Laulud ja seebimullid
Alice itsitas, kui mõtles, kuidas president Kimball koos lehmaga laulis.
Alice pistis venna kaussi kulbitäie nuudleid. Ta armastas oma väikseid vendi ja õdesid – kõiki viit! Oli hea tunne neid aidata. Kuid mõnikord oli raske kõige vanem olla. Sellest ajast peale, kui koju tuli uus beebi, pidi ta palju rohkem abiks olema. Nende majas toimus nii palju.
„Mida te täna kirikus õppisite?” küsis isa.
„Jeesus!” vastas Alice’i väike õde Sarah. Ta mängis oma taldrikus õunapüreega.
Alice naeratas. Sarah oli päris armas. Ja oskas kõike määrida.
„Mina õppisin president Kimballist …” hakkas Alice rääkima. Kuid siis hüüdis ema teisest toast. Tal oli beebiga isa abi vaja.
„Vabanda,” ütles isa. „Ma tulen kohe tagasi.”
Kui isa emale abiks oli, aitas Alice kõiki teisi. Eric ajas oma piimaklaasi ümber. Alice koristas selle ära. Sarah hakkas nutma. Alice kallistas teda. Clara tahtis rohkem nuudleid. Alice andis talle nuudleid.
Isegi kui isa tagasi tuli, oli köök müra ja segadust täis. Alice soovis, et oleks kergem rahu tunda.
Lõpuks sai lõuna läbi. Alice aitas oma õdedel-vendadel nõud kraanikaussi panna. Alice oli küllalt vana, et ta nõusid katki ei teinud. Seepärast oli nõude pesemine tema ülesanne. Ta täitis kraanikausi seebiveega.
„Ma soovin, et ma ei peaks kunagi koduseid töid tegema,” mõtles Alice. Siis meenus talle, mida oli Algühingus president Spencer W. Kimballi kohta õppinud. Kui president noor oli, pidi ka tema koduseid töid tegema. Ta laulis lehma lüpstes kirikulaule.
Alice kujutas ette, kuidas president Kimball lehmaga duetti laulis. Ta itsitas.
Siis tekkis tal mõte. Ta võib teha nagu prohvet. Ta võttis Kiriku lauluraamatu ja avas selle esimese laulu kohalt.
Ta pidi seda kuidagi avatuna hoidma. Alice pani raamatu aknalauale. Ta pani raamatu ühe nurga potitaime taha. Seejärel pani ta teise nurga ette raske kruusi. Nüüd oli see talle tööd tehes näha.
Sel ajal, kui Alice kausse, tasse ja lusikaid küüris, laulis ta kirikulaule. Soojad, seebised mullid silusid tema käsi. Ja laul rõõmustas ta südant.
Järgmisel päeval laulis Alice taas. Ja ka järgmisel päeval. Ta püüdis iga laulu sõnu meelde jätta. Siis läks järgmise laulu juurde. Alice õppis ka uusi kirikulaule. Ta oli juba mitu aastat klaveritunnis käinud. Kui ta mõnda laulu ei teadnud, siis õppis ta noodid klaveril selgeks.
Peagi ei olnud Alice’il enam midagi nõude pesemise vastu. Mõnikord see isegi meeldis talle. Oli tore laulda ja Jeesusele mõelda. Iga uue laulu õppimine oli kui uue sõbra leidmine. Vaatamata sellele, kui mürarikas elu ka polnud, aitasid kirikulaulud tal rahu tunda.
Erin Taylori illustratsioonid