Carolina ulatab käe
Kuidas saaks Carolina oma sõpra aidata?
Carolina püüdis oma õpetajat kuulata. Kuid ta ei suutnud lakata vaatamast oma sõpra Ramóni. Tal polnud juukseid!
Ta juuksed olid juba mõnda aega välja kukkunud. Nüüd oli ta kiilakas.
Carolina kuulis selja tagant hääli. Cesar ja Luis itsitasid. Tüdruk lootis, et nad ei naernud Ramóni üle.
Ramón oli terve hommiku pead õlgade vahele surunud. Ta ei tõstnud kätt. Ta paistis kurvastavat. Carolina soovis, et oskaks aidata poisil end paremini tunda.
Lõpuks jõudis kätte aeg õues mängida. Ramón jooksis esimesena klassist välja. Kui Carolina õue jõudis, ei näinud ta teda kuskil! Ta ei mänginud jalgpalli. Ta ei roninud redelil. Ja ta ei mänginud koos õpetajatega keksu.
Seal ta oli! Ramón seisis hoovinurgas. Ja Cesar ja Luis olid ka seal. Carolina astus lähemale.
„Vaata, kui suur ta pea on!” hüüdis Cesar.
Luis naeris. „Ma ajaks endal ka pea paljaks, kui mu juuksed nii koledad oleksid.”
Ramóni käed olid rusikas. Paistis, nagu oleks ta nutma puhkemas.
Carolina jooksis Ramóni juurde. „Kas sa tahad koos minuga mängida?” küsis ta. Ta ulatas käe ja nad läksid koos minema. Nad muudkui kõndisid, kuni jõudsid õpetaja lähedusse. Seal ei tülita neid keegi.
„Kas sa tahad keksu mängida?”
Ramón noogutas. Poiss joonistas keksuruudud asfaldile.
„Kas sinuga on kõik korras?” küsis tüdruk.
„Nüüd on minuga kõik hästi,” naeratas Ramón. „Aitäh, et mind aitasid.”
Carolina naeratas. Ta oli rõõmus, et oli olnud piisavalt julge, et oma sõpra aidata!
Hollie Hibberti illustratsioonid