööras ja vaatas Chungile otsa. Chungi kõhus keeras. Kas Jiro arvas, et on veider, et ta teed ei võtnud?
Müüja andis Jirole külma boba tee ja Chungile mangomahla. Siis jalutasid poisid tagasi kodu poole.
Jiro luristas juua. „Miks sa teed ei tahtnud? See on nii hea!”
Chung hammustas huulde. „Ma ei joo teed.”
„Miks mitte?”
Chung mõtles, kuidas sellele küsimusele vastata. Misjonärid olid talle Tarkuse Sõna õpetanud. Ta õppis oma Algühingu klassis, et Tarkuse Sõnale kuuletumine aitab tal Püha Vaimu tunda.
„Ma usun Jumalasse ja Tema tahab, et ma oma keha eest hoolitseksin. Ta on käskinud meil mitte juua teed, kohvi või alkoholi,” selgitas Chung.
„Kuidas sa seda tead?” uuris Jiro.
„Ma õppisin sellest kirikus.”
Jiro rüüpas teed. „See tundub veider. See on ainult tee. See ei tee sulle mingit kahju.”
Chung tundis, nagu hüppaksid tema kõhus konnad ringi. Kuidas võiks ta aidata Jirol mõista? Ehk oskaks keegi kirikus aidata tal seda Jirole selgitada.
„Kas sa tahaksid koos minuga kirikusse tulla? Ma käin Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse kirikus. Sa võiksid õppida Jumalast ja Jeesusest Kristusest.”
Jiro mõtles hetke. „Arvan, et mitte.”
„Olgu,” sõnas Chung. Ta oli natuke kurb, et Jiro ei tahtnud koos temaga kirikusse tulla. Aga ta oli rõõmus, et oli tunnistust jaganud.
Hiljem sama nädala jooksul palus Chungi kooliõpetaja härra Lin kõigi tähelepanu. „Homme on viimane koolipäev. Kuna kõik on sel aastal nii tublid olnud, on mul teile üllatus. Me saame kõik boba teed!”
Kogu klass rõõmustas. Kõik peale Chungi. Tema vajus sügavamale oma tooli. Rääkida õpetajale, et ta teed ei joo, tundus veel raskem kui sellest Jirole rääkimine. Kõik arvavad, et ta on veidrik, just nagu Jiro oli arvanud.
Jiro tõstis käe. „Härra Lin? Chung ei joo teed. See on tema usu vastu. Kas tema tohiks selle asemel mangomahla saada?”
Härra Lin pöördus Chungi poole. „Kas see on tõsi, Chung?”
Chung noogutas.
Härra Lin naeratas. „Olgu. Ma tellin sulle mahla.”
Pärast kooli jalutasid Chung ja Jiro koos koju. „Aitäh, et sa seda tegid,” tänas Chung.
Jiro naeratas. „Sa oled mu sõber. Kui miski on sinu jaoks tähtis, siis on see ka minu jaoks tähtis.”
Illustreerinud Melissa Manwill