„Kuidas Vaim oleks alati meiega”, Sulle, Noor!, märts 2021, lk 26–29.
Tule, järgne mulle
Ettevalmistused, et Tema Vaim oleks alati meiega
Kui me iga nädal vääriliselt sakramenti võtma valmistume, on sellest abi selleks, et Vaim saaks olla alati koos meiega.
Kui ma olin 12-aastane, läksin oma perega Ameerika Ühendriikide New Yorgi osariigi põhjaossa Kiriku ajaloolisi paiku külastama. Mulle meenub, kuidas ma mõtisklesin pühas metsasalus esimese nägemuse ja teiste hämmastavate nägemuste üle, mida Joseph oli näinud, ning mõtlesin, et „oo, kui ka mina Josephi-sarnaselt sellisel hämmastaval vaimsel kombel taevaseid isikuid kohtaksin, oleks mu elu paigas”.
Olen sellest ajast peale teada saanud, et suure, kord elus aset leidva vaimse kohtumise asemel on mul vaja hoopis sagedasi väikseid kogemusi, et mu tunnistus püsiks tugev ja mina püsiksin turvaliselt kodurajal. Taevane Isa teadis, et vajame elus regulaarset juhatust, ja lõi meile võimaluse, kuidas seda saada.
Ta annab Püha Vaimu anni kõigile neile, kel jagub Tema Poega piisavalt usku, et meelt parandada ja ristitud saada. Ta pakub meile iganädalase sakramenditalituse kaudu võimalust, „et tema Vaim oleks alati [meiega]”, kui Päästjat meeles peame ja Tema käske järgime (ÕL 20:77). See võimaldab meil saada oma elus Vaimult igapäevast juhatust, kui teeme oma valikuvabaduse abil otsuseid, millest meile tagasiteel Taevase Isa juurde abi on.
Sakrament ja Vaim
Taevane Isa teadis, et me ei vaja üksnes suuri ühekordseid kogemusi, vaid et meil on vaja regulaarselt Tema Vaimult juhatust saada. Ta taastas prohvet Joseph Smithi kaudu vee alla kastmise teel toimuva ristimistalituse, mis meil puhtaks saada aitab. Seejärel oleme valmis saama liikmeks kinnitamise kaudu Püha Vaimu andi, mis võimaldab meil iga päev Vaimult juhatust saada.
Taevane Isa teadis, et ühekordsest puhtakssaamisest ei piisa, ja selleks, et Vaimu alati endaga hoida, on meil vaja Päästjat meeles pidada ning ikka ja jälle puhtaks saada. Sel eesmärgil taastas Ta sakramenditalituse. Kui me sakramendiks hoolikalt valmistume ja seda regulaarselt võtame, lubatakse meile, „et tema Vaim oleks alati [meiega]” (ÕL 20:77; rõhutus lisatud).
Kuid pelgalt Kirikusse tulemine ning leiva söömine ja vee joomine meil Issanda lubadusest osa saada ei lase. Sihilik talituseks valmistumine võimaldab meil lubada oma ellu Päästja väge.
Sportlased ei saa vilunuks pelgalt esindusdressi kandes ega väljakule minnes. Selleks et oma spordialal vilunud olla, peavad nad oma keha treenima, tehnika selgeks saama ja harjutama. Sarnaselt tuleb ka meil õppida, kuidas võtta sakramenti aupaklikult ja vääriliselt, et võiksime saada väge, mida Tema saab meile anda.
Üks viis, kuidas valmistada oma südant ja vaimu sakramenti võtma, on endaga iga nädal veidi vestelda. Mulle meeldib vestelda endaga salmi Õpetus ja Lepingud 20:37 abil. Selles salmis on kirjas ristimiseks vajalikud nõuded, mille Jumal prohvet Josephile ilmutas. Seal on kirjas tingimused, mida kõik, kes tahavad saada ristitud, täitma peavad. Minu arvates aitab see mul valmistuda vastu võtma sakramendi kaudu saadavaid uuendatud lubadusi.
Foto: Getty Images
Selleks et näha, kas olen sakramendi võtmiseks valmis, esitan endale sellest pühakirjasalmist juhindudes selliseid küsimusi.
Kas olen olnud Jumala ees alandlik?
Salmis Õpetus ja Lepingud 20:37 on esimesena kirjas tingimus end Jumala ees alandada. Me teeme seda, kui nõustume Tema tahtega, nagu see on kirjas pühakirjades, nagu seda õpetavad Tema teenijad või nagu see tuleb meile õhutustena, ja tahame seda järgida.
Ma küsin endalt, kas ma heitlen praegu oma elus mingil põhjusel Jumalaga. Kas ma hoidun Ta juhatusest? Kas panen tähele Tema teenijate õpetusi? Vastasel juhul teen ma plaane, kuidas end parandada, ja kohustun sakramendi võtmiseks valmistudes paremini tegema. Jumal on kõigeteadja – kui mõistan, et Ta näeb mu elu suures plaanis, on mul kergem end Tema ees alandada ja usaldada, et Ta juhatab mind parimani.
Kas mu süda on murtud ja vaim kahetsev?
Murtud süda ja kahetsev vaim on seotud alandlikkusega. See tähendab tahtlikku alistumist Jumala tahtele. Alandlikkus tähendab paluda vabandust ja andestada ka siis, kui see on raske või kui teised meie arvates eksisid. Kas te saate öelda „Mu süda on kõigi ees puhas”? Kas olete kellelegi enda ümber haiget teinud või kellestki halval arvamusel? Kas peaksite andeks paluma?
Kui mu süda on murtud ja vaim kahetsev, olen ma nõus püüdma asju Jumala ja ümberolijate ees korda seadma. Ma püüan vabaneda teistega seoses tekkinud halbadest mõtetest ja tunnetest. Vaim pole meiega, kui meil on riiakaid tundeid, ja seetõttu on sakramendi lubadusest osasaamiseks valmistudes üks tähtis samm neist tunnetest vabaneda.
Kas ma soovin saada uuesti puhtaks ning kas ma võin tunnistada, et olen kõigist pattudest meelt parandanud?
Üks salmis Õpetus ja Lepingud 20:37 kirjas olev tingimus on „tõesti meelt paranda[da] kõigist oma pattudest”. Kui meid ristiti, pesti meid patust puhtaks. Me andsime lubaduse püüda Jumala käske pidada ja vigu tehes meelt parandada.
Ma küsin endalt: „Kas ma võtan sakramenti pelgalt seetõttu, et pean seda vajalikuks või tahan ma tõesti uuesti puhtaks saada?” Ma heidan pilgu läinud nädala pattudele ja eksimustele ning küsin endalt, kas tahan tõeliselt muutuda ja neist vabaneda. Kui teil on soov puhtaks saada, näete te Vaimu abil, mida paremini teha, ning Tema õhutab Teid jätkuvalt meelt parandama ja paremaid valikuid tegema.
Issandale (ja vajadusel ka teistele, kellele võisime haiget teha) üles tunnistamine on osa ettevalmistusest.
Küsige endalt: „Kas ma peaksin midagi muutma, mida ma veel muutnud pole? Kas peaksin veel millestki meelt parandama?” Probleemide lahendamine siiralt meelt parandades aitab meil vääriliselt sakramenti võtta.
Kas ma tahan võtta enda peale Jeesuse Kristuse nime?
Iga sõlmitud leping on märk pühendumusest võtta Kristuse nimi täielikult enda peale. Me näitame ristimise kaudu, et tahame Jeesuse Kristuse nime enda peale võtta ja Ta käske pidada. Kui sõlmime templis lisalepinguid või võtame vastu kutseid, võtame endi peale ka Kristuse aate ja Ta õpetused. Näidates iga nädal sakramenti võttes, et me tahame Tema nime enda peale võtta, tähendab see seda, et me pühendume üha uuesti Temaga varem sõlmitud lepingutele ja kohustustele.
Hinnates, kas ma olen sakramendi võtmiseks valmis, esitan ma endale sarnaseid küsimusi: „Kas ma esindan nii hästi, kui suudan, Kristust ja Tema õpetusi? Kas ma pean kõiki oma lepingutega seoses antud lubadusi? Kas ma olen täna sama pühendunud Kristusele ja Temaga sõlmitud lepingutele, nagu ma olin sel päeval, mil ma need esmakordselt sõlmisin?”
Kas mul on kindel otsus Teda lõpuni teenida?
Me lubasime Issandale ristimislepinguid sõlmides, et püüame Ta käske pidada. Kaks suurimat käsku on armastada Issandat ja armastada oma ligimest (vt Mt 22:36–40). Me näitame, et me armastame nii Jumalat kui ka oma ligimest, kui me neid teenime.
Ma küsin endalt: „Kas ma võtan teenimiseks aega? Kas ma teenin vastumeelselt või rõõmuga?” „Kas ma püüan oma kutset suurendada?” Teiste teenimine on imeline viis sakramendi võtmiseks valmistuda. Õigupoolest vajame Vaimu juhatust kõige sagedamini just teisi teenides.
Usaldage Issanda lubadusi
Kui valmistume iga nädal sihilikult vääriliselt sakramenti võtma, oleme me seda väärt, et Vaim saaks alati meie elu mõjutada ja juhatada. Issand on seda lubanud.