Papa päevikud
Lugu leidis aset Tahitil.
Allan istus oma kodu ees pingil. Päike oli loojumas. Palmipuud seisid roosa ja oranži taeva taustal.
Ta pööras lehte raamatus, mida luges. Selles raamatus ei olnud pilte. Kuid Allan ei hoolinud sellest. Talle meeldis seda raamatut lugeda.
Ta lasi silmadel üle Papa viksi käekirja käia. Seda kohta ta mäletas! See pani teda alati naerma.
Just siis astus Papa õue. „Mis sulle nalja teeb?”
„Ma loen ühte su raamatut.” Allan naeratas. „Mulle meeldib see kookospähklitega koht.”
„Ah, sa loed minu päevikuid.” Papa istus Allani kõrvale. „Nendes on minu elulugu. Kuid need ei räägi ainult minust. Sinust on seal ka juttu. Ja Mamast ning su vendadest ja õdedest.”
„Nagu Nefi!” ütles Allan. „Tema kirjutas lugusid oma elust ja ka oma perest.”
„Just nii!” ütles Papa.
„Mulle meeldivad kõige rohkem kohad, mis räägivad sinust,” ütles Allan. „Nagu see, kui sa siin Tahitil misjonär olid.”
„Mulle meeldivad kõige rohkem lood, mis räägivad sinust,” ütles Papa. „Kas sa teadsid, et me panime sulle nime vanem Bednari teise nime järgi?”
„Seda sa mulle ei rääkinud! Ma ei jõua odata, kuni selle kohani jõuan.”
Papa naeratas. „Minu päevikutes on palju lugusid. Ma olen kaheksa-aastasest peale päevikut pidanud.”
„Kaheksa-aastasest peale?” imestas Allan. „See on väga, väga kaua aega.”
Papa naeris. „Nii vana ma nüüd ka ei ole.”
Allan mõtles pisut. „Mina saan varsti kaheksa-aastaseks,” lausus ta. „Kas ma võiksin sünnipäevaks päeviku saada?”
„Muidugi!” ütles Papa.
„Siis võin mina oma lood kirja panna, et minu lapsed neid kunagi lugeda võiksid.”
„See oleks tore peretraditsioon!” kiitis Papa.
Alessia Girasole illustratsioonid