„Kindlad alused”, Sulle, Noor!, märts 2021, lk 14–15.
Kindlad alused
Ronimissein
Illustreerinud Alyssa Petersen
Minu kõrval seisid kakskümmend noort naist, kes kõik 5-meetrist seina jõllitasid. Meie ülesanne oli aidata igaühel neist üle ülemise serva ronida. Paljud neist tüdrukutest olid Noorte Naiste laagris esimest korda. Vanemad tüdrukud olid koos minuga noorte juhid, kuid me polnud kunagi midagi sarnast ette võtnud. Kuulasime kõik ootusärevalt reegleid.
Iga noor naine pidi üle seina saama. Kui ta üles jõudis, võis ta seista platvormil ja aidata teisi üles tõmmata. Kuid kui ta maapinda puudutas, ei tohtinud ta enam ülejäänud tüdrukuid aidata.
Algus oli meil päris raske, kuid hakkasime peagi koostööd tegema ja tüdrukuid üle ääre vinnama. Ettevaatusabinõudele vaatamata pelgas osa siiski kõrgele tõstmist. Teised pabistasid, kuidas nad omal jõul üles saavad. Meil kõigil oli vaja üksteist rohkem usaldada ja toetada. Lõpuks saime ülesandega edukalt hakkama.
Kui viimased noored naised alla ronisid, kogunesime ronimisseinal saadud õppetunde arutama.
Igaüks meist on silmitsi millegagi, mille ületamine tundub võimatu. Kuid me pole üksi. Kõikjal meie ümber on inimesed, kes aitavad tõsta ja toetavad. Taevane Isa ja Jeesus Kristus tahavad meid aidata ja meile jõudu anda, kui me nende poole pöördume.
Megan B, Ohio osariik, Ameerika Ühendriigid
„Ma ju lubasin tulla”
Olen tahtnud alati teistega evangeeliumi jagada, kuid polnud aastaid kuigi edukas. Kuni sain tuttavaks ühe Tiago-nimelise poisiga. Elasime teineteise lähedal ja läksime seega iga päev koos koolist koju.
Ühel päeval läksime koju teist teed pidi ja möödusime kogudusehoonest, kus ma kirikus käisin. Ütlesin talle, et olin juba kaua Kiriku liige olnud. Rääkisin talle, mida me usume ja kui palju see on mu perekonda õnnistanud. Kutsusin Tiagot tol pühapäeval kirikusse ja ta lubas tulla.
Pühapäeva saabudes ootasin teda innukalt kirikus, kuid ta ei tulnud. Kutsusin teda järgmisel nädalal uuesti. See kestis kaks-kolm kuud, kuid tal oli alati vabandus, miks ta tulla ei saa. Ometi ei lakanud ma teda kutsumast.
Ühel pühapäevahommikul olin ma sakramendikoosolekul, kui märkasin korraga Tiagot. Olin teda nähes üllatunud, tema aga tuli ja istus mu kõrvale ning ütles: „Ma ju lubasin tulla!”
Tutvustasin teda misjonäridele ja nad hakkasid teda õpetama. Hiljem sai ta ristitud. Praegu valmistume me mõlemad misjonile minema. Mul on nii hea meel, et ma tema suhtes alla ei andnud!
Meiry R, Brasiilia
Usaldage Jumala ajastust
Mu tädi lahutas, kui ristitud oli vaid tema vanim poeg. Selleks et laste bioloogilise isaga rahulikke suhteid hoida, tahtis tädi saada tema luba teiste laste ristimiseks. Kahjuks ei lubanud nende isa seda aastaid.
Tädi otsustas lõpuks lapsed ilma nende isa loata ristida lasta. Kuid kui mu tädi ja tema lapsed selle otsuse üle paastusid ja palvetasid, jäi neile kõigile mulje, et nad peaksid veel ootama.
Tolsamal nädalal ütles laste bioloogiline isa mu tädile, et ta tahab, et lapsed misjonäridega kohtuksid ja ristitud saaksid. Mul on ikka veel meeles, kui rõõmus ma olin, kui mu ema mulle uudistest rääkis. Ma tean, et Taevane Isa oli mu tädilapsi pärast aastatepikkust kannatlikku ootamist õnnistanud.
Me ei pruugi alati teada, millal Issand meie palvetele vastab, aga ma tean, et Ta ei jäta kunagi vastamata. Ma ei tea, miks Taevane Isa tahtis, et mu tädilapsed ristimisega ootaksid, aga ma tean, et Ta õnnistas neid tänu nende ustavusele.
Bre J, Florida osariik, Ameerika Ühendriigid