Winfredi uus retsept
„Me elasime väga õnnelikult” (2Ne 5:27).
Millised võiksid olla Winfredi retsepti koostisosad?
Winfred aitas oma Jajjal (vanaemal) õhtusööki valmistada.
„Mmm, mulle meeldib matoke,” ütles Jajja.
„Minule ka,” möönis Winfred. „See on üks minu lemmiktoit! Mulle meeldivad rohelised banaanid. Ja piprad ja tomatid. Aga kõige maitsvam on soust.”
„See on selle pärast, et soust koondab kõik maitsed ühte,” selgitas Jajja.
Nad jätkasid köögiviljade tükeldamist. Siis Winfred ohkas.
„Jajja,” ütles ta, „kuidas sa kogu aeg nii rõõmus oled?”
„Ma püüan olla,” ütles Jajja. „Aga ma ei ole rõõmus kogu aeg. Kurbus on elu osa. Kas sa oled praegu kurb?”
Winfred noogutas. „Ma igatsen Taatat (isa), kuna ta on kaugel ära tööl. Ja ma igatsen kooli, sest ei saa praegu seal käia. Ja ma igatsen oma sõpru kirikust.”
„Nende asjade üle võib kurvastada,” ütles Jajja. “Elu pole alati kerge. Aga kui mina kurb olen siis püüan järgida oma õnneretsepti.”
„Sinu retsepti?”
„Just nagu mul on retsept matoke jaoks, on mul retsept õnne jaoks. Mõnikord on kurbus liiga suur, et see iseenesest mööda läheks. Kuid sageli leian, et mu retsept on just see, mida vajan, et end paremini tunda.”
„Milline su resept on?”
Jajja naeratas. „Proovi äkki ise endale retsept välja mõelda! Siis jagad seda minuga.”
Sel õhtul Winfred palvetas. Ta teadis, et Taevane Isa kuulab teda. Ta mõistis, et palve teeb teda rõõmsaks. Ta võttis paberilehe ja kirjutas: Winfredi õnneretsept. 1. palveta. Seejärel läks ta magama.
Järgmisel hommikul luges ta Mormoni Raamatut. Pühakirjade lugemine tegi teda õnnelikuks. Ta otsis oma paberi välja ja kirjutas: 2. loe pühakirju. Siis vaatas ta kirjakohta, mille oli avanud: „Uskuge Kristusesse” (2Ne 33:10).
Winfred lisas veel ühe märkuse: 3. usu Jeesusesse Kristusesse.
Winfred mõtles, kui lahke oli Jajja, et lubas Winfredil tal külas käia. Winfred otsis Jajja üles ja ütles: „Aitäh, et sa lubad mul enda juures käia.”
Tänamine pani Winfredi ennast hästi tundma. Ta kirjutas jälle paberile. 4. ole tänulik.
Seejärel küsis Winfred naabritelt, kas nende lapsed võiksid mängima tulla. Ta tõi oma väikese õe Milfredi ja väikevenna Alfredi. Kui nad olid mängimise lõpetanud, kutsus ta lapsed endaga koos lugema. Jajja lõikas arbuusi lahti, et kõik võiksid süüa.
Hiljem külastas Winfred oma sõpra Happyt. Koos pesid nad nõusid, et Happy ema aidata. Seejärel pühkisid põrandat. Oli tore teisi aidata.
Õhtu saabudes aitas Winfred oma õdedel-vendadel koolitööd teha. Ta õppis Milfrediga tähestikku. Ta aitas Alfredit matemaatikaga.
Sel õhtul rääkis Winfred uuesti Jajjaga.
„Ma tunnen end täna palju paremini! Ma vist leidsin oma õnneretsepti.”
„Imeline! Räägi mulle sellest,” ütles Jajja.
„Winfredi õnneretsept,” luges tüdruk. „1. palveta. 2. loe pühakirju. 3. usu Jeesusesse Kristusesse. 4. ole tänulik.”
„See on imetore retsept,” kiitis Jajja. „Aga sa vist unustasid midagi. Mis sind täna veel õnnelikuks tegi?”
Winfred jäi hetkeks mõttesse. „Mulle meeldis lastega mängida. Ja Happyt ja tema ema aidata. Ning koos Milfredi ja Alfrediga õppida. Oota, see ongi! Viimane koostisosa on teiste aitamine.”
„Nii see on,” nõustus Jajja. „Teiste teenimine on nagu soust – see võtab kõik head asjad kokku.”
„See on hea retsept.” Winfred naeratas. „Ma tahan seda homme uuesti proovida.”
See lugu juhtus Ugandas Kampalas.
Illustreerinud Hollie Hibbert